Pikaveres päkapikumaal

20. dets. 2019 Tiina Vapper toimetaja - Pikaveres päkapikumaal kommenteerimine on välja lülitatud
Fotod: Tiina Vapper

Terve eelmise nädala, 9.–14. detsembrini oli Pikavere mõisakoolis avatud päkapikumaa, mida kool on korraldanud juba 1999. aastast. Iga päev said kaks ja pool tundi kestnud muinasjutulisest elamusest osa viis gruppi ehk umbes 90 last, kes lustisid muusikatoas, külmatoas, osavnäppude toas, vana aja jõulude toas, jõuluvana ja jõulumemme kambris ning lõpuks vaatasid kõik ühiselt saalis paljude lauludega jõuluetendust.

Seda, mis kohapeal toimus, on sõnadega raske kirjeldada, seda peab ise nägema. Programm hakkas pihta juba mõisapargis, kus võis näha pisikesi punaste kuubede ja mütsidega päkapikke askeldamas, põõsastest piilumas, kaminatule paistel kingitusi pakkimas ja seebimulle puhumas. Üks suurem ja tähtsam päkapikk, keda kehastas mõisakooli direktor Helju Kadakas ise, võttis saabujad vastu ning määras igale grupile saatjaks juhtpäkapiku, kellega koos suunduti päkapikumaale seiklema.

Üllatusi täis maja

Kogu vana mõisakooli hoone oli muudetud sumedalt valgustatud muinasjutumaaks, kus üllatusi kohtas igal sammul. Kõik ruumid, koridorid, trepid, aknad, aknalauad ja isegi klassiuksed olid jõuluehtes. Kõikjal oli näha laste ja täiskasvanute enda valmistatud ehetega kaunistatud kuuski, küünlaid, laest alla rippuvaid vanikuid, pärgi, sädelevaid kaunistusi, laternaid ja virmalistena helklevaid tulukesi. Majas ei leidunud ühtki kaunistamata soppi, aknaorva ega nurgatagust.

Muusikatoas said lapsed laulda, tantsida ja põrandal triibulistel kaltsuvaipadel istudes pille mängida.

Külmatuba oli sisse seatud mõisa pööningul, kus oli tõesti jahe. Aga külm ei hakanud kellelgi, sest Lumememm ja Lumemees tahtsid kogu aeg mängida. Mängulumepallidega peetigi maha üks hoogne lumesõda ja visati võidu korvidesse täpsust, mängiti lõksumängu, hüpati ja trallitati mattidest loodud jääpankadel. Ja kui liikudes hakkas palav, joodi jahutuseks jäätisekokteili, pärast mida kõik lapsed kordamööda liumäest alla otse alumisele korrusele laskusid.

Osavnäppude toas meisterdati endale toredad päkapikust külmkapimagnetid ning võeti õnneloosi, kus iga loos võitis. Vana aja jõulude toas aga saadi teada, kuidas vanasti talus elati ja millised olid tolleaegsed jõulukombed. Perenaine jutustas, et talus kasvatati vilja ja peeti taluloomi: hobuseid, lehmi ja lambaid, kellele tuli suvel heina teha, ning ka lapsed olid heinateol abiks. Jõulude ajal toodi heinad tuppa ja nende sees oli lastel tore möllata. Kui pere oli koos, räägiti lugusid ja mõistatati mõistatusi. Ka seekord said lapsed mõistatusi mõistatada ja koos jõulusokuga vana aja mänge mängida. Et vanasti oli kombeks ka õnnetina valada, prooviti seegi järele.

Jõuluvana kambris ootasid lapsi kuuse all kingipakid. Kõigepealt mängiti ja lauldi koos jõuluvana ja jõulumemmega, seejärel luges iga laps jõuluvanale salmi ja sai kingituseks kommikoti. Lõpuks vaadati koos toredat jõulunäidendit, kus kõlas ka palju kauneid laule.

Kuidas kõik algas

Pikavere mõisakoolis, mis on sellest õppeaastast 6-klassiline, käib 37 õpilast. Lasteaias on kaks rühma ja 22 last. Kuidas nii väike kool suudab nii suurt asja teha?

Helju Kadakas, kes on üks Pikavere päkapikumaa traditsiooni loojatest, räägib, et on ise selle kooli vilistlane ja praeguseks siin 31 aastat töötanud: alguses õpetajana, viiendat aastat direktorina. Ka tema enda lapsed on selles koolis käinud ja pühade ajal päkapikumaast osa saanud ning päkapikumaa on tema jaoks tähtis. Tegu on tõepoolest väga suure ja töömahuka ettevõtmisega, mille korraldamises osaleb kogu Pikavere mõisakooli meeskond, lapsevanemad, samuti suurem osa koolilastest. Lasteaialapsed peavad veel mõne aasta kasvama.

Helju Kadakas meenutab, et on õpilastega aja jooksul paljusid päkapiku- ja jõulumaid külastanud ning kolleegidega aru pidades leiti, et seda saab paremini ja huvitavamalt teha. „1999. aastal otsustasimegi esimest korda proovida, kooli direktor oli sel ajal Kadri Viira, kellel on väga hea fantaasia ja kunstianne, ka õpetajad lõid kaasa. Kui praegu saab kõike poest osta, siis sel ajal tegime palju valmis oma kätega: õmblesime, heegeldasime, meisterdasime. Viimased aastad on meid toetanud MTÜ Pikavere Mõis. Mõne aasta oleme ka vahet pidanud, et natuke puhata ja mõtteid koguda: ei taha ju ennast korrata ei tegevuste ega kujunduse poole pealt.“

