Kogu Euroopa kui suur Maarjamaa

Jõulude ajal võib minna kirikusse, aga võib suunduda ka Niguliste muuseumi, kus jutustatakse keskaegsete kunstiteoste kaudu neitsi Maarja lugu.

Niguliste näitusel „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“ on välja pandud põnevaid keskaegseid kunstitöid nii Eesti kui ka Läti muuseumidest ja nendega tutvumine mõjus vähemalt minule küll mälu värskendavalt.

Näiteks oleme harjunud pidama Eestit Maarjamaaks, aga kas Läti oli niisamuti Maarjamaa? Võis ju olla, sest Läti saatus on olnud paljuski meie omaga väga sarnane. Niguliste näitusel on aga üks nelisada aastat vana joonistus, mille järgi oli keskajal mitte ainult Läti, vaid kogu Euroopa Maarjamaa. Tegemist on pastor Heinrich Büntingi (1545–1606) reisikirjaga, kus ta kujutab Euroopat külili lamava neitsi Maarjana, kuninganna kroon peas. Büntingi raamatust on Eesti raamatukogudes säilinud tervelt kümmekond eksemplari, mis tähendab, et Euroopas pidi see reisikiri üsnagi populaarne olema ja et ka Eesti pastorid tundsid selle vastu suurt huvi. Muidugi oli Läti samuti Maarjamaa, sest Vana-Liivimaa ulatus Riiast kaugele lõuna poole ja Lätiski oli pühapaiku, mida ristisõdijad hardalt külastasid.

Ilmselt oli Euroopa kui Maarjamaa siiski keskaegne lüüriline kujund, seevastu Vana-Liivimaa oli n-ö ametlikult Maarjamaa ladinakeelse nimega Terra Mariae ehk Terra Mariana.

Maarjamaa nime võttis 1201. aastal kasutusele piiskop Albert. Tema nägi Liivimaad (tollast Eestit ja Lätit) püha maana, mille elanikud oli vaja ristiusku pöörata. Liivimaast pidi saama jumalaema maa ehk neitsi Maarja maa. Eeskujuks oli piiskop Albertile ristisõdijate poolt mitmel korral paganatest vabastatud Palestiina, mida tollal kutsuti Poja maaks. Vanast Liivimaast pidi saama Palestiina järel teine püha maa nimega Ema maa ehk siis Maarjamaa.

Ametlikult sai Liivimaast Maarjamaa aastal 1216, kui paavst Innocentius III kuulutas Liivimaa alad ametlikult Maarjamaaks ja kutsus ristisõdijaid üles pidama sellel maal püha sõda uskmatute vastu. Ristiretk Maarjamaale loeti võrdseks ristiretkega Palestiinasse. Kelle jaoks oli sõjakäik Palestiinasse liiga raske, võis minna Liivimaale ja seal võideldes oma patud andeks saada. Loomulikult oli neitsi Maarja Saksa ja Liivi ordu kaitsepühak. Ja varsti oli ta ka eestlaste ja lätlaste kaitsepühak. Nii saime esimest korda eurooplasteks ja praegu on meil käsil teine katse.

Me ei tea, mida me mäletame

Huvitav on see, et mina sain alles pärast keskkooli teada, et Eestimaa on ühtlasi Maarjamaa. Ma natuke nagu imestasin, miks just Maarjamaa, sest internetist seda tollal järel vaadata ei saanud ja raamatukogud olid kaugel. Maarjamaa tundus olevat kirjanike kõrge stiili näide. Ja siis saabus Eestisse paavst Johannes Paulus II ning andis lennujaamas meie mullakamarale kui pühale maale suud. See oli aastal 1991 ja pärast seda oli juba raske kahelda, et Eesti on olnud püha Maarjamaa.

