Lätiga silmitsi

20. dets. 2019 Annika Poldre toimetaja - Lätiga silmitsi kommenteerimine on välja lülitatud
Livia Viitol ja mälestusmärk Riias Johann Gotfried Herderile, kes huvitus läti ja eesti rahvalauludest. Foto: erakogu

Kirjanik, tõlkija ja luuletaja Livia Viitol on pälvinud läti luule ja proosa eesti lugejaile vahendamise eest mitu tunnustust. Ta on tutvustanud ka kahe maa kultuurisidemeid ja folkloori.

Aastal 2017 Viitolile omistatud Eesti-Läti keeleauhind, mida annavad välja koos kahe riigi välisministeeriumid, on kujunenud kultuuridiplomaatia sündmuseks. „Livia Viitoli tõlked kinnitavad tema järjepidevat tööd läti kirjanduse tutvustamisel. Samuti on ta andnud hindamatu panuse eestlaste tegevuse jäädvustamisele Riias, olles raamatu „Sinu, minu ja meie Riia“ üks koostajatest,“ iseloomustas toonane välisminister Sven Mikser Viitoli tegevust.

Tänavu autasustas Läti president Livia Viitolit Läti tunnustusristi 5. klassi, kavaleri teenetemärgiga. Tunnustusrist antakse lätlastele või välismaalastele, kellel on tähelepanuväärseid teeneid Läti teaduse, kultuuri või hariduse valdkonnas.

(Kuna oleme kooliõed, siis on järgnev intervjuu sina vormis.)

Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ütles Läti Eesti saatkonnas tunnustusristi kätteandmisel, et ehk oleme lõunanaabritega sarnased mentaalsuselt. Läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija Guntars Godiņš lisas, et sarnasusi on kirjanike elulugudes ja nende käsitletud teemades. Kas jagad seda mõtet ja täiendad?

Jah, nii see tõesti on. On koguni kummalisi kokkulangevusi elukäigus, näiteks suri Läti taluelu proosapoeemis „Taevaredel“ kosmogoonilises võtmes kujutanud Edvarts Virza täpselt samal ajal kui A. H. Tammsaaregi, 1. märtsil 1940. Mõningaid paralleele on võimalik leida ka Leelo Tungla ja läti luuletaja, prosaisti ja lastekirjaniku autobiograafilise romaanitriloogia „Bille“ autori Vizma Belševica (1931–2005) loomingu vahel. Nooremate kirjanike puhul on temaatilisi kokkulangevusi.

Oled püüdnud tõlgetes edasi anda läti nüüdisproosas leiduvat lätlase identiteeti. Kuidas valid tõlkimiseks lugusid?

Jälgin pidevalt läti kirjanduses toimuvat interneti vahendusel. Neil on väga hea internetiportaal satori.lv, kust saab kätte kõige värskemat lühiproosat ja ka luulet, intervjuusid ja arvustusi. Loen ka ajaleht Diena nädalalõpu kirjanduslisti. Kui Riias käin, astun kindlasti läbi kesklinnas Aspazija tänavas asuvast Valters un Rapa raamatupoest. Mõned autorid on saanud hingelähedaseks ja kui neilt midagi uut ilmub, tekib soov avaldatut kohe lugeda või vähemalt sirvida.

Sinu isa kasvas eestlasena Lätimaal. Oled öelnud, et ei saanud sageli aru tema omapärasest irooniast. Läti kirjanduse lugejale soovitad tähele panna lätlaste eneseirooniat. Mille poolest see erineb meie irooniast?

Isa vanavanemad ostsid 1890-ndatel Lätimaale talu. Selle pidamisega tekkis neil raskusi, sest isaisal oli Tõrvas sepikoda ja tema käis kahe koha vahet. Kuna perekond pidas oluliseks, et järeltulijad saaksid eesti hariduse, õppisid vanemad lapsed Tõrva gümnaasiumis. Talutööde tõttu pääses isa kooli alles oktoobris, kevaditi pidi aga varakult talus tagasi olema. Lätis puutus ta kokku sealsete noortega.

Isa lõpetas kooli edukalt ja läks esimesel võimalusel edasi õppima Tartu ülikooli. Tema kuulus sellesse põlvkonda, kus ellujäämine oli juhus, ja ega siis vist palju midagi peale iroonia hilisemaks alles jää. Isa iroonia oli teistmoodi tõepoolest. Tunnen selle elemendid ära läti kirjanikke lugedes. See on piltlik ja ümberütlemistega. Võib-olla pisut hiiu huumori moodi.

