Lasteaia õppekavad ja Komenský

20. dets. 2019 Maie Remmel bioloog, teadusajaloolane, kultuuriloolane ja pedagoogikateoreetik, PhD - Lasteaia õppekavad ja Komenský kommenteerimine on välja lülitatud

Johannes Käisi haridusmõjude päevil oli kombeks rõhutada, et eesti koolis järgitakse Komenskýt. See ei vastanud päris tegelikkusele. Käis järgis alghariduse õppekava tehes tegelikult Pestalozzit, mis tähendas pööblituletist Komenský haridusmudelist.

Nüüd päevakorrale tõusnud lasteaia õppekavade kriisi lahendamiseks tuleks senisest paremini ära seletada, mis lood Komenský mõjuväljaga Eestis on olnud ja mis koolkonda keegi esindab. Kahjuks või mitte, aga ettekujutus tagurlikult range nõukasüsteemi ja eduka Montessori või Waldorfi süsteemi vabakasvatuse kokkupõrkest on väär.

Tegelikult on areenile toodud kanoniseeritud Komenský ja vabakasvatuse pooldajate 19.–20. sajandi (loe: ülemöödunud ja möödunud sajandi) vahetusel kujunenud konflikt. Asjade areng näitas, et Komenský mudelile vastava haridussüsteemi rangust saab laste psüühika kaitseks leevendada, kuid vabakasvatuse ideoloogid Komenský süsteemi asendada ei suuda.

Teema nõuab põhjalikumat seletust, ent vääriti vahendatud probleemi märgistamiseks peaks alljärgnevast esialgu piisama.

Komenský mudel

Alustagem Eesti pedagoogilistes ringkondades vähetuntud faktist, et Komenský pidas oma haridusmudeli tunnuseks mõnede lapsepõlvest kõrghariduseni kehtivate ja sotsiaalselt sisukate kategoriaalsete reeperite (märksõnade süsteemi) loomist ning õpetamist. Omal ajal Eesti haridussüsteemis töötades juhtisin tähelepanu sellele, et Eesti hariduskriis, millest kõneldi, tuleneb ka selle Komenský nõude rikkumisest. Kui ma õigesti taipan, kavatsetakse nüüd seda kriisielementi veelgi võimendada.

Edasi, haridussüsteemi võeti mind teaduste akadeemiast tööle sellepärast, et mõjukas haridusjuht Ants Eglon avastas nimetatud tunnuse lasteraamatust, mille ma tütrega kahasse olin kirjutanud (meie perekonna koduõpetuses oli Komenský liini ajaloolisi mõjusid). Eglon tegi küllalt palju selle liini koolitoomiseks, koolikatse õnnestus, ma kirjutasin õpikuid.

Alustati ka nende õpikute kohandamist lasteaiale. Kuidas see liin summutati, on juba teine lugu. Pestalozzi koolkond ei saanud Komenský haridusmudeliga hakkama ning otsis endale poliitilist kaitset. See näitas, et Komenský haridusmudeli puhul ei piisa koolieelikute lugemisvara ja aabitsataseme korrastamisest, muuta tuleb ka õpetajate ning kasvatajate koolitamist.

Suhtlesin ajal, mil Urve Läänemets määrati Mailis Repsi nõunikuks, ka temaga. Tean, et ta on üks vähestest, kes Eestis Komenský süsteemi sügavamalt tundis. Kui selle teadmisega võrrelda Lutheri, Bellarmino ja Käisi ABC-aabitsaid (L-B-K) Läänemetsale pilatoonis ette heidetud kehakultuuri hoiakuga, tekib tunne, et tema mõnitajad peaksid avalikult vabandust paluma. Sest nad ei tundnud ära Komenský süsteemi olulist, kiiduväärset innovaatikat. Nimelt säilis L-B-K-aabitsates esimeste piiblitõlgete sajandite tellimus elementaarseks lugema õpetamiseks. Aju motoorika- ning kõnekeskustest polnud siis veel aimu. Praktilise kirjaoskuse aabitsatarkus tagati sellegipoolest silma, kõneaparaadi ja labakäe motoorikakeskuste treeninguga.

Rahvatantsu motoorika

Komenský-aegsed teadmised inimese ajutöö kohta polnud küll paremad, kuid Komenský jõudis eelnevast avarama kogemustarkuse põhjal senini kehtiva ideoloogiani aju motoorikakeskuste palju ulatuslikuma treenimise vajadusest. Komenský aabitsasse on erinevalt L-B-K-aabitsaist lülitatud laste liikumismängude motoorika. Käelise motoorika täiendamiseks soovitas Komenský ABC-raamatutes puuduvat joonistamist.

Sellele ei pöörata tavaliselt enam tähelepanu, et L-B-K-aabitsad koos kirjaõpetusega nõudsid samuti motoorika treeningut, kuigi minimaalset (pedantne olles: silmalihased, kõneaparaat ja labakäsi ning nende ajukeskused, millest asjaosalistel aimugi polnud). Kuid jutt ei sihi siinkohal veerimise ja Komenský täissõnameetodi erinevustele, vaid võimlemistundidele.

Vastaspool võib vaielda, et see on elukutseliste võimlemisõpetajate teema, mil pole asja Komenský aabitsaga. Vaikimisi lähtuvad nad seejuures Pestalozzi lihtsakoelise kategoriaalse süsteemiga haridusmudelist. Palun lükake ümber, kui peaksin eksima, kuid mulle näib, et Urve Läänemetsa mõjuväljas saavutati midagi oluliselt uudset: täideti aju motoorikakeskuste osas Komenský nõue üldhariduse kategoriaalsele süsteemile. Liikumismustrid treenitakse vastavusse kõnemustritega.

Pila asemel tuleks mõelda, mida tähendab rahvatantsude motoorika ja selle märksõnade (kategooriate) seostamine ajukeskustes juba lastekultuuri tasemel. Veel enam, mida see tähendab nüüdisaegse patoloogilise liikumisvaegusega ühiskonnas.

Võhiklik materdamine on siin kurjast. Juriidiliselt peaks tegu olema autoriõiguste kaitsega. Lasteaia õppekava reformimise kontekstis tuleb aga politruk-korrektse sättimise asemel tunnistada, et Eesti haridussüsteemi on (vähemalt alates Käisi ja Karelli töökooli liinidest, tegelikult varemgi) sisse toodud Pestalozzi pööblimudelist erinevaid Komenský haridusmudeli innovaatika liine. See nõuab lasteaiapraktikast avarama ja tugevama metataseme töötlemist isegi lasteaia õppekava reformimisel.

Komenský haridusmudel oli seatud lastekultuuri radikaalsele reformile ning saavutas eesmärgi. Eestisse on jõudnud katsed selle haridusmudeli üksikute osade rakendamiseks või innovaatikaks. Alus- ja alghariduse ideoloogiat – vabandage – on aga kerjatud nii, et Komenský haridusmudeli võimsusest pole õiget pilti loodud. Pinged lasteaia õppekava ümber ärgitavad kujunenud olukorda politruk-kontrollist asjalikumalt hindama.