Kunstikoolide näidisõppekava jätab ruumi loovusele

Eesti kunstikoolide liit korraldas 7. novembril Tallinnas Sally stuudios õppekavade teemal seminari, kus osales 30 kunstikooli juhti ja kunstiõpetajat. Kogu päeva väldanud seminaril kuulati ettekandeid, vaeti töörühmades õppekavade süsteemi häid ja halbu külgi, toodi esile probleeme ja pakuti välja lahendusi.

Seminari korraldamiseks andis tõuke kavatsus luua kunstialase huvihariduse näidisõppekava. Kunstihariduse õppekavade puhul on paralleelselt kasutusel ka raamõppekava mõiste.

Seminaril ilmnes korduvalt vajadus neid mõisteid täpsustada. Mis on raam- ja mis näidisõppekava? Kuidas me defineerime õppekava ja mis on selle eesmärk? On see riiklik dokument või kirjeldab seda, mida koolis tegelikult tehakse?

Kunstikoolide ees seisab vastutusrikas ülesanne

Tartu lastekunstikooli direktori, Eesti kunstikoolide liidu juhatuse liikme Piret Viirpalu sõnul seisab kunstikoolide ees vastutusrikas ülesanne. Nad peavad otsima traditsiooniliste ja nüüdisaegsete oskuste andmisel tasakaalu pakkumaks õpilastele parimat ettevalmistust nii kunstialase kõrghariduse omandamiseks kui ka mitmekülgseks, loovaks, koostööaltiks, loodus- ja tehiskeskkonda väärtustavaks ühiskonnaliikmeks kujunemiseks.

„Kunstihariduse puhul on õigem rääkida näidisõppekavast. Praegu on riik ette andnud huvihariduse seaduse ja huvihariduse standardi, mis annavad võimaluse ja vabaduse luua sobiv õppekava,“ arutles Piret Viirpalu.

Ta tutvustas kevadel koolijuhtide hulgas näidisõppekava teemal tehtud küsitluse tulemusi. Koolijuhid leidsid, et näidisõppekava ei saa koolidele kohustuseks teha, vaid igal koolil peab olema võimalus otsustada, millises mahus õppekava rakendatakse. Samas avaldati arvamust, et näidisõppekavale tuginemine annab kunstiharidust pakkuvale koolile teatavat tuge ja kindlust, lisab tõsiseltvõetavust hariduselu otsustajate silmis ning ühtlustab kunstikoolide lõpetajate taset.

„Seda viimast ei saa näidisõppekava siiski tagada. Iga õpetaja interpreteerib ja rakendab õppekava omamoodi. Õpetaja on otsekui filter, mille õppekava läbib,“ tõi Viirpalu oma ettekandes välja. „Kunstiõpetaja kui loovisiksuse mõju õpitulemustele on määrava tähtsusega, siia lisandub individuaalne lähenemine tulenevalt õpilase eripärast.“

Ühtlustamises peitub oht loovusele ja iseseisvusele

Kunstnik, Sally stuudio kunstiõpetaja ja Tallinna ülikooli kunstide didaktika lektor Jane Remm tunnistas, et ehkki nii raam- kui ka näidisõppekava annaks eelduse huvihariduse kvaliteedi ühtlustamiseks, pakuks õpetajale uusi ideid ning võiks olla tugevus kohalike omavalitsuste silmis, peitub ühtlustamises oht kooli loovusele ja iseseisvusele. Seda järgides võib kaduda kunstikoolide eripalgelisus kui väärtus, mida arendada ja tugevusena välja käia.

„Leian, et kunstihuvihariduse raamõppekava koostamise asemel võiks ressursse kasutada pigem õpetajate professionaalse enesearengu toetamiseks ja arendamiseks, et igas kunstikoolis üle Eesti töötaksid loovad, asjatundlikud ja sisemiselt motiveeritud õpetajad,“ rääkis Remm.

Tema arvates võiks iga kool läbi mõelda, miks, mida ja kuidas just nemad õpetavad. Mis on kunstikooli eesmärk? Milliseid pädevusi on vaja tulevastel kunstivaldkonna professionaalidel ja kunstiteadlikul publikul? Kuidas nupukalt ja aega kokku hoides õpetada? Kuidas toetada ja arendada loovaid ja professionaalseid õpetajaid? Kuidas korraldada nõu ja lisakogemuse saamiseks ühiseid arutelusid, koolitusi ja mentorsessioone?