Asutasid kirjastuse Libri Livoniae. Nime järgi võib arvata, et üllitad läti kirjandust. Miks veel üks kirjastus lisaks paljudele?

Mina püüan üllitada Liivimaa kirjandust. Läti kirjanduse väljaandmine lõppes uue aja alguses, kuigi – nagu olen kuulnud – oleks tõlkekäsikirju jätkunud veel aastateks. Raudne eesriie tõusis, lugejate tähelepanu suundus Skandinaavia ja Lääne-Euroopa kirjandusele. Läti ja leedu kirjandus ei pakkunud uue aja tulles enam huvi ka raamatukogudele, kes on põhilised ilukirjanduse ostjad.

Seda huvi on olnud raske taastada. Vanad tõlkijad läksid manalateele, uusi juurde ei tulnud. Eesti Raamat ja Loomingu Raamatukogu, tegevuse alguses ka Tuum aeg-ajalt mõne tõlke avaldasid, kuid aja jooksul asi muutus. Tagantjärele tundub kummaline, et välja andmata jäid isegi Balti assamblee auhinna võitnud autorite teosed, kuigi assamblee pidanuks nende väljaandmist oma põhikirja järgi toetama. Tekkis tunne, et läti kirjandus justkui ei huvita mitte kedagi …

Väga pikalt vaeti läti keele õpetamise sisseseadmist Tallinna ülikoolis, kuid lõpuks võttis Tartu ülikool asja käsile ja nüüd on soovijatel võimalus sealses keeltekeskuses väga heade Lätist pärit õpetajate juhendamisel läti keelt õppida.

Kas läti kirjandus on meil populaarne?

Tundub, et rohkem tunnevad selle vastu huvi lõunaeestlased. Samas sai üle-eestilise lugejahuvi osaliseks Lätis ülimenukaks osutunud Nora Ikstena romaan „Emapiim“ (tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra, kirjastus Hunt).

Kirjastajana pean rõõmustama, et kunstihuvilised on ära ostnud 2015. aastal ilmunud Anšlavs Eglītise populaarse mälestusteromaani „Pansion lossis“, mille tõlkis paarkümmend aastat tagasi tõlkekorüfee Valli Helde ning mis on suurepärane sissevaade Läti 1920.–1930-ndate kunstiellu. Läti luuletajatest pälvis palju tähelepanu Aleksandrs Čaksi „Igavene Riia“, ka Knuts Skujenieksi „Seeme lumes“, mille tõlkis Mats Traat.

Sinu koostatud läti folkloori tutvustav viie tõlkija, Lembit Vaba, Aive Mandeli, Contra, Kristi Salve ja Livia Viitoli töid koondav kogumik kannab pealkirja „Nupukas poiss, kummitav mägi ja maa-alune loss. Läti muistendeid ja teisi rahvajutte“. Miks pöördusid rahvajuttude poole?

Rahvajutud on ilukirjanduse eelkäijad. Kuna lähenes Läti riigi 100. sünnipäev ja mul oli teostumas ammune plaan anda välja lühiproosavalimik kümne tänapäevaautori loomingust, tekkis mõte, et uue kõrval võiks olla ka midagi väga vana, näiteks muistendid ja rahvajutud. Et tekiks mingi visioon läti kirjanduse ajajoonest …

Hiiglaste lugude puhul oli sul pikki telefonikõnesid folklorist Kristi Salvega ning see teema oli huvitav ka talle. Miks hiiglased põnevust pakuvad?

Hiiglasi leidub väga paljude rahvaste folklooris ja neist on juttu ka piiblis. 1800-ndatel, eurooplaste massilise rände ajal Ameerika mandrile, hakati põllumaadelt leidma hiigelsuurte inimeste luid ja konte, kuid leide on olnud ka Euroopas. Kõneldi ka hiiglaste kuuevarbalisusest ja -sõrmelisusest. Rahvajuttudes kajastub ühelt poolt rahva fantaasia, mis võib kohati väga suureks paisuda, teiselt poolt aga antakse edasi väga vanu pärimusteateid. Ja mingi tõetera on neis alati sees.

Kas on erisusi ja sarnasusi läti ja eesti folklooris?

