Maailma haridustipus jätkamiseks vajab Ida-Viru eritähelepanu

Ida-Virumaa koolide keelemuredele tuleb leida lahendus, mis lähtuks Ida-Virumaa demograafilisest olukorrast (eestlasi on elanikkonnast vaid viiendik), praeguse koalitsiooni kokkuleppest, et venekeelne kool Eestis peab säilima, ning soovist, et Eesti ei laseks end PISA testi edusärast pimestada.

Neli aastat tagasi valminud Jõhvi riigigümnaasiumi, sel sügisel avatud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi ning alles planeeritava Narva riigigümnaasiumi ümber tekkinud arutelud on olnud lakmuseks Ida-Virumaa hariduselus toimuvale.

Lühidalt kokku võttes on seis selline, et senised eestikeelsed üldhariduskoolid muutuvad aina venekeelsemaks, sest üha rohkem muukeelseid vanemaid eelistab oma lapse tulevikule mõeldes eestikeelset kooli, kusjuures valiku üks põhjus on asjaolu, et osa vene koole on langetanud riigikeele õpetamise taseme lubamatult madalale.

Sellega on eestikeelsetes koolides tekitatud olukord, kus koolikeelega hädas olevate laste tõttu kannatavad nii nemad ise kui ka eesti kodukeelega lapsed, kelle keele nüansirikkamaks arenemist takistavad asjaolud, et koolikaaslased räägivad vigast eesti keelt ning tunnis peavad õpetajad osale lastele vastu tulles aine selgeks tegemiseks rääkima eesti-vene segakeeles.

See olukord tekitab segadust ja kahjuks nii mõnigi kord ka stressi nii lastes, lastevanemates, õpetajates kui ka haridusjuhtides. Situatsiooni normaliseerumiseks on vaja Ida-Virumaa hariduses kehtestada eriolukord.

Selle tunnistamine annaks ka haridusministrile lisavõimaluse põhjendada valitsuses lisaressursside suunamise vajalikkust probleemsete kohtade lahendamisse, sest perspektiivis on Ida-Virumaal haridusrahu saavutamine kõikide ministrite valdkondade ülene.

Laps peab saama hariduse oma emakeeles

Põhikoolides tuleb tagada see, et laps saaks talle jõukohase hariduse oma emakeeles. Põhikoolid võiks jagada kolme suurde rühma.

Kodukeelsetes koolides õpiksid lapsed, kes suudavad vastavalt õppekavale omandada hariduse kas eesti või vene keeles (venekeelsetes koolides peab mõistagi olema tagatud eesti keele kvaliteetne õpe) ning kellele on selleks tagatud vanemate või eestkostjate tugi. Sellised koolid erituge ei vajaks, ehk vaid vene koolid eesti keele õpetajate leidmise eriprogrammiks.

Riigi lisaraha on vajalik kahes koolirühmas. Segakoolides õpiksid nii eesti kui ka muu kodukeelega õpilased ja neis oleks väiksed keeletasemepõhised klassirühmad ning muukeelsetele lastele oleks tagatud eesti keele süvendatud õpe.

Keelekümbluskoolides õpiksid muukeelsed õpilased, kuid nendes oleks süvendatud eesti keele õpe ehk lisaks eesti keelele toimuks õppetöö eesti keeles veel osas ainetes.

Vastavalt piirkonna omapärale saaks teha kombineeritud õppeasutusi ehk näiteks avada kooli, kus on nii vene- kui ka eestikeelne osakond ning osas keelelõimetundides (nt kehaline kasvatus, tööõpetus vms) võiks õppetöö toimuda segarühmades.

Gümnaasiumidega on asi lihtsam

Kui rääkida Ida-Virumaa gümnaasiumidest, siis siin on pilt selgem.

Sillamäe ja Narva piirkonda on vaja üht väikest ja hubast eestikeelset gümnaasiumi ning kaht korralikult 60/40 (võib-olla alguses ühes neist isegi 40/60) süsteemis õpetavat gümnaasiumi. 60/40 on teatavasti süsteem, kus enamikku aineid õpetatakse eesti keeles ja ülejäänud aineid vene keeles. Seda süsteemi on küll kirutud, kuid süüdi pole süsteem, vaid selle rakendajad.

Kohtla-Järve ja Jõhvi piirkond vajab lisaks olemasolevatele Jõhvi ja Kohtla-Järve riigigümnaasiumidele üleminekuperioodiks üht korralikku, näiteks 16 000 elanikuga ja praegu gümnaasiumita Ahtme linnaosas asuvat, 60/40 süsteemis õpetavat riigigümnaasiumi, kus saaksid rahulikult õppida need noored, kes tulevad vene õppekeelega põhikoolist.

See annaks nii Jõhvi kui ka Kohtla-Järve gümnaasiumile, kus mõlemas on suures ülekaalus muukeelsetest peredest pärit õpilased, võimaluse senisest veelgi efektiivsemalt eesti keelt õpetada.

Kusjuures läbirääkimiste tulemusena peaks üks neist muutuma eestikeelseks gümnaasiumiks ehk selles saaks keskenduda riigikeele lisaõppe vajaduseta eesti keeles ainete õpetamisele. Teine oleks süvendatud eesti keele tugiõppega gümnaasium, mille kogemusele tuginedes saaks seda süsteemi rakendada tulevikus ka Sillamäe ja Narva piirkonnas.

Kiviõli piirkonnas võiks jätkata kahe gümnaasiumiosakonnaga kool, kus arvestataks nii eesti kui ka vene kooli lõpetajate omapära. See on juba läbirääkimiste teema, kas õppeasutus jätkaks nagu seni munitsipaalkoolina või hoopis riigikoolina.

Järele jääva kahe Ida-Viru maapiirkonnas asuva munitsipaalgümnaasiumi puhul on juba kohalike omavalitsuste otsustada, kas Toila ja Iisaku 12 klassiga koolis jätkub haridusreformi järel nii palju gümnasiste, et gümnaasiumiosa on mõistlik ülal pidada.

Lahendamist vajavad mitmed probleemid

Piirkondlik haridusreform tähendab tõenäoliselt, et Ida-Virumaa peab saama riigilt olukorra parandamiseks lisaraha. Seda on vaja nii koolipõhiselt kui ka kooliüleselt, sest lõppema peab olukord, kus aineolümpiaadil on abimaterjalid vaid vene keeles (põhjenduseks ei saa olla, et enamik osalejaid on vene kodukeelega).

Sama oluline kui raha või isegi olulisem on, et vene põhikoolid peavad mõistma: nende eesmärk on anda konkurentsivõimelist haridust nii, et lapsevanemal ei tekiks antava hariduse kvaliteedis pettudes soovi oma last koolist ära viia.

Osa koole peab leidma endas jõudu lõpetada kunstlik hinnete panek. Seni vastupidi tegutsenud koolid peavad võtma julguse rindu ja panema hindeid õpilase oskuste, mitte lapsevanema nõudmiste järgi.

Osa muukeelseid õpetajaid peab saama aru, et kakskeelse koolisüsteemi ülalpidamine tähendab ka senisest suuremat nende panust.

Näiteks vene kooli matemaatikaõpetaja ei pea oskama õpetada eesti keeles, aga peab eesti keelest nii palju aru saama, et täienduskoolitustel osaleda. Ehk riik ei pea leidma raha veel selleks, et hoida üleval kakskeelset õpetajakoolituse süsteemi.

Vene põhikoolides peavad eesti keelt õpetama need, kes suudavad rääkida (ja mõistagi ka õpetada) eesti keelt nii, nagu see oleks nende kvaliteetne emakeel.

Kohaliku omavalitsuse kohus on tagada koostöös riigiga eestikeelsed huviringid, et muukeelses peres kasvav laps ei puutuks riigikeelega kokku ainult koolitundides. Siin tuleb aktiivselt kaasata kohapealseid riigiasutusi ning ülikoolide kolledžeid, kellega koostöö on andnud juba palju häid näiteid.

Väiksem osa kaob suurema sisse

Kohtla-Järve ainsas eestikeelses põhikoolis, Järve koolis on juba ligemale 60 protsenti lastest pärit muukeelsest perest ja kool on püsti hädas, sest muukeelsete laste järeleaitamiseks ja eestikeelsete laste arengu tagamiseks jääb olemasolevatest ressurssidest puudu.

Koolijuhi hinnangul hakkas olukord kontrolli alt väljuma siis, kui muukeelsetest peredest pärit laste hulk ületas 40 protsendi piiri. See kriitiline, eestikeelse koolikeskkonna hävimise algust tähistav joon on aga juba ületatud mitmes Ida-Virumaa eesti põhikoolis.

Selgeks on saanud, et koos riigi toe kasvuga peavad piirkonna koolid leppima sellega, et tugevneb riigi järelevalve.

Selleks tuleb kas mõned (põhi)koolid riigistada või munitsipaalkoolide jätkamise korral määrata koolidele riigi poolt abiametnikud, kelle ülesanne oleks koole riigi püstitatud ülesannete täitmisel abistada. Just nemad peaksid olema need, kes toovad koolide erisustest tulenevad lahendamist vajavad probleemid koostööd tehes ministeeriumi.

Sümboolse sammu võiksid teha ka kõik süsteemiuuenduses osaleda soovivate koolide munitsipaalpoliitika huvilised juhid, lubades, et vähemalt paar valimisperioodi nad kohalikel valimistel ei kandideeri, vaid keskenduvad selle arvelt kooli arendamisele.

Ida-Virumaa koolisüsteemi korrastamise eesmärk peab olema see, et iga laps saaks oma kodukeeles tema võimeid avava hariduse. Ühelgi lapsel ei tohi tekkida koolis tunnet, et tal on keelepuue.

Arvamus ilmus originaalkujul ERR-i portaalis