Õpik eelseisvaks eluks

6. dets. 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Renzo Rajaste: „Tänapäevane sõjavägi ei ole enam pelgalt relvad ja raud, iga noor leiab siin endale sobiva ameti ja teenistuskoha.“
Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja / Scanpix

Uus riigikaitseõpik käsitleb riigikaitset laiapõhjaliselt, mitte kitsalt sõjaväekeskselt.

Septembris ilmus uus riigikaitseõpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele. Nüüdseks on seda juba pool aasta kasutatud ja riigikaitseõpetaja, staabiveebel Renzo Rajaste vahendab oma muljeid uuest õpikust ka Õpetajate Lehe lugejatele.

Renzo Rajaste märgib, et see õpik on küll mõeldud eelkõige riigikaitse valikaine õpetamiseks, kuid teisalt on seal materjali, mida on hea teada kõigil õpilastel ja täiskasvanutelgi. Viimast kinnitab tõik, et pärast õpiku ilmumist soovisid seda endale mitmed Renzo Rajaste sõbrad ja tuttavad.

Kas uus õpik sobib ka sõduri baaskursusele?

Renzo Rajaste: Skautpataljoni veebel tellis õpikuid endale terve paki, sest seal on seda küll, mida sõdurgi peab teadma: rivi- ja relvaõpe, asümmeetrilise sõja iseloomustus jne. Lisaks on kogu materjal väga hästi piltide ja skeemidega illustreeritud.

Kooliõpilased võiksid tutvuda eelkõige nende peatükkidega, kus on selgitatud, mida tehakse suurte kriiside ajal, mis põhimõtetest lähtuvalt riiki kaitstakse ja milline on nende enda roll kodanikuna. Praktilist sõjandust jõuab kaitseväes õppida niikuinii, õpilasele on olulisem aru saada üldisematest põhimõtetest. Samas käib mul riigikaitseõpetuse tunnis tütarlapsi, kes vaatavad suure huviga ka selle õpiku relvaõppe ja topograafia peatükke.

Kui võrrelda õpikut eelnevatega?

Eelmised õpikud olid suunatud väga konkreetselt sõjalisele riigikaitsele, kuid praeguses on minu arvates päris hästi käsitletud ka elanikkonna kaitset, näidatud, kuidas ministeeriumid ja asutused tsiviilkriisi korral tegutsevad ja mida inimesed peavad ise tegema. Olen oma õpilastele riigikaitsetunnis ikka rääkinud, mis peab kriisi puhuks kodus tagavaraks olema: söök, vesi, patareidega raadio jms. Selliseid asju kaitsevägi neile ei too.

Kas Kuperjanovi pataljon oleks saanud tsiviilelanikke tormi ajal aidata?

Kaitseväel on tehnikat ja varustust, mida saab vajadusel elanike kasutusse anda, oluline on siin kohalike kriisikomisjonide ja kaitseväe koostöö. Uues õpikus on selle kohta väga hea elanikkonna abistamise ja esmaabi andmise peatükk. Tean juhtumit, kus noored panid suurtes hingamisraskustes prouale kiirabi oodates ilusad riided selga, aga selle peale nad ei tulnud, et tema hingamisteed ära puhastada. Sellist viga ei tohiks teha ei sõdur ega tavaline kodanik. Siin sobib öelda, et uus riigikaitseõpik valmistab inimesi ette eluks.

Septembris 2019 ilmunud uue riigikaitseõpiku esikaas. Allikas: kaitseministeerium.ee

Olete öelnud, et see õpik aitab hirme maha võtta.

Inimene kardab seda, mida ta ei tea. See õpik aga annab just infot selle kohta, mida teatakse vähe: kuidas teenistus sõjaväes välja näeb, missugusteks ohtudeks valmistutakse jms. Õpikust saadakse näiteks teada, et Eesti kaitsevägi ei ole nii väike, kui arvatakse. Mobilisatsiooni korral saab kokku korraliku väe, millega võib julgelt vastu astuda igale agressorile.

Muidugi peab lisaks õpiku lugemisele käima hirmude maandamiseks ka kaitseväes ise olukorraga tutvumas, mida riigikaitseõpetuse kursus ka võimaldab. Tapa sõjaväelinnakus näevad õpilased oma silmaga, et ajateenijatel polegi kogu aeg külm ja paha, nagu vanemad mehed on neile rääkinud. Võrreldes Nõukogude armeega on Eesti kaitsevägi üsna mõnus koht, kus sõdurisse suhtutakse kui võrdsesse partnerisse ja põhirõhk on väljaõppel.

Kas uus õpik aitab noortel ka tulevikku planeerida?