Eesti kunstiakadeemia kunstihariduse osakonna juhataja ja Tallinna ülikooli kasvatusteaduste doktorant Helen Arov käsitles kunstikoole üldpädevuste kasvulavana. Ta julgustas kunstikooli õpetajaid vaatama kaugemale kunsti aineoskustest ning tundma kunstitegevustes ära üldpädevusi ehk teadmisi, oskusi ja väärtusi, mis aitavad õpilastel kaugemas tulevikus ükskõik mis valdkonnas või ametis hakkama saada ja edukalt edasi õppida.

„Kunstiõpe haarab õpilaste eri meeli ja sageli suunab ka isiklikke teemasid avama. Tavapärane on pikemate kunstiprojektide kavandamine ning läbiviimine, mida saadab õpetajate toetatud pidev eneseanalüüs. Samuti on kunstiõppes mitmeid selgeid võimalusi tuua välja ootamatustega kaasnevaid õnnelikke juhuseid ning meetodeid vigadega toime tulemiseks. Õpetaja, kes mõtestab kunstiõppe väärtust ka väljaspool aineoskusi, suudab minu hinnangul sügavamalt toetada ka kunstiõppe laiemat potentsiaali,“ rääkis Arov.

Kõrgkoolid ootavad motiveerituid ja uudishimulikke

Eesti kunstiakadeemia kunstihariduse osakonna lektor Anneli Porri võttis oma ettekandes vaatluse alla andekuse kaasaegses kunstis ja mitmesugused andeteooriad. Teiste kõrval tutvustas ta ameerika hariduspsühholoogi Robert Mills Gagné mudelit, mis eristab andekuse ja talendi ning toob esile keskkonna mõju andekuse avaldumisel. „Gagné vaatleb andekust kui arenguprotsessi. Andekus on eeldus teha midagi hästi, ent vaja on õppida ja harjutada,“ selgitas Porri.

„Kunstikooli kui süvendatud eelprofessionaalset kunstiõpet andva kooli jaoks on oluline märgata ja toetada andeid kaasaegses kunstis, kuid neid ei ole nii lihtne määratleda, sest kunst ise on väga lai ja võimalusrohke valdkond,“ lisas ta.

Porri tõi välja omadused, mida EKA-s sisseastujatelt oodatakse. Ande avaldumisest enam on hinnas motivatsioon, uudishimu, kriitiline mõtlemine, koostööoskus, iseseisvus ja ennastjuhtivus. Alles kuuendal kohal nimekirjas on käelised oskused, sh kujutamis- ja tööriistade kasutamise oskus. Sisseastumisel võivad takistuseks saada enesekesksus, mugavus, koostöötahte, uudishimu ja otsustusvõime ning elukogemuse puudumine. Käeliste oskuste puudumine ja nõrk visuaalne-ruumiline taju saavad määravaks alles pärast neid omadusi. „Seega on kaasaegse kunstimaailma jaoks olulisemad hoopis üldoskused, mitte niivõrd otse kunstiga seostatud võimed,“ kinnitas Porri.

Töö õppekavaga on pidev ja võibki kooliti erineda

Sally stuudio asutaja ja haridusjuht Annely Köster rääkis oma kogemustest õppekava arendamisel. „Õppekava ongi subjektiivne, kuna iga kool on erinev. Kooli väärtused, kasutada olevad ressursid, eelkõige õpetajad, aeg, mida õppetöösse panustada, noored oma vajadustega on kooliti erinevad,“ rääkis Köster ja soovitas enne alustamist aeg maha võtta ning kõik aspektid hoolikalt läbi mõelda. Sally stuudio lähtub igas oma tegevuses alusväärtustest – sisukas, loov ja hooliv –, ja õppekava tegemine pole siin erand.

Kösteri sõnul on õppekava tegemine üks lõputu väärtuste, ressursside, õpilaste/õpetajate ootuste järgi joondamine, korrigeerides õpiväljunditeni viivaid ülesandeid ja hindamiskriteeriume. „Kui õppekava loomise või muutmise eelprotsess on tehtud, tuleb keskenduda peamisele ja võimalik et esialgsetest plaanidest suur osa maha tõmmata. Meie oleme lähtunud põhimõttest: pigem vähem, aga rahulikumalt ja sügavamalt.

