Mis juhtub, kui õpilasest saab mängujuht?

Sageli kurdetakse, et põhikooli teises pooles on õpilased väsinud ja huvitud. See ei kehti mitte kuidagi õpilastest mängujuhtide puhul.

Pärastlõuna Kääriku spordikeskuse konverentsisaalis. Viis koolitüdrukut, silma järgi 6.–7. klassi omad, seisavad suurel saalilaval rivis ning vastavad hoogsalt ja professionaalselt publiku arvukatele küsimustele. Publikki koosneb peamiselt õpilastest ja nende küsimused on ootamatult asjaliku tooniga: kuidas te segavate õpilastega hakkama saate; kuidas infot vahetate; mida teha, kui kontroll käest kaob; kas vanemad õpilased on tõesti huvitatud teie tegevustest? Ja nõnda edasi. Näib, nagu vahetaks Käärikul kogemusi erialaselts, mis koosneb iseäranis noortest inimestest. Tegelikult toimub seal liikuma kutsuvate koolide mängujuhtide sügislaager ning parajasti jagatakse Tartu Veeriku kooli kogemusi mänguvahetundide korraldamise kohta.

Mängujuhid on tavalised õpilased, keda on koolitatud vahetundides läbi viima liikumis- ja seltskondlikke mänge. Ja nii nad korraldavadki oma koolis – Kärdlast Rõugeni – teiste õpilaste vahetunde: kutsuvad lapsed kohale, tutvustavad neile mänge ning viivad neid läbi.

Mõnes koolis toimuvad sedasorti mänguvahetunnid iga päev, näiteks kella 10.46‒10.59 või muudel vahvatel aegadel, mil üks tund on läbi ja teine pole veel alanud, teistes kord nädalas või harvem. Enamasti korraldatakse mänge koolikoridoris või saalis, kuid on ka koole, kus need toimuvad hoopistükkis õues, eriti kui õueskäiguks aega jagub.

Mänguvahetunnid on tavaliselt suunatud algklassiõpilastele, samas on hulk mängujuhte kätt proovinud ka gümnasistide vahetundide sisustamisel. Näiteks Veeriku tüdrukud on korraldanud endast tükk maad vanematele õpilastele põhikooli pingelise lõpetamise ajal lõõgastavat vaheldust mängude näol.

Kokku on mängujuhtidest õpilasi Eestis ligi 600, sügislaager on neist sadakonnale, lisaks huvijuhtidest või õpetajatest mentoritele, kes neid koolis toetavad.

Mängujuhtide rikkalikud kogemused

Käärikuhoovil on laagrilised jagunenud väikestesse puntidesse. Neli elupuu alla kogunenud noort räägivad parajasti, millest nad mängujuhtidena kõige enam puudust tunnevad: tahetakse veidi pikemaid vahetunde ja rohkem mõttemänge rabelemismängude kõrvale. Üks tüdruk teatab, et kõige rohkem tunneb ta puudust sellest, et saaks vahel ka ise mängida, mitte muudkui korraldada.

Jooksen eri puntide järel, et nende kogemustest ülevaadet saada. Selgub, et mängujuhised peavad täpsed olema, siis jääb rohkem aega mängimiseks. Hääl peab päris vali olema, muidu ei kuulata. Kui mänguvahetunnis on liiga palju osalejaid, tuleb nad jaotada gruppidesse. Muidugi tuleb iga kooli mängujuhtidel oma pundiga kokku leppida, kes mida ja millal teeb. Ja seda kõike tavalise igapäevase õppimise kõrvalt.

Motivatsioon ei tee muret!

Neist igapäevastest väljakutsetest kuuldes tekib pikkamisi arusaam, kui suurt ja süsteemset muutust need sadakond noort koolides loovad. Palju aastaid on vahetunnid olnud õpilaste jaoks eelkõige tilluke paus, oma aeg, mida veedetakse kas järgmiseks tunniks valmistudes, sõpradega mängides või siis liiga sagedasti ka nutitelefonides.

Ka koolide päevakavad on traditsiooniliselt sellised, mis korraldatud vahetunnile aega ei jäta. Sageli hoitakse koolisaale ja aulaid lukus ning mängimise koht tuleb mängujuhtidel koos oma mentoriga ise leida ja vahel ka välja võidelda. Iga etapp, õpilaste kokkukutsumisest kuni õigeks ajaks tundi saatmiseni (ja ka ise tundi jõudmiseni), nõuab mängujuhtidelt julgust ja vilumust. Mängujuhtimise käigus tekkinud oskused torkavadki siin sügislaagris selgelt silma. Oma osa mängib ka võrgustiku tugi: üle Eesti asuvate koolide mängujuhtidest on saanud kogukond, kes heal meelel kokku saab.