Meie tahame, et noored tuleksid ajateenistusse kohe pärast gümnaasiumi, et nad saaksid ajateenistust võtta kui järelemõtlemise aega. Ema ja isa käivad muidugi peale, et laps astuks ülikooli, kuid kaitseväes noormehed küpsevad ja nende maailmapilt avardub. Noored tutvuvad kaitseväes ka ametitega, mis võivad neile meeldima hakata. Alati võib ju mõnest kaitseväes autot juhtinud noorest saada kutseline autojuht, mõnest kokk, mõnest IT-spetsialist jne. Kui noored kuulevad, kui paljusid relvi juhitakse arvuti abil ja et meie kaitseväel on ka küberväeosa, siis on mõnelgi silmad särama löönud. Tänapäevane sõjavägi ei ole enam pelgalt relvad ja raud, iga noor leiab siin endale sobiva ameti ja teenistuskoha.

Ühtlasi on see natuke ka filosoofiaõpik …

Peabki olema, sest on ju vaja näiteks vabaduse mõiste noortele lahti seletada. Ehk mida me siis õieti kaitseme, kui kaitseme vabadust. Isaiah Berlineri käsitus positiivsest ja negatiivsest vabadusest on selles õpikus omal kohal ja noortele huvitav lugeda. Sõdurivandes on ka kirjas, et sõdur kaitseb demokraatlikku Eesti Vabariiki ja tema põhiseaduslikku korda. See tähendab, et sõdur kaitseb meie demokraatlikku eluviisi. Mis rahvusest või nahavärviga keegi meil on, pole tähtis, oluline on jagada samu väärtusi ja tõekspidamisi. Tapa sõjaväelinnakus käies oleme õpilastega näinud nii tumeda kui kollase nahavärviga sõdureid ja nad kõik on olnud toredad inimesed.

Õpikus on ka kollektiivse identiteedi mõiste.

Seal on märgitud, et riviharjutused kujundavad kollektiivset identiteeti. Tegelikult kujundab kaitseväes seda pea igasugune tegevus, sest valdavalt tegutsetakse allüksustena. Kui rühma üks liige hakkab rännakul teistest maha jääma, siis kantakse teda kasvõi seljas, et terve rühm liiguks edasi koos. Oluline on arusaam, et üksi oleme tugevad, aga meeskonnana võitmatud. Teiseks kujundab kaitsevägi eesti ja vene noorte ühist identiteeti. Paljud Ida-Virumaa vene poisid õpivad kaitseväes eesti keelegi selgeks. Muidugi tuleb kollektiivset identiteeti ehk oma klassi tunnet hakata kujundama juba koolis, ei pea ootama, millal kaitsevägi selle tekitab.

Kaitseministeerium katsetab praegu projekti, kus poisid astuvad terve klassiga korraga aega teenima. See toob kaitseväkke relvavendlust juurde, sest kõrvuti seistakse meestega, keda tuntakse liivakastist saadik. Nii ei teki seda mõtetki, et miks ma pean seda riiki kaitsma ja kellega koos peaksin seda tegema.

Kõik riigid valmistuvat eelmiseks sõjaks …

Selles õpikus tutvustatakse siiski uusi asju. Näiteks tutvustatakse radaritele peaaegu nähtamatut hävitajat F-117 ja pommitajat B-2 Spirit. Tulevikusõda on justkui UFO-de sõda, sest esimesi nähtamatuid hävitajaid peetigi algul UFO-deks. Tuleviku sõda on ka väga täpne. Kui Teises maailmasõjas kulus ühe silla hävitamiseks 240 tonni pomme, siis tänapäeval piisab umbes neljast tonnist.

Õpilased saavad sellest õpikust teada, mis on kolmemõõtmeline lahinguruum, kuidas kõik relvad võrku ühendatakse, mis on asümmeetriline, irregulaarne ja hübriidsõda jpm. Afganistanis sõdisid sandaalides ja automaadiga mehed viimase kolmekümne aasta jooksul maailma kahe võimekaima armee vastu. Tulevikus ei saagi oma maad kaitsta nii, nagu oleme harjunud seda tegema, sest vastane võib rusikavõitlusest kõrvale hoida. Näiteks Krimmi annekteerisid rohelised mehikesed ühegi püssipauguta. Sellest kõigest on uues õpikus ka juttu.

Üks peatükk on ka heidutusest.

