Kui kaua uskusite päkapikke? Või usute praegugi?

Eda-Mai Tammiste, Anija valla lasteaedade direktor:

Mina usun päkapikke siiani. Põhjus on lihtne: see millesse usud, ka toimib. Näiteks täna hommikul tulin tööle ja nägin, et akna peal on punane kotike – seal oli järgmise aasta kalender ja muud head. Siis astusin sisse ühte rühma ja seal ootas mind taas kingitus – kaks purki mett. Meil on ühes majas (Lastetares) igal inimesel suss või sokk aknal ja päkapikud käivad – seega ei saa uskumata jätta.

Sulev Oll, Tallinna ülikooli kommunikatsioonijuht:

Pole ühtegi põhjust, miks ma ei peaks uskuma muistset juttu, elu näinud inimeste mälestusi, hiiepuude kohisevat kõnet, samblase kivi sõnumit, unenäo täideminekut, vaimset jõudu, mis kõigile kõiges suuna annab. Nii usun ma ka päkapikkudesse, veel enam aga Jõuluvanasse, kes mõnelgi korral olen olnud ma ise. Lapsele sooje sõnu öeldes ja salmi kuulates pole ma ju ometi 55-aastane Virumaa mees, vaid ikka see raskest kingikotist viltu vajunud õlaga ning ristluudest kange Lapimaa taat.

Margus Pedaste, Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor:

Päkapikkude olemasolu on täiesti kindel. Minu jaoks on päkapikk mitte olend, vaid sotsiaalne roll. See on keegi, kes teiste hea tuju nimel viib korda midagi ilusat ja head nii, et tema enda isik jääb tagaplaanile või suisa tundmatuks. Ta ei oota mingit tähelepanu ega tänu. Meil Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi juhtkonnas ja tugitalituses käivad päkapikud juba pikemat aega. Eriti tore on see, et kui alguses külastas jõulusokke üks päkapikk, siis aja jooksul on see päkapiklus sünnitanud palju teisi päkapikke, kes kingitusi teevad. Nii soovingi, et meil oleks rohkem päkapikke.

Maie Tuulik, kasvatusteadlane:

Minu lapsepõlvekodus olid jõulud küll väga suured pühad, aga ilma päkapikkude ja jõuluvanata.

Neli eri suurusega sussi pandi õhtuti aknalauale ritta siis, kui meie lapsed olid väikesed. Ju tuli neile see teadmine lasteaiast. Kuna nad olid head lapsed, siis ei jäänud nende sussid mitte kunagi tühjaks. Nende suhted päkapikkudega olid usaldavad ja sõbralikud. Aga väike pojapoeg hakkas päkapikke paaniliselt kartma, kinnitades, et ta ise kuulis, kuidas nad ringi hiilivad. Ta jäigi neid kartma ega julgenud kaua aega üksinda oma toas magada.

Nüüd on lapsed suured ja jõulupühad on jälle Jeesuslapse sünnipäev ilma päkapikkudeta.

Ilmar Tomusk, riigiametnik ja lastekirjanik:

Mul on päkapikkudega ammusest ajast usalduslik suhe.

Esimest korda tõmbasin punase mantli selga ja panin valge habeme ette 1980. aastal. Sel ajal nimetati nõnda riietatud tegelast näärivanaks. Alates 1989. aastast olen aga vähemalt korra aastas olnud jõuluvana. Ükski jõuluvana aga ei kujuta oma elu ette ilma päkapikkudeta, see oleks nagu peaminister ilma valitsuse ja riigikantseleita.

Just seetõttu olen säilitanud siira usu päkapikkudesse. Olen põhjalikult uurinud ka päkapikkude põlvnemist ning kirjutanud sellest mõne aasta eest ilmunud raamatus „Nuustik“, mille peategelane on päkapikk Grigori, kes on pärit Gruusiast ning kes reisib Eestisse suure ja maitsva arbuusi sees.

„Nuustik“ on ainuke raamat maailmas, kus on kirjutatud sellest, mida päkapikud suvel teevad.

Oma kõige suuremaks saavutuseks päkapikkude vallas pean seda, et selgitasin välja, millised toidud päkapikkudele kõige rohkem maitsevad. Selleks on pannkoogid ja ploomimoos.

Priit Põhjala, semiootik ning raamatutoimetaja:

Päkapikkudes kahtlema ja vanemaid kahtlustama hakkasin vist juba enne kooliminekut. Aga päkapikkude imejõudu usun seniajani. See on võimas värk: olemas neid ei ole, aga sellegipoolest suudavad nad panna lapsed käituma täiskasvanutena (näiteks käskimata tuba koristama) ja täiskasvanud käituma lastena (sussi sisse piparkooke peitma ja muud kometit tegema). See on ühtaegu kaunis ja kohutav, milline võim igasugu fantastilistel tegelastel – kõuehäälsest taevaisast pisima päkapikuni – inimeste üle on.

Anneli Aab, SA Innove kommunikatsiooni ja rahvusvahelise koostöö valdkonna juht:

Päkapikke ja jõuluvana uskusin tõsimeeli lasteaias, esimesed kõhklused ja kahtlused tekkisid algkoolis ning täit selgust pole siiani.

Täiskasvanuna faktid ju selginevad, kuid usku hoiavad elus just jõuluajal täituvad salasoovid ning armsad, ootamatud ja südantsoojendavad üllatused.

Seega – jõuluajal imesid juhtub ja oma osa võib siin olla päkapikkudel. Sel aastal ilmselt jälle täit selgust ei saa, sest lund, mille peal päkkade jälgi ajada, kahjuks pole.

Kristi Vinter-Nemvalts, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler:

Minu lapsepõlves elasid päkapikud raamatutes ega teinud kodukülastusi. Tunnistan ausalt, et ma ei osanud sellest ka puudust tunda. Ühte seika päkapikkude olemasolu testimisest ma siiski mäletan. Olin umbes 6-aastane, kui otsustasin ühel õhtul poetada aknalauale sussi, et vaadata, mis juhtub. Vanematele ma seda muidugi ei öelnud ja hommikul oli suss ootuspäraselt tühi. Ma ei sidunud tühja sussi heaks või halvaks lapseks olemisega, vaid see veenis mind, et päkapikud on toredad muinasjututegelased, kes elavad oma elu lugudes. Umbes 6-aastaselt avastasin ka selle, et jõuluvana on tore mäng täiskasvanutega, et kinkide vahetamine oleks vahvam.

Karl-Martin Sinijärv, kirjanik:

Mis siin uskuda, ma ju tean, et päkapikud on olemas. Päkapikkudega on nagu vanajumala või armastuse või malbe kevadise tuuleõhuga – et me neid ei näe, ei tähenda, et neid olemas ei oleks. Nende kogemiseks on lihtsalt teised viisid. Nojah, kui raadiot ei ole, siis raadiolainetel toimuvat ei kuule, kuigi lained levivad endiselt. Kui päkapikukõrv kinni, ei kuule päkapikke. Aga avatud meelega toimetades näeb nende tegevusest piisavalt märke. Kahtlemine tunduks kuidagi lapsikuna.