Seda peaks küsima folkloristidelt. Lätlastel nagu eestlastelgi on aukartustäratav rahvaluulekogu. Neil on olnud suurepäraseid kogujaid ja uurijaid, nagu Johann Gotfried Herder, kes Riia toomkoolis õppides (1764–1769) huvitus läti ja ka eesti rahvalauludest (rohkem küll läti omadest) ja publitseeris neid saksa keelde tõlgituna kogumikus „Stimmen der Völker in Liedern“ (1778). Samuti Gotthard Friedrich Stender, kes analüüsis koos Herderiga läti rahvalaule, mõistatusi, tegusõnu ja vanasõnu.

Folkloor on mõlemal rahval praeguseni suure au sees. Vahel tundub, et lätlastel kuulub rahvalaul inimese eluringi juurde kindlamini kui meil. Näiteks matustel loetakse neil rahvalaule – neljarealisi dainasid – ja ka matusepärgade lintidele lastakse kirjutada rahvalaulud …

Kas „Nupukale poisile“ võib oodata järge?

Järg võiks tõesti olla. Ütleb ju vanasõnagi, et üks pääsuke ei too veel kevadet.


Pakku põletades vabanevad lätlased kõigest halvast

Lätlastel on palju rahvajutte suvisest pööripäevast, talvise pööripäeva kohta teatakse neid vähem. Uuemal ajal on lisandunud kunstmuinasjutud, mille aluseks kristlikud jõulud. Mõni aasta tagasi tõlkis Hannes Korjus valimiku läti autorite kauneid jõulumuinasjutte. Need on avaldatud internetiväljaandes Lasteleht.

Läti rahvakalendris on kaks suurt püha: suvine ja talvine pööripäev. Mõlemad on tule- ja valgusepühad, kuid Läti aasta tuiksoon ja tähtpäevade kulminatsioon on jaaniöö. Käiakse ringi, pärjad peas ja lilled süles, lilledega ehitakse ka majade katused ja uksed, et kõik oleksid terved ja tuleks rikas aasta. Jaanipäeva hommikul pannakse ka lehmadele ja hobustele pärjad pähe.

Sügisest mardi- ja kadrisandi jooksmise kommet Lätis ei ole, küll aga on neil olnud jõulu ajal hingesandiks ja jõulusokuks käimise traditsioon, mis seondub ka viljakusmaagiaga. Joostakse loomadeks või lindudeks maskeerununa majast majja, pillerkaaritatakse ja tehakse nalja. Kuna naljade hulgas oli palju neid, mida peeti „sündmatuteks“, asus kirik 1850-ndatel jõulusokutraditsiooni välja juurima. Üks kauem vastu pidanud paiku, kus traditsioon säilis, oli Ilūkste. 1853. aastal jõudis ajakirjandusse teade Ilūkste jõulusokujooksjate sulgemisest vangikongi.

Talvise pööripäeva traditsiooniks Lätis oli ja on paku vedamine ja põletamine. Seda tehakse tantsides ja lauldes ümber küla või linna. Pakku põletades vabanetakse sümboolselt kõigest halvast. See traditsioon seondub ka päikese väljakutsumise maagiaga. Jānis Peters, kes tänavu tähistas oma 80. sünnipäeva, on kirjutanud pööripäevakommetest ja -uskumustest kolmeosalise ballaadi „Talvine pööripäev“ (vt Läti uuema luule valimik. Koostanud Knuts Skujenieks ja Guntars Godiņš. Eesti Raamat 1997, lk 156–163). Seal öeldakse: „Kõik ristimata läti hinged / nüüd saavad lauluks lahti suu – / pakkpäike laskub nende peale, / on nende väljakutsutu. / Kõik kaevad hõõgust kesköö kurgus, / mis õitseb nagu tulelill. / Kes ummisjalu teel ta poole, / on suurest rõõmust põnevil.” (Andres Ehini ja Ly Seppeli tõlge.)

Ballaadi lõpus küsib luuletaja: „Kas vaja on meil Jeesust Kristust/ või vaja pakku põlevat?“ Ja teatab samas: „Laps rõõmust sünnib, müttab lumes. / Jah, meil on vaja mõlemat. / Teab Lätimaa ja teab Euroopa: / nüüd närbub tumeduse taim, / ja järjest pikemasse päeva / meid juhib pööripäeva vaim.“

Livia Viitol