Keelekaste: Sa ülearune kirjatäht?!
Lapsena, vaimustatud koomiksivihikust ja telesarjast, meeldis mulle paberilehtedele sodida Zorro initsiaali, kolme lennuka joonega Z-tähte. See oli musta maskiga kangelase nii-öelda firmamärk, mis täitis 19. sajandi California rõhutud lihtrahva rõõmu ja lootusega, korrumpeerunud türannidest valitsejates tekitas aga hirmu ja põlgust.
Z-i põlgas ka „Kuningas Leari“ Kent, kellele Shakespeare on tragöödia II vaatuse 2. stseenis suhu pannud sõnad: „Thou whoreson zed, thou unnecessary letter!“ Tõlkija Georg Meri ütleb seda repliiki selgitavas märkuses, et Z (zed) on „inglise tähestiku viimane täht, mida renessansiaja sõnaraamatute koostajad sageli ignoreerisid – põhjendusega, et seda ladina keeles ei kasutatud“. (Eestinduses on Meri teinud Z-ist Y, eesti tähestiku viimase tähe: „Sa raiskuläinud üpsilon! Sa ülearune kirjatäht!“)
Z-i põlastajad tõstavad vahel häält meilgi, enamasti küll mitte väga veenvalt. Viimati jäi vaene täht ette Leonhard Lapinile, kes eetis novembri Loomingus teha eraldi „„puhas“ Eesti Tähestik“ ja „võõrtähtede tähestik“. Esimesse jätaks Lapin millegipärast küll alles võõrtähe C, teise aga paigutaks võõrtähtede X, Y, Q ja W kõrval ka eesti keeles nii olulised võõrsõnatähed F, Š, Z ja Ž. (Hakates midagi ümber korraldama, oleks hea end kurssi viia, mis alustel reformitav seni korraldatud on; meie tähestikus tehakse funktsiooni järgi vahet võõrtähtedel, millega kirjutatakse võõrnimesid ja võõrkeelseid ehk tsitaatsõnu, ning võõrsõnatähtedel, mida on vaja ka võõrsõnade kirjutamiseks. Viimaseid peetakse traditsiooniliselt omatähtede hulka kuuluvaiks.)
Sageli antaksegi pähe ka Z-i naabrile, linnukese või, kui kasutada diakriitiku õiget nimetust, haagiga Ž-le. Asko Künnap, kelle arust on eesti tähestik „üksikute agarate inimeste suva ja nende mõttevälgatuste juhuslik jada“, välgutab sessamas novembri Loomingus agaralt mõtet, et „värdmärke“ nagu Ž ei kasuta „iga päev ükski täiemõistuslik kaasmaalane“ ja võib-olla poleks neid üldse vajagi.
Siin sobib meenutada Henn Saari võõr(sõna)tähtede kaitseks lausutud sõnu aastast 1973: „On üks jagu selliseid inimesi: kui näeb tervet sipelgate killavoori, ei siis puuduta, siis uudistab ja astub ilusasti üle. Aga kui näeb ühte või kahte sipelgat, siis astub peale. Mida vähe, see maha. Vana-Rooma ladina keeles oli ainult paar sõna või lühendit k-tähega; roomlased sõdisid küll, kuid mitte k-tähe vastu.“
Miks on Z ja Ž (eestipärases häälduses vastavalt nõrk S ja nõrk Š) meie tähestikus olulised? Z-i vajalikkusest eesti kirjas rääkis juba Wiedemann oma „Eesti keele grammatikas“ (1875): „häälikute s ja z vahel on ilmselgelt täiesti samasugune suhe kui p, t, k ja b, d, g vahel ja seetõttu on s ja z eristamine kirjas sama hästi põhjendatud kui eelmainitud häälikute puhul“. Ž, mis pärineb ladinakirjaliste slaavi keelte tähestikest, on aga kasutusele võetud ökonoomsuse huvides varasema trigraafi sch asemel.
Z-i ja Ž asendamine mingi di- või trigraafiga oleks kirjutamise ökonoomsust silmas pidades samm tagasi. Head ei teeks nende asendamine või neist loobumine ka keele tähendusselgusele ja nüansseeritusele, kõnes vähem, aga kirjas eriti. Ilma Z-i ja Ž-ta muutuks ületamatult keeruliseks võõrnimede ja -sõnade kirjutamine – kuid nendeta me juba hakkama ei saa. Ning midagi on väärt ka traditsioon ja üldine kõva harjumus, iseäranis tähestiku juures. Kui ümberharjutamisest mingit märkimisväärset kasu ei paista, kas siis ikka maksab?
Pealegi, kui hakkame õhinal tähestikku uutma, visates selle puhtuse ja lihtsuse sildi all kõrvale esmapilgul võõra ja ebavajalikuna tunduva, võivad järgmised uutjad leida, et vaja pole ka muid harvemaid tähti, näiteks Ö-d ja Ü-d – ja viimaks oleme Z-põlvkonna lastelastelastele jätnud tähestiku, mis sarnaneb „Pan Kleksi reisidest“ tuntud abeetide omaga. Nende keeles oli kaks tähte, A ja B, millest pandi kokku kõik sõnad: aa, ba, abab, baab, baabab, babaab, ababab jne. Nii et käed eemale Zorro tähest ja tema linnukesega naabrist!