Lihtne küsimus: „Kus ja kuidas sa isaga tuttavaks said?“

„Sada küsimust …“ on uued kaardid, mis aitavad pugeda vanemate isiklikku ellu ja lähendada põlvkondi omavahel.

Millal küsisite viimati emalt, millal ja kellele ütles ta viimati „Ma armastan sind“ või keda ta kõige rohkem kardab või mis teeb pere õnnelikuks? Või seda, millised kommid talle lapsena meeldisid, mis teda viimati üllatas ja millest tundis ta lapsena kõige enam puudust?

Mis olukorras söandaksite küsida isalt, mille pärast ta lapsena nuttis või milline omadus talle enda juures ei meeldi?

Üldiselt on eestlased isiklikel teemadel kidakeelsed ja vanemad ei kipu lastele end eriti avama – püsitakse rollis, kui nii võib öelda. Räägitakse ilmast, poliitikast, autost või katusekividest. Peaasi et muredest ega tunnetest rääkima ei peaks.

Tänavu OÜ Loovhoog originaaltoodanguna turule tulnud kaardipakid „100 küsimust emale“ ja „100 küsimust isale“ aitab lastel vanemaga tavaolukorrast kergemini ühiseid jututeemasid leida ja võib saada lapsele hindamatuks mälestuseks oma emast või isast.

Mängu looja Katre Merimäe sõnul on tema omaloominguna sündinud kaardimängu küsimused võetud elust enesest ja võimaldavad emadel ja isadel veeta lastega kvaliteetaega kahekesi. Ta rõhutab, et just kahekesi – üks vanem ja üks laps korraga vastamisi. Tuleb valida sobiv aeg ja koht, et teised ei segaks. Küll aga ei sea küsimused piiranguid mängijate vanusele. Nii et näiteks 35-aastane ema võib pärast oma lapsega mängimist minna oma 70-aastase ema juurde ja küsida temalt samu küsimusi.

Nagu mängu nimest välja lugeda võib, on mõlemas kaardipakis sada küsimust, paljud neist humoorikad. Kes tahab, saab ema või isa vastuse kirjutada kaardi pöördele ja lisada sinna ka kuupäeva. Emad ja isad aga saavad oma vastuse ise lastele mälestuseks kaardi pöördele kirjutada. Nii jääb inimese mõtetest ja kogemusest märk maha.

„Kunagi olid populaarsed salmikud, nüüd on vähe kohti, kuhu oma mälestusi kirjalikult talletatakse, ja hiljem on kahju, et vanematelt jääb palju küsimata,“ ütleb mängude looja, kelle sõnul on kahju, kui perekonna ajaloo olulised fakti või nüansid kaovad igavikku koos lahkunud inimesega.

Ema kujutatakse raamatutes või filmides tavaliselt tegelasena, kes teeb süüa, peseb pesu ja hoolitseb laste eest. Tihtilugu ei tule me selle pealegi, et uurida, milliseid komme ema lapsena sõi, kellele on ta haledalt vahele jäänud või kuidas veedaks ta oma unistuste päeva. Me ei teagi, milline meie ema on. Me ei tea isegi, kuidas siis õieti ema olla.

Isa aga kujutatakse tihtipeale tegelasena, kes pidevalt töötab, räägib vähe, loeb ajalehte jne. Tihtilugu ei tule me selle pealegi, et uurida, millal tal habe kasvama hakkas, kas ta on kunagi nutnud või kui külmas vees ta supelnud on. Me ei teagi, milline meie isa on. Me ei tea isegi, kuidas siis õieti isa olla.

Need kaardipakid on pühendatud peresuhete hoidmisele ja väärtustamisele. Küsimused jagunevad laias laastus kolme rühma: vanema lapsepõlv, vanema suhtumine oma järeltulijasse, vanema tegelik olemus. Teise rühma küsimuste puhul saab küsija peegeldust enda kohta läbi lapsevanema prisma, näiteks „Mis nägu ma väiksena olin?“ või „Mis oli minu esimene sõna?“ või „Millal oled minu pärast mures?“. Kolmanda rühma küsimuste mõttest annavad aimu küsimused, nagu „Milline muinasjututegelane sa oled ja miks?“, „Mida sulle teha ei meeldi?“, „Mida teed üksi kodus olles?“. Need näitavad ema tihtipeale uues rollis või valguses.

„Tihtilugu me ei teagi, kes meie vanemad tegelikult on, sageli räägime sõpradega rohkem ja avameelsemalt kui vanematega,“ nendib Katre Merimäe. „See mäng on ohutu viis pugeda vanemate isiklikku ellu ja lähendada põlvkondi omavahel. See aitab vestelda vanemal ja lapsel ka elulisematel teemadel kui ilm ja poliitika.“

Ta tunnistab, et mäng aitab vanemal avaneda, mänguga minnakse kergemini kaasa kui lihtsalt küsimustega. Samuti aitab küsimustik, intervjuu vorm, mõtteid paremini koguda ja süstematiseerida kui lihtsalt tühi paber või n-ö avatud vestlus.

Kes tahab eesti keelt õppida, saab nende kaartide abil koos lapsega ka seda teha.

Kaardipakid on kujundatud küll stereotüüpidele kohaselt nii, et küsimused isale on rohelises ja küsimused emale oranžis pakis, aga küsimustega püütakse soolisi stereotüüpe mõnevõrra lammutada või vähemalt kõigutada. Võtame näiteks küsimuse „Mille pärast lapsena nutsid?“. Sellega tahab mängu looja öelda, et poisid ei pea nutmist häbenema. Või: „Mida või keda sa kardad?“ Mees võib ka karta! Aga isade pakis leidub ka adrenaliinisemaid küsimusi: „Kui külmas vees oled supelnud?“, „Mis oli su parim 100 meetri aeg?“ või rosinaks tordil: „Kas Märtin või Tänak?“