Sally stuudio uues õppekavas õpisisusid ei ole, on õpiväljundid ja eesmärgid. Õpisisud häälestatakse igaks õppeaastaks vastavalt sellele, mida hindamiste käigus on märgatud ja milline on olnud õpilaste tagasiside. „Õppekava kallal töötame iga päev. Mina olen raamõppekava vastu, ent näidisõppekava poolt,“ sõnas Köster.

Kokkuvõtteks leiti, et ühiselt loodud näidisõppekava oleks hea lähtematerjal nii uutele õpetajatele kui ka koolidele. „See aitaks õpilasi koolivahetuse korral, annaks lapsevanematele ja haldusstruktuuridele ülevaate eesmärkidest jne. Näidisõppekava alusel on kohalikul omavalitsusel hea hinnata kvaliteeti ja kompetentsust. Õppekava olemasolul on võimalik arendada koostööd üldhariduskoolidega, mis aitaks kaasa õmblusteta hariduse võimalikkusele,“ märkis Piret Viirpalu, kelle hinnangul peaks näidisõppekava olema soovitav, abistav ja vabatahtlik, mitte piirav ega kohustuslik.

Töörühmades toodi välja probleeme ja pakuti lahendusi

Praeguse kunstihuvihariduse õppekavade süsteemi tugevuseks peetakse ainepõhist jaotust. Õpetajatel ja õpilastel on head tehnilised oskused. Õppekavad on suhteliselt paindlikud: need arvestavad õpetajate erinevate huvide ja vajadustega ning annavad suure vabaduse. Tänu sellele on iga kool omanäoline, sest igal koolil on võimalus lähtuda oma piirkonna ja õpilaste eripärast ja vajadustest.

Lahendamist vajavad probleemid.

Õppekavad on uuendamata

Paraku on praegused õppekavad ajale jalgu jäänud: need ei ole kaasaegsed ning on teostuskesksed. Õppekavu ei ole eri suundadele (nt kaasaegne, klassikaline, pärimus, urban jms), puudub igasugune lõiming. Probleemkoht on kaasaegse kunsti vähene käsitlemine, samuti järgitakse õppekavasid liiga sõna-sõnalt.

Ettepanek on uuendada õppekavu iga nelja-viie aasta tagant.

Koolid pole pädevad õppekavu koostama

Paljudel koolidel võib õppekavade koostamisel kompetentsusest puudu jääda, alustaval koolil puudub vajalik tugi. Siin aitaks kunstikoole pedagoogiline täiendkoolitus, asjatundlike õpetajate kaasamine ja pädevate mentorite abi konkreetse õppekava koostamisel. Iga kool teab oma õpilaste ja lapsevanemate ootusi ja vajadusi ning õppekava koostamisel lähtub sellest mõistlikkuse piires.

Üldhariduskoolide ja kunstikoolide õppekavad ei haaku

Üldhariduskoolide ja kunstikoolide õppekavad ei haaku ning olümpiaadidel kaob tööde juurest kunstikooli juhendaja nimi.

Oluline on parandada omavahelist koostööd. Enne kunstikoolide õppekavade arendamist tuleb lugeda riiklikke üldhariduse õppekavu ja vajadusel lähtuda või arvestada nendega oma õppekava loomisel. Uute riiklike õppekavade töörühm võiks suhelda ka kunstikoolide esindajatega ning vaja on luua koostöörühmad ja algatada üldharidus- ja kunstikoolide arutelu. Üldhariduskooli kunsti ainekava järgmisel uuendamisel võiks töörühm suhelda ka kunstikoolide esindajatega. Eesmärk on saavutada vastastikune aktsepteerimine ja n-ö õmblusteta haridus.

Huvitegevuse ja huvihariduse vaheline piir on hägustumas

Muret teeb huvitegevuse ja huvihariduse vahelise piiri hägustumine ja huvihariduse taandumine huvitegevuseks. Kunstiõpetaja on justkui huvijuht, mitte pedagoog.

Oluline on üldsusele selgitada, mis on huviharidus ja mida huvikoolides tehakse. Lahendusena nähakse ringide ja noorsootöö maine parandamist ja rollide lahti seletamist (ka õpetajatele). Rohkem tuleb end siduda üldise kunstiväljaga ja koostada näitusi. Õpetajate kvalifikatsiooninõuetele ei tohi teha järeleandmisi (nt kunsti huvikooli kohalik kutsestandard õpetajale). Võimalusel tuleb õpetajaid suunata õppima ja end pidevalt arendama. Oluline on tegelda palgapoliitika küsimusega.

Allikas: Eesti kunstikoolide liit