Sõnal sabast: Taevarand
Kevaditi ja suviti näen oma koduakendest vaid rohelisi puid, aga sügisel ja talvel, kui puud on raagus, paistab nende vahelt Läänemeri. Selgema ilmaga on isegi veidi taevaranda näha.
See sõna, „taevarand“, talletus püsivamalt mu mällