Mis paistab (kutse)hariduse taevas aastal 2035?

6. dets. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Mis paistab (kutse)hariduse taevas aastal 2035? kommenteerimine on välja lülitatud

Tartu kunstikooli õpetaja Deniss Jershov visualiseeris reaalajas koos oma õpilaste Kristin Kaldami ja Vanessa Stafinjakiga EKEÜ sügisseminari ettekandeid. Fotod: Tarmo Loodus

Eesti kutseõppe edendamise ühenduse (EKEÜ) sügisseminaril tegid kutsekoolide esindajad ettepanekuid, milline peaks olema kutsehariduse roll haridusstrateegias aastaiks 2021–2035.

Haridusstrateegia ideekorje algas juba mullu. Arutelusid on peetud arvamusfestivalidel, konverentsidel, osaluskohvikutes jm. Suvel alustasid strateegiliste eesmärkide ja mõõdikute sõnastamist töörühmad, kuhu kuuluvad ka EKEÜ esindajad.

„Mõelge suurelt nii uutele tegevustele kui ka sellele, millega tuleks jätkata,“ jagas haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna nõunik Kersti Kõiv soovitusi Heino Elleri muusikakooli saali kogunenud kutsehariduse helgematele peadele, enne kui rühmatöödes ajusid ragistama hakati. Et ideedel oleks saba ja sarved, võeti arutlusel aluseks kolm ekspertide sõnastatud suuremat eesmärki: sujuv liikumine haridustasemete ja -liikide vahel; õppijakeskne õpe ja nüüdisaegne õpikäsitus; tööturuvajadustele vastavad õpivõimalused.

Rühmatöödest koorus üle saja ettepaneku. Kui osalejad olid tutvunud kõigis rühmades tehtuga, sai igaüks anda oma hääle kolmele tema meelest kõige enam teostamist väärt ideele. EKEÜ juhatus koondas ettepanekud ning läkitas need haridus- ja teadusministeeriumi.

Järgnevalt ülevaade rühmatöödes sündinud mõtetest.

Eesmärk 1. Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning võimaldavad sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel.

1.1 Liikumine haridustasemete ja -liikide vahel on sujuv, sh ühtne keskharidusstandard. Kõigil keskharidusega inimestel on senisest enam praktilisi kutseoskusi ja tehnoloogiapädevust; mitteformaalset ja informaalset õpet arvestatakse formaalõppes senisest enam – kuidas seda saavutada, mida on vaja teha paremini kui praegu.

  • Riigi tasandil keskhariduse miinimumnõuetes (keskharidusstandard) kokkuleppimine – nõuded kehtivad nii kutse- kui üldhariduse jaoks.
  • Eri haridustasemete ning -liikide vahel liikumine on õppija jaoks paindlik ja sidus (kaotatud on piirid kutsestandardite ja institutsioonide vahel). VÕTA rakendamine ning õppe arvestusühiku (praegu EKAP, EAP, tund) ühtlustamine kõikides haridusliikides.
  • Avatud õppekava või õpitee ‒ õppijal on võimalik oma haridustee iseseisvalt kujundada. Õppekavad on valikurohked, koosnedes väiksematest ühikutest, nn õpiampsudest, millest kokku moodustuvad haridus- ja kvalifikatsioonitasemed.
  • Loodud on riiklik infosüsteem „õpiampsude“ ja valikuvõimaluste kohta, õppijatel on individuaalne digimatrikkel, milles kajastuvad kõik tema personaalsel haridusteel omandatud õpiampsud/pädevused. Õppest välja langenud õpilase õpitulemused ja kompetentsused on sel moel samuti väärtustatud.
  • Üldharidus on senisest enam sidustatud huvi- ja hobihariduse, sh vabatahtliku tööga, ja senisest praktilisem ning rakenduslikum (nt sisaldades oskuste omandamist või madalama taseme kutseid) ja seostatud noorte töökogemusega.
  • Õppijal on õigus süsteemsele kutse-, karjääri- ja õppenõustamisele kogu elukaare jooksul; kõrgel tasemel kutse- ja karjäärinõustamine on õppekava ja õppeprotsessi osa. 
  • Elukestev õpe on väärtustatud ja kättesaadav (sh täiskasvanute huvi- ja hobiharidus, mis on vajalik ühiskonnas hakkamasaamiseks ning mitmeks paralleelseks karjääriks või uueks karjääriks jms).

1.2 Kutsevaldkonna tippkeskused – mis võiks olla sisu ja kasu?

  • Valdkondlikud tippkeskused on majandusvaldkonna strateegilised arengu- ja innovatsioonikeskused, kus õpe toimub eri haridustasemetel (sh kõrgharidus) ning laiapõhjalises koostöös ettevõtjatega. Õpe on praktiline ja rakenduslik ning seda toetavad nüüdisaegne tipptasemel taristu ning tehnoloogia (4.0).
  • Tippkeskused osalevad aktiivselt rahvusvahelistes koostöövõrgustikes ning pakuvad rahvusvahelistele standarditele vastavat õpet, kaasates välisriikide õppejõude.
  • Tippkeskustes on esindatud nii akadeemiline ja valdkondlik õppesuund kui ka pedagoogiline suund õppijatele, kellest võiksid saada tulevased õpetajad (järelkasvu koolitus).
  • Tippkeskused on täiendkoolituskeskused ning tegutsevad valdkondlike kutseandjatena (nt lihtsustatud korras).
  • Omaniku staatus ‒ riik või riigi osalusega sihtasutus?

1.4 Regionaalsed hariduskeskused (lõimitud kutse- ja üldkeskharidus) – mis võiks olla sisu ja kasu?

Regionaalsed hariduskeskused on elukestva õppe keskused (EKÕK). Olulisim sihtrühm on täiskasvanud (kuid jäävad ka noored), kelle koostöö regionaalsete ettevõtetega on väga heal tasemel.

  • Pakutakse õpet eri haridustasemetel: alus- ja põhiharidust, üldkeskharidust (sh mittestatsionaarset), kutseharidust (esma- ja jätkuõpet, eri õppevormides), täiend- ja ümberõpet, huvi- ja hobiharidust ning keeleõpet.
  • Keskuste loomisega lühenevad asjaajamise ja juhtimise ahelad, ressursse kasutatakse efektiivselt (taristu, personal, finants jms) ja neid arendatakse süsteemselt koos.
  • Regionaalsetel hariduskeskustel on finantsautonoomia.
  • Regionaalse hariduskeskuse omanik on riik või kohalik omavalitsus.

Eesmärk 2. Õpe on õppijakeskne ja tulevikku vaatav ning aitab õppijal elus hästi hakkama saada.

2.1 Nüüdisaegne õpikäsitus – kuidas aidata sel jõuda kõikide õppeasutuste, õpetajate ja õppijateni ning kuidas aine- ja erialaoskuste ning -teadmiste hindamise kõrval tagasisidestada üldoskuste arengut. Nutikad õppekavad, mis toetavad õppijakeskset lähenemist; lisaks aineteadmistele ja -oskustele peavad õppimisprotsessi keskmes senisest enam olema üldoskused ja ennastjuhtiva õppija kujundamine.

  • Koolidel on vabadus luua tuleviku õppekavasid ning uuendada nende sisu operatiivselt, luua mooduleid n-ö hoo pealt.
  • Paindlik õppeaeg vastab õppija võimetele ning õppija on võimeline ise oma õpiteed kujundama, valima eri koolidest endale sobiva õppeaja ja -vormi.
  • Õppija vastutus on suurenenud ning korduvalt saab riigi raha eest õppida vaid teatud tingimustel.
  • Õppimiskultuur on motiveeriv, õppimise vaheldumine töötamisega on laialt levinud. Õpe on praktiline ja õppeajast toimub koolis nt 20%, ülejäänud on praktika.
  • Nominaalne õppeaeg senises tähenduses on kadunud ning asendunud määratlusega „elukaar“.
  • Õpetaja roll on muutunud ‒ õpetaja on  mentor, nõustaja ja (kasvataja), koolis on igal õppijal oma tuutor.
  • Kaasaegne ja kaasav kooliruum toetab NÕK-i, õpe toimub individuaalsel juhendamisel ning väikestes õppegruppides, mis nõuab rohkem ressursse (raha, õpetajaid jms).
  • Õpilastele on loodud võimalused praktilise töö kaudu aktiivseks töövarjutamiseks pikema aja vältel eri erialaspetsialistide käe all, see aitab haridusastmete vahelt piire lammutada.
  • Võimalik on õppida uuenduslikel nutiõppekavadel (eesmärgistamine, enesejuhtimist toetavad tööriistad/lahendused ja tagasiside) ning haridustehnoloogia (õppe korraldus, seadusandlus, IKT jne) lähtub õppija vajadustest ning toetab teda.
  • Õppeasutustes töötavad digitaalse hariduse logistikud (sisaldab õppevara, robotit individuaalse õpitee juhtimiseks, kohtumist mentoriga jne).
  • Ellu on kutsutud üle-eestilised projekti- või valikainete nädalad.

2.2 Kvalifitseeritud õpetajate järelkasv – kutseõpetajate järelkasv ettevõtetest; stažeerimine; paindlikud töövormid, sh virtuaalõpe – mida ja kuidas saab teha.

  • Õpetaja töö sisu on muutunud, lisandunud on uued rollid: mentor, coach, nõustaja. See nõuab ettevalmistuse põhimõtete muutmist ülikoolides. Õpetaja roll on aidata õppijal ehitada silda oma haridus- ja töökogemuste üle ning olla turvaline kaaslane tema õpiteel. Õpetajakoolituse baastase, mis on laiapõhjaline ja kõrgetasemeline, sisaldab mitmeid õpetajaameti karjääriteid ning annab valmisoleku alustada nii üld-, kutse- kui kõrgharidustasemel.
  • Õpetajakoolitus peab sisaldama senisest enam õppija eneseregulatsiooni toetamist ja arendamist, IKT-alast ettevalmistust, nutika õpivara loomise ja kohandamise oskust, taseme- ja täiendkoolituse lõimimise oskust ning suhtlemisoskusi.
  • Lisaks akadeemilisele ettevalmistusele on võimalik õpetajaks saada ka paindlike karjääriteede kaudu. Loodud on riigi toetatud programm „Praktikust õpetajaks“. Õpetajakoolituse õppekavad koosnevad samuti väiksematest õpiühikutest, „õpiampsudest“, sest ka õpetaja töö on muutuv.
  • Töömaailmast tulevaid õpetajaid õpetavad välja koolid, kuhu nad tööle tulevad.
  • Õpetaja peab olema võimeline õpetama õpilast nii koolikeskkonnas kui töökohal ettevõttes.
  • Õpetajatel on tööülesannete sooritamiseks piisavalt aega ja vabadust, kool toetab õpetaja enesetäiendamise huvi – õpetaja vaheaasta on ametlikult rakendunud ning toetatud riigi ressursiga.
  • Õpetajad kasvavad õpilastest, näiteks tuutorõpilastest, ning karjääriõppes tutvustatakse ja suunatakse ka õpetajaameti juurde.

2.3 Tugiteenuste roll kutseõppes – keskhariduse tasemel õppijate vs. täiskasvanute kontekstis. Kuidas tugiteenuste rakendamisega vähendada väljalangust? Mis roll on õpetajal? Kas rühmajuhendajate olemasolu võiks olla pigem reegel kui erand. Uuringule tuginedes on nemad tugisüsteemi kõige olulisemad osad kutseõppes.

  • Läbi viia laiaulatuslik ja süsteemne tugiteenuste uuring, mille käigus seiratakse ja analüüsitakse seni rakendatud teenuste mõju ning tõhusust.
  • Koolid vajavad senisest enam ressurssi tugispetsialistide jaoks.

2.4 Koolijuht kui turvalise koolikultuuri looja. Mida koolijuht enesearenguks kõige enam vajab? Milline võiks välja näha koolijuhi karjäärimudel?

  • Koolipidaja peab koolijuhiga regulaarseid või vajaduspõhiseid koostöövestlusi.
  • Koolijuhi kompetentsimudel on soovituslik enesehindamise tööriist ja täiendkoolituste alus.

Eesmärk 3. Õpivõimalused on vastavuses tööturu arenguvajadustega.

3.1 Töökohapõhine õpe ja praktika ‒ kuidas laiendada ettevõtete ringi ja õppijate sihtrühma, parandada kvaliteeti ja viia praktika üldhariduskooli.

  • Kutse- ja karjääriõpe üldhariduses on süsteemne (eri osapooled on kaasatud, nt kutsekoolid, ettevõtted) ning õppekava ja õppeprotsessi osa.
  • Kutsega töötaja on tööturul nõutud ja kutse tähtsustatud.
  • Töökohapõhise õppe regulatsioonid on üle vaadatud ning täiendatud (praegu ei põhine kooli ja tööandja koostöö võrdsel partnerlusel).
  • Läbi on viidud uuring ning analüüs regionaalsel tasandil töökohapõhise õppe rakendamisest ja mõjust, olemas on ülevaade ettevõtjate vajadustest ning õppes osalemise võimalikkusest.
  • Ettevõtete haridusvastutus on suurenenud, nende mõtteviis on muutunud ning nad panustavad töötajatele rohkelt elukestva õppe võimalusi luues. Tööandjal on õigus kasutada maksuerisusi, sh töötuskindlustuse kasutamine täiendkoolituseks.
  • Erialaliidud on võimestatud heade tavade või muude kriteeriumite kaudu, et hariduse sõnumid jõuaksid võimalikult paljude ettevõtjateni, ja nad räägivad hariduses aktiivselt ja objektiivselt kaasa.
  • Töökohapõhist õpet on toetusmehhanismide kaudu rakendatud ka puuetega inimestele.
  • Töömaailma spetsialistidele on loodud toetussüsteem õpetajaametisse tulekuks (tööandja suunab oma spetsialisti teadlikult õpetajaks) ning koolipoolne õpetaja ja ettevõttepoolne praktikajuhendaja teevad mentorkoostööd.
  • Õppija jaoks jaguneb õpe vastavalt tema valikule ‒ töökohal või koolis. Kui õpib töökohal, siis töökoha jaoks, ja kui koolis, siis tema enda või uue ettevõtja jaoks.
  • Töötukassas on ametis tööhõivespetsialistid, kes tegelevad ettevõtete töötajate ja praktikavajadustega ning on praktikakohtade vahendaja rollis, sh erivajadustega õppija juhendajad.

3.2 Tugevdada kutsehariduse rolli kvaliteetse täienduskoolituse pakkumisel, sh õppekavade arendamine, koolitajate koolitus; võimekus pakkuda täiendus- ja ümberõppevõimalusi arenguhüpet vajavates valdkondades ning suurema lisandväärtusega töökohtadel.

  • Täiendkoolituste taotlemine ja rahastamine liita tasemeõppe rahastamisele (ühtsetel alustel ja paindlikult) ning lõpetada senine ühikupõhine süsteem.
  • Koolid korraldavad täiendkoolitusi ka töökohapõhiselt töökohtadel.


KÜSIMUS JA VASTUS

Mis peaks uues haridusstrateegias kindlasti olema?

Tanel Linnus, Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor:

Peame väga mõtlema, kuidas muuta õpetajate arusaamu ja mentaliteeti õpetamisest. Peame aru saama, et digimaailm annab meile piiramatud võimalused, aga me ei tohi sellesse uppuda. Abikäe ulatab õpetaja, ta peab olema abistaja ja suunaja, mentor, kes on individuaalsel õpiteel toeks.

Haana Zuba-Reinsalu, Luua metsanduskooli direktor:

Rohkem tuleb kokku viia formaalset ja informaalset õpet. Õpilased on asjad endale mitteformaalse õppe kaudu tihti selgeks teinud ja teavad fakte, mida õpetajad pole kuulnudki. Miks seda haridusteel mitte arvesse võtta? Kõige tähtsam on, et õppijal oleks motivatsioon ja ta oleks õnnelik. Ei tule anda mitte kulbiga pähe, vaid kuulata, kui õpilane oma otsused teeb, ja suunata. See on kooli probleem, kui õpilastel on koolis igav, ja neil kipubki olema igav.

Tarmo Loodus, Viljandi kutseõppekeskuse direktor:

Loodan, et meil on 2035. aastal koolides tublid õpetajad, keda on õpetatud oskuslikult juhendama, et tuua õpilases välja parim osa, millele ta võib oma tuleviku ehitada. Et meil on palju neid, kes on leidnud endale sobiva elutee. Kõik muu on toetav tegevus – kuidas ja mis vahenditega sinna jõuame. 2035 on vaja õpetajaid ja koolijuhte, kes oskavad meeskonnatööd, tunnevad inimese käitumise põhitõdesid. Aine ja eriala tundmisest ei piisa, et olla hea teejuht, just inimese tundmine on põhiküsimus.

Kadi Kreis, Tartu kunstikooli direktor:

Aastal 2035 võib meid haridusteel mõjutamas olla erinevaid asju: jupp huviharidusest, vabatahtlikust tööst, õpirändest, kõrgkoolist minnakse tagasi kutsekooli. Strateegia peab aitama luua süsteeme, et oleks võimalus liikuda. Digilogistik ja robotid tulevad appi isiklikku õpiteed haldama. Paned roboti abil oma õpitee kokku. Saame palju e-materjalide abil õppida, aga õppimine on emotsionaalne protsess. Emotsiooni jagamine, koostöö meeskonnas peaks toimuma füüsilises keskkonnas, seda peaks toetama kindlate teadmistega mentor, kes aitab õppimise emotsioonidega toime tulla ja neid juhtida.

Kalle Toom, Räpina aianduskooli direktor:

Ümber tuleb mõtestada keskhariduse mõiste. See pole ainete kindlas mahus äraõppimine, vaid pärast põhihariduse omandamist kolm kuni neli aastat õppimist. Suurema osa õppekavast paneb igaüks ise kokku. Keskhariduse standardi asemel peab sätestama võtmepädevuste standardi. See ei saa olla nii suures mahus kohustuslik kui praegu. Muidu pole õppijal enam midagi valida. Kogu haridussüsteemi peaks käsitama kui kooli, kus individuaalne õpitee realiseeritakse. Põhikoolilõpetaja saab valida kõigist õppeasutustest „õpiampse“ oma keskhariduse õppekavasse. See on vabatahtlik ja põhineb õppija huvil, aga kõik asutused peavad vastutama selle eest, et huvi tekitada ja suunata, ning see peab olema palju laiapõhjalisem kui ainete komplekt.

Ivo Eesmaa, Hiiumaa ametikooli direktor:

Seinad maha! Räägime keskharidusest, mitte kutse- ja üldharidusest. Põhikooli lõpus pole mingeid lõpueksameid küll vaja, põhiharidus läheb sujuvalt üle keskhariduseks. Vahepeal on karjäärivaliku moodul, et saaksid teada, mida tahad ja milleks sul võimeid on.

Peaks olema ühtne keskhariduse standard, kus on kirjeldatud pädevused, mis keskharidusega inimesel olema peavad. Kohustuslik osa on kõigile kohustuslik ja valikulise osa valid siis, kui oled targaks tehtud, kuidas valida.


Comments are closed.