Kinkimisest ja kingitustest

13. dets. 2019 Tiina Vapper toimetaja - Kinkimisest ja kingitustest kommenteerimine on välja lülitatud
Tiina Vapper.

Hiljuti leidis ema sahtlipõhjast ühe minu ammuse talle reisile saadetud kirja. Käisin siis kolmandas klassis ja just nagu praegu hakkas lähenema aastalõpp. Kirjutasin emale, et jäin haigeks ja kooli ei lähe, aga isegi tervena ei tahaks ma sel päeval kooli minna, sest klassiõe Silva ema ostis meie kogutud kingirahast klassijuhatajale kingituseks maniküürikomplekti. Kui jube! Kõigi klassi tüdrukute arvates oli see kohutavalt piinlik, sest õpetaja oli juba eakas inimene ja selline kingitus tundus tema puhul täiesti sobimatu.

Me ei saanudki teada, mida õpetaja ise arvas, igatahes järgmisel aastal võtsime pinginaabriga ohjad enda kätte ja läksime kahekesi poodi õpetajale kinki valima. Üksmeelselt ostsime talle imearmsa beebinuku. See oli jälle meie emade meelest äärmiselt vale valik, sest õpetaja oli üksik inimene, lapsi tal ei olnud ning nende meelest võinuks selline kink teda haavata. Pinginaabri ema viis meie vastuväidetest hoolimata nuku poodi tagasi ja vahetas selle soliidse nahkehistöökarbi vastu.

Küllap oli tol ajal paljudel õpetajatel kodus hulgaliselt õpilastelt kingituseks saadud nahast ehtekarpe, fotoalbumeid, keraamilisi kausse, vaase, kruuse ja vaagnaid, heegeldatud salle ja rätikuid. Oli selline aeg.

Praegu võtab kaubavalik kauplustes silme eest kirjuks ja letid on asjadest lookas. Ometi olen tuttavatelt lapsevanematelt kuulnud, et ka praegu ei olevat lihtne kollektiivselt kingitust teha, sest kinkijate ettekujutus sellest, mis võiks kingi saajale rõõmu teha, on väga erinev. Sageli ei jõuta kokkuleppele ka kingi suuruses või tähenduses. Nii saab kinkimisrõõmust hoopis kinkimismure.

Ema räägib, et tema lapsepõlves oli kõik lihtsam. Jõuluõhtul oli laste jaoks kuuse alla pandud kingipakis värvipliiatsikarp ja joonistusplokk, vahel ka väike kommikott. Kingitused ei olnud pühade ajal kõige tähtsamad, tähtis oli see, et kuusel põlesid küünlad, pere oli koos ja tuba täis ehtsat jõulurõõmu. Ema meenutab seda alati suure soojusega.

Viimasel ajal tundub, et jälle hakkab kätte jõudma aeg, mil materiaalsetest asjadest rohkem väärtustavad nii kinkijad kui ka kingi saajad elamusi ja emotsioone: olgu see teatri-, kontserdi- või kunstinäituse pilet, mõni hea raamat, veekeskuse külastus, loodusretk metsa ja mere äärde, mõnus õhtusöök heas restoranis, lehe- või ajakirjatellimus või koguni midagi ekstreemset, nagu langevarju- või benji-hüpe. Hea on teada, et üha rohkem inimesi Eestis osaleb heategevuses ning soovib teisi aidata. Kõige tähtsam ongi hoida ja hoolida ning keskenduda heale.