Kelle õigusi rünnatakse homme?

13. dets. 2019 Martti Martinson Austraalia Victoria ülikooli noorsootöö lektor, Eesti õpilasesinduste liidu esimees 2006–2007 - 1 Kommentaar
EKRE korraldatud inimõiguste vastane pikett Tartu Raekoja platsil 1. novembril 2019.
Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Inimõiguste riivamine on muutunud Eestis süstemaatiliseks. Põhjust pole raske ära arvata: paljudel inimestel peaaegu puuduvad teadmised iseenda ja teiste õigustest.

LGBT-teemalise informatsiooni blokeerimine Orissaares, kiusamine koolides, inimõigustele vilistamine ja pea liiva alla peitmine Lihulas, Rakveres – see on kahtlemata vaid jäämäe veepealne osa analoogsetest juhtumitest. Sellest hoolimata oleme kõik koos üllatunud, et meie noori kimbutavad vaimsed probleemid. Tekib küsimus, kas me ei suuda üldse põhjuste ja tagajärgede vahel seoseid luua.

Inimõigusi ning neid tagavaid rahvusvahelisi lepinguid, millega ka Eesti on liitunud, on palju, ent nende lähteülesanne ning ühisosa on üsna lihtne: tagada kõigile inimestele võimalused inimväärseks eluks.

Muuhulgas kaitsevad inimõigused sind ja mind piinamise, diskrimineerimise, ebaseadusliku vabaduse võtmise ning privaatsuse rikkumise eest. Samas annavad inimõigused meile õiguse haridusele, vabale eneseväljendusele ja kogunemisele, eraomandi puutumatusele. Need õigused on kokku lepitud rahvusvaheliselt ning üle võetud ja tagatud Eesti siseriiklike õigusaktidega.

Demokraatlikes riikides tundub iseenesestmõistetav, et õigussüsteem kaitseb meid vägivalla eest ning karistab karmilt neid, kes selle vastu eksivad. Samuti peavad paljud meist iseenesestmõistetavaks õigust omandada haridust tasuta ning seda, et kellelgi ei ole õigust tulla omavoliliselt meie koju ning omastada meie vara. Kui meile ühiskonnas midagi meeldib või ei meeldi, võime tänu sõnavabadusele oma mõtteid ja veendumusi vabalt, ent soovitavalt viisakalt kas internetis, raamatus või meeleavaldusel avaldada.

Kas lapsed on ka inimesed?

Kuigi inimõigused peaksid laienema kõigile inimestele võrdselt, oleme ühiskonnana valivad ning eelistame ühtesid kaitset vajavaid ühiskonnagruppe teistele. Nii on meie ühiskonnas näha tavalisest leigemaid tundeid puuetega inimeste, mitte-eestlaste või LGBTIQ kogukonna liikmete suhtes. Lapsi tuleb kõige eest kaitsta, sellega ollakse veel kuidagi nõus, ent puuetega inimeste, geide, lesbide ja venelaste puhul usutakse, et küll nad oma õiguste eest seismisega ise hakkama saavad.

Lapse ehk alla 18-aastase noore õigused on kaitstud ÜRO laste õiguste konventsiooniga. Nende õiguste hulka kuulub õigus saada vajalikku informatsiooni. Riigil ja täiskasvanutel on sealjuures kohustus need õigused tagada ning nende üle järelevalvet teostada. Mistahes vääritu rünnaku alla langenud noored, olgu Tartus, Pärnus, Valgas või Kohtla-Järvel, on nimetatud õiguste subjektid. Noortel on õigus koguneda ning pidada aruteluõhtuid abielu institutsiooni, keskkonnahoiu või arvutimängude teemal, neil on õigus arutleda ka LGBTIQ, põgenike või ühiskonna sidususe teemal. Noortel on õigus arutada täiskasvanutelt saadud faktipõhist infot, korraldada üritusi, debatte, meeleavaldusi. Vastavalt noorsootöö seadusele on noorsootöötajate kohustus luua selliseks tegevuseks ja aruteludeks tingimused – võimaldada neile ruume, vahendeid ning igakülgset ligipääsu teemakohasele infole.

Kaasaegsetes kasvatus- ja noorsootööteooriates on levinud arusaamine, et olulistest teemadest, mis võivad olla vastuolulised ja rasked, tuleb lastele ja noortele rääkida võimalikult varakult. Nende teemade hulka kuuluvad näiteks vähemusgrupid, seks, suhted, inimese anatoomia jne. Kõike seda tehakse loomulikult eakohaseid meetodeid kasutades. Eelmistest sajanditest pärit laste kaitsmise käsitlused, mille kohaselt parim viis lapsi kaitsta on nende eest infot varjata, ei toimi.

Info varjamine laste eest ei toimi 21. sajandil, mil elame infoühiskonnas, kus info (sh valeinfo) on vabalt kättesaadav. Käesoleval aastal toimunud rünnakud noorte ja noorsootöötajate ning nende inimõiguste vastu on seda inetumad, et need pole olnud spontaansed, vaid organiseeritud kogunemised, lisaks on ära kasutatud demokraatlikel valimistel saavutatud jõupositsiooni. Võimu- ja rahvaesindajate teadmised inimõigustest on vahel lünklikud või, veel hullem, eiravad neid õigusi teadlikult. Piinlik on niisuguses olukorras kõrvaltvaatajaks jääda.

Kõige parem strateegia inimõiguste ja ka laste kaitseks on seega informeerimine. Mida teadlikumad on inimesed enda ning teiste õigustest ja nende kaitsmise võimalustest, seda tõhusamad valvurid nad inimõiguste kaitsel on. Noorsootöötajate rolli ei saa siin alahinnata – on ju nemad professionaalid, kellele on antud vastutus varustada noori adekvaatse infoga, pakkuda neile võimalusi tegevuseks ja eneseharimiseks teemadel, mille jaoks klassiruumis aega ei jää.

Igaühe heaolu on inimõigustega otseselt seotud

Inimõiguste erosioon toimub harva üleöö. Ajalugu on näidanud, et mustrid on samad ning enamasti algab see konkreetsete ühiskonnagruppide dehumaniseerimisega. Kui eestivenelased on hambus olnud pidevalt, siis edasi on sihik liikunud sõjapõgenike ning moslemite peale. Tegemist on lihtsa vaenlasega, kuigi Eestis sõjapõgenikke peaaegu ei ole ning enamik inimesi ei tunne seetõttu neist isiklikult ühtegi.

Et pilt väga igavaks ei läheks, sajatatakse vahepeal lumehelbekesi, lödipükse, naistearste, lasteta naisi jt, kuni järgmine konkreetsem ühiskonnagrupp ette võetakse. Kord elavnev, siis taanduv hambaihumine LGBTIQ kogukonna ning nende toetajate vastu on nüüd taas seniiti jõudnud. Võib olla kindel, et inimesed, organisatsioonid ja parteid, keda kannustab pidevas afektiseisundis viibimine ja lõputu võitlus, leiutavad peatselt uue vaenlase, kelle vastu võitlusse asuda. Kui see järgmine sihtgrupp ei puuduta sind veel isiklikult, siis tea, et ülejärgmine või üle-ülejärgmine võib seda juba teha. Aga siis on juba hilja, sest iga uue sihtgrupi ja rünnakuga nõrgeneb inimeste usk demokraatiasse, riiki ning inimõiguste austamisse Eestis. Iga uue lahinguga aheneb nende inimeste ring, kes ei ole veel verbaalselt läbi pekstud ja häbimärgistatud ning kellel on veel tahet sinu kaitseks välja astuda.

Võime ju mõelda, et mis siis sellest. Võib-olla tõesti. Ometi oleme juba aastaid saanud osa just humaansesse väärtusruumi uskuva ja inimõigusi austava ühiskonna hüvedest. Nende väärtuste järjepideval murendamisel on aga otsene seos meie heaolu langusega. Sest kuhu ja kellele saab kaebama minna, kui Euroopast teede, haiglate, lasteaedade või koolimajade korrastamiseks raha enam ei tule? Kelle poole pöörduda, kui NATO oma väed Tapalt ksenofoobia suurenemise ja demokraatia olukorra halvenemise ettekäändel välja viib? Või kellele kaevata, kui su kohvikus/hotellis töötav võsuke jääb tööta, sest turiste lihtsalt ei ole ega tule.

Kas ehk siis mõtled uuesti, mida oleksid võinud teha teisiti ajal mil selleks oli veel võimalus? „Lõpuks ei mäleta me mitte oma vaenlaste lausutud sõnu, vaid oma sõprade vaikimist“ (Martin Luther King Jr).