Eelmine aasta jäetigi vahele ning ka sel aastal mõtles direktor enda sõnul pikalt ja põhjalikult, kas tal jätkub aega ja tahtmist pühenduda, mida päkapikumaa loomine nõuab. „Direktoritöö kõrvalt annan matemaatikatunde. Maja saab kaunistama hakata alles õhtul, kui tunnid on lõppenud ja lapsed koju läinud, mis tähendab, et tahes-tahtmata tuleb appi võtta nädalavahetused. Küsisingi siis teistelt, mida nemad arvavad, kas teeme sel aastal päkapikumaa. Vastus tuli nagu ühest suust: „Teeme!“ Ka vallavanem uuris juba mitu kuud tagasi, millised plaanid meil sel aastal on. Meil on fantastiline meeskond, kelleta nii suurt asja teha ei saakski. Kui otsustame midagi teha, pühenduvad kõik hinge ja armastusega.“

Oma kooli tunne

Päkapikumaa tegemistes osales ka enamik õpilasi: kes lõi kaasa jõulunäidendis, kes oli õues külalisi vastu võtmas ja jõulumeeleolu loomas. Kui eelmistel aastatel olid olnud juhtpäkapikkudeks lapsevanemad, siis sel aastal olid selles rollis lapsed, kes said sellega suurepäraselt hakkama. Kuna ühekorraga liikus majas viis gruppi, pidi ruumist ruumi liikumine toimuma minutipealt nagu kellavärk.

Helju Kadakas võrdleb päkapikumaa korraldamist projektõppega, kus õpitakse kohati rohkemgi kui koolipingis ning mis annab õpilastele suure ja väärtusliku oskuste pagasi. „Meie lapsed julgevad esineda, rääkida, suhelda ja end vajalikul hetkel kokku võtta – kõike seda läheb elus vaja.“

Ka koolitöö ei kannatanud selle tõttu põrmugi. Päkapikumaa proovide ja tegemiste käigus saadi kätte muusika-, kunsti- ja liikumistunnid ja rohkemgi veel. Igal hommikul oli kaks tundi, pärast päkapikumaad ja lõunasööki veel kaks-kolm tundi, kus õpiti matemaatikat, eesti, inglise ja vene keelt ning muid aineid.

„Kuigi päevad olid pikad ja väsitavad, tegid need palju rõõmu. Saadud elamus jääb õpilastele eluks ajaks meelde ja loob oma kooli tunde,“ usub Helju Kadakas.

Et Pikavere päkapikumaa on oodatud ja populaarne, näitab tõsiasi, et kohe, kui kuulutus Pikavere mõisakooli kodulehele üles pandi, olid ühe päevaga kõik kohad täis. Seekord olid kõige kiiremad registreerujad lasteaiad, lasteaialapsi käiski tänavu Päkapikumaal kõige rohkem. Osale koolidele ja lasteaedadele tuli ära öelda, sest rohkem kui nädal aega tegijad koolitöö kõrvalt päkapikumaad lahti hoida ei saa. Kõik teevad seda oma vabast tahtest ning eeskätt sooviga Pikavere kooli tegemisi esile tõsta. „Päkapikumaast ongi saanud Pikavere kooli visiitkaart,“ ütleb Helju Kadakas. „See peab jääma, sest annab nii külalistele kui ka oma kooliperele mõnusa jõulutunde. Hea on näha, kui rõõmsad, õhinas ja tänulikud lapsed siit minnes on. Kui laps ütleb, et see on parim päkapikumaa, kus ta on käinud, ja et ta jääb seda igatsema, on see suurim kiitus ja tänu.“


Kuidas lastele päkapikumaal meeldis?

Anu Meelimäe, Aruküla Rukkilille lasteaia Sinilille rühma õpetaja:

Lastele meeldis päkapikumaal väga. Terve maja oli pühadeks nii kaunilt kujundatud ja täis üllatusi, kõik ruumid olid eriilmelised ja põnevat tegevust palju. Saime ära käia nii vana mõisahoone pööningul kui ka keldris.

Meil on rühmas palju poisse, kellele meeldis kõige rohkem külmatoas lumememme ja lumemehe juures, kus sai joosta ja möllata. Kõigile pakkus erilise elamuse õnnetina valamine, mis oli laste jaoks uus asi. Nad küsisid tagasiteel lasteaeda ja veel järgmisel päeval selle kohta. Tundub, et paljudes kodudes ei ole tina valatud. Lapsed ise ei tohtinudki tina valada, meie rühma õnnetina valas õpetaja Natalja ja välja tuli huvitav pika sabaga olend. Lasteaias uurisime ja arutasime, kes see olla võiks, ja lapsed arvasid, et mereelukas. Poisid on praegu vaimustuses dinosaurustest, nemad leidsid, et see on vees elav dinosaurus. Rääkisime ka sellest, et õnnetina on hobuseraua kujuga just seepärast, et ta õnne tooks. Lastes tekitas elevust seegi, et igaüks sai õnneloosiga üllatuse ja jõuluvanalt kingipaki.

Viie-kuueaastased usuvad veel kõik päkapikke ja jõuluvana, nemad ongi päkapiku- ja jõulumaade kõige tänuväärsem sihtgrupp. Ka rühmas käib meie lastel päkapikk külas, aga mitte iga päev, vaid korra-paar nädalas. Vahel toob ta lastele kommi, aga mõnikord puuvilju või mänguasja.

Terve see nädal on lasteaias toimunud jõulupeod ja kui peod on peetud, hakkame piparkooke küpsetama. Jõuluaeg on lasteaias eriline: maja on pühadeks ehitud ning laste suurt jõuluootust ja rõõmu nähes tuleb kõigil jõulutunne südamesse.


Comments are closed.