Heidutuse põhimõtet on vaja noortele kindlasti selgitada. Nad on inimestelt kuulnud, et mis see tuhatkond NATO sõdurit Tapa sõjaväelinnakus aitab, kui agressoril võib olla sada tuhat võitlejat. Aga kui Eesti pinnal on USA, Prantsuse, Suurbritannia või teiste meie liitlaste sõdurid, siis tähendab Eesti ründamine ka nende riikide ründamist. Öeldakse ka, et ründaja peab olema vähemalt kolmekordses arvulises ülekaalus. Kui meil on koos liitlastega kolmkümmend tuhat hea väljaõppega võitlejat, siis ründajal peaks olema neid saja tuhande ringis ja sellist väge on tal juba raske märkamatult kokku saada. Ja ei tasu unustada, et meie kaitseme oma kodumaad, mitte ei lähe kedagi ründama.

Eks meid endid on püütud samuti heidutada. Näiteks on väidetud, et Vene tank jõuab kahe tunniga Tallinna. Tegelikult pole ükski tank nii kiire ja teiseks tuleb tal juba enne Tallinna kaitseväe ja kaitseliidu üksustega rinda pista.

Meie reservarmee olevat maailmas haruldane.

Eesti suudab väga lühikese ajaga mobiliseerida ja välja panna ca 21 000 võitlejat. Nendest suur osa on reservväelased, kellel on ajateenistusest möödunud alla kuue aasta. Need mehed kuulevad „Aktuaalsest kaamerast“, et peavad oma väeossa minema, ja juba samal õhtul on paljud seal kohal. Kui Šveitsi sõjaväelased vaatasid meie õppust „Okas“, arvasid nad, et meil käivad filmivõtted. Nad ütlesid, et ei julgeks iialgi oma mehi niimoodi päevapealt kokku kutsuda, sest tööandjad oleksid sellele kindlalt vastu – reservväelased on ju ettevõtete hinnatud tööjõud. Praegu on meie reservarmee ja selle reageerimiskiirus maailmas üks edukamaid, kuid siinkohal on oluline ka ühiskonna mõistev suhtumine.

Eks need välkkogunemised heiduta võimalikku vastast samuti. Nähakse, et meil süsteemid toimivad, ja väga kiiresti. Sõduritel endal on ka hea kindel tunne, kui nad näevad, et kõik tulevad ruttu kohale.

Meie kaitseliit olevat niisamuti maailmas unikaalne.

Esiteks on meil kaitseliitlastest vabatahtlikke suhtarvuna kodanikest oluliselt rohkem kui paljudes teistes maades. Teiseks on tegemist vabatahtlikega, kelle moraal ja tahe on märkimisväärne ja organisatsioonis on väga lai läbilõige kogu ühiskonnast. Paljud kaitseliitlased on ostnud endale oma raha eest isegi parema varustuse, kui on kaitseväelastel. Neil on kodus relvad. Kui agressor mingile külale läheneb, siis võib kümmekond kaitseliitlast neile omal algatusel ootamatut vastupanu osutada. See on samuti asümmeetriline sõda – meie poolel selget rinnet pole, kuid võitlus käib.

Kas õpik natuke liiga mahukas ei ole?

Valikkursuse kolmekümne viie tunni kohta on seal materjali tõesti kuhjaga, eriti kui lugeda läbi ja vaadata ära ka kõik soovitatud raamatud ja filmid. Aga ma usun, et riigikaitse suuremad entusiastid võtavad kogu raamatu ruttu läbi. Õpilaste puhul on oluline äratada huvi ja suunata neid, sest kogu temaatika eeldab ka iseseisvat tööd ja vaba aja kasutamist.

Mahtu on andnud juurde mitmed uued teemad. Mu tuttavad on öelnud, et neile oli uudis kriisireguleerimise peatükk, hübriidsõja olemuse selgitamine ja maailma praeguste sõjakollete tutvustamine. Kui rääkisin oma õpilastele asümmeetrilisest sõjast ja irregulaarsetest sõduritest, oli see neile üsna suur uudis. Õpilasi üllatas seegi, kuidas hübriidsõjas meedia abil elanikkonna arvamusega manipuleeritakse.

Kas animatsioonid jms ei muudaks õpikut atraktiivsemaks?

Kui on vaja selgitada, kuidas gaasid tulistamise ajal püssirauas liiguvad või missuguse trajektooriga eri kuju ja raskusega kuulid lendavad, siis selle kohta on kaitseväel animatsioonid olemas ja riigikaitseõpetajad saavad neid kasutada. Aga kuna uus riigikaitseõpik on ka internetis, siis võiks tõesti need animatsioonid sinna lisada. Paljud klassid õpivad ju kooliski nutiseadmest, rääkimata kodust. Veebiõpikus võiksid olla ka soovitatud raamatute ja filmide lingid, et neid saaks kohe lugeda ja vaadata.

Aga kokkuvõttes on uus õpik võrreldes varasematega suur samm edasi ja peamiselt sellepärast, et käsitleb riigikaitset laiapõhjaliselt, mitte kitsalt sõjaväekeskselt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!