Õpetajaks – miks mitte?
Nutikad isad-emad on kogu aeg tööl nagu pedagoogid. Oma lapse kasvatamine on lõputu õpetajatöö kodus. Küll on vaja mõnes aines järele aidata, kontrolltööks valmistuda, alatasa ka elamise oskust õpetada.
Koolid on hädas – õpetajate põud ju aina kasvab, mitte küll kõigis, aga üsna tähtsates õppeainetes. Teadlasi ja teisi tarku inimesi oodatakse kooli õpetajaks kas või mõneks päevaks nädalas, kas või mõningaid tunde andma. Arvan, et see on suurepärane ettepanek.
Küllap võib mõnel poisil-tüdrukul olla päris uhke tunne, kui isa või ema on klassi ees ja õpetab mitte ainult teda, vaid kogu klassi. Kust selleks aega võetakse? Paindlikkust on vaja nii oma kui tööandja ajaplaanis, aga see on võimalik.
Meil on tore ja edukas programm „Noored kooli“. Selle kõrvale võiks tekitada teise veel – „Isad-emad kooli“. Küllap oleks selleks vaja mõni pedagoogika-, didaktika- vm kursus läbi teha, aga miks mitte – teame ju kõik, et meil on elukestev õpe. Asi see siis mõni vajalik kursus läbi teha. Olen kuulnud arvamust, et noh, tuhisevad läbi kooli mõned helged tädid-onud, vähe on neil vastutust – nemad tulevad ja lähevad, õpetaja, põhitöö tegija, jääb.
Tegelikult on asi paljuski kõigi täiskasvanute ühises tahtmises, soovis aidata kooli ja noori õppijaid, kes võtavad ühel päeval sisse meie positsioonid. Kuressaare ametikoolil on selle kohta disainiõppe edulugu õpetajast, kes Tartust Saaremaale käib (või käis). Võib-olla olen ma võhik, aga arvan, et küllap on põhikoolidel ja gümnaasiumidelgi samasuguseid häid näiteid. Asja korraldamiseks on meil pädevad asutused eesotsas haridus- ja teadusministeeriumiga, aga mitte ainult see.
Kõigepealt on vaja head tahtmist, koostööd kooli ja lastevanematega. OSKA haridusuuringu juht Urve Mets ütleb, et teadlased võiksid teaduse tegemise kõrvalt koolis, näiteks gümnaasiumis anda füüsikatunde. Ilmselgelt rikastaksid ja mitmekesistaksid nad õpet, usub Mets. Mina usun samuti. Olen töötanud koos teadlastega ja tean, milliseid säravaid ja vaimukaid inimesi nende seas on. Ja mõni neist ongi juba kooli tagasi jõudnud, vähemasti Tallinnas. Ma oletan, et laste koolipäev võib muutuda põnevamaks – nad on ju tegelikult õpihimulised, kui osata seda himu suunata ja erksana hoida. Vaheldust ja enesetäiendust pakuks selline programm ka n-ö tavaõpetajatele. Niisiis, tagasi kooli ja mitte ainult noored, vaid kõik, kelles on õpetajasoont ja -huvi. Vanus ei loe, loeb ergas meel.