Aga miks me pikka aega seda ei mäletanud? Üks põhjus oli reformatsioon. Viimased 500 aastat ei ole meie aladel Jeesus Kristuse sugulasi, sh tema ema Maarjat kuigi innukalt kummardatud, sest keskendus läks isale, pojale ja Pühale Vaimule. Tallinnal on läinud selles mõttes õnnelikult, et siin enne reformatsiooni loodud kunstiteoseid ei hävitatud. Neid võis edasi vaadata, kuid ilma jumaldamiseta. Paljud katoliku perioodi pildid viidi ka lihtsalt kuhugi hoiule, näiteks on neid leitud kirikute võlvide pealt. Teiseks tõrjus meie teadvusest Maarjamaad välja muidugi Nõukogude võitlev ateism.

Tegelikult me siiski mäletame neitsi Maarja kultust, aga nii, et me ise ei teagi, et mäletame. Võtame näiteks kohanimed Väike-Maarja, Maarja-Magdaleena, Maarjamäe, Maarjamõisa, Maarja jne. Või võtame taimenimed: maarjahein, maarjakask, maarjasõnajalg, maarjalepp, maarjaohakas, maarjarohi, maarjarukis, maarjarõigas, maarjakadakas. Kolmandaks on Maarja säilinud meie naisenimedes: Mirjam, Mari, Marie, Maari, Maarika, Maris, aga ka Meeri on tuletatud kõik neitsi Maarja nimest, mis oli heebrea keeles Mirjam ja tähendas kibedust ja kurbust. Maria on Mirjami kreeka ja ladina vorm. Ja koraanis on Mirjamist saanud Maryam ja seal on see ainus naisenimi üldse.

Lisaks on meil ju rahvakalendri tähtpäevad, nagu nigulamaarjapäev, ussimaarjapäev, rukkimaarjapäev, paastumaarjapäev jt, mida peame põllutöödega seotud tähtpäevadeks. Tegelikult on nigulamaarjapäev Maarja eostamise päev (8. detsember), ussimaarjapäev on Maarja sünnipäev (8. september), rukkimaarjapäev on Maarja surmapäev (15. august). Kui me linnastunud rahvana neid loodusega seotud tähtpäevi enam täpselt ei mäletagi, siis kiriku kalendris on need kõik väga täpselt kirjas.

Kui koha-, taime- ja naisenimesid ning tähtpäevade nimetusi vaadata, siis pidi Vana-Liivimaal olema ikka tõeline Maarja kultus. Meil armastatakse öelda, et eestlane on kannatanud 700 aastat orjaaega ja orja mentaliteet löövat meil praeguseni välja. Tegelikult lööb meil välja Maarja kultus, ja seda nii, et me ise seda endale ei teadvustagi.

Kes olid neitsi Maarja vanavanemad?

Neitsi Maarjale pühendatud näitusel üllatas üks asi veel – et enne reformatsiooni teati mitte ainult Jeesust ja tema ema Maarjat, vaid ka Maarja ema ja isa ning isegi vanaema ja vanaisa. Ja kõiki neid muidugi kummardati ja jumalikustati. Niguliste näitusel on Tallinna linnaarhiivi 13.–14. sajandi käsikiri, kus on toodud ära Maarja sugupuu skeem. Sealt on näha, et Maarja ema oli Anna, kelle esimene abikaasa oli Joakim, kellega tal sündis tütar Maarja, Jeesuse ema. Pärast Joakimi surma abiellus Anna teist korda Kleofasega, kellega tal sündis tütar Maarja (Maarja Kleofas). Anna kolmas mees oli Saloome, kellega tal sündis tütar Maarja (Maarja Salome). Seega oli Annal kolm tütart ja nad kõik olid Maarjad ning üks neist oli Jeesuse ema. Mis te arvate, kus on tulnud meie populaarsed naisenimed Mariann ja Marianne?

Kui skeemi edasi uurida, näeme seal ka Anna ema ja isa, kelle nimed on Emerentia ja Stollanus. Kuid tõsi, on väidetud ka seda, et need sugulased on kuskil teisel sajandil välja mõeldud (vt Jaakobuse protoevangeelium). Ristiusu puhul on ju kogu aeg vaieldud, mis on tõsi ja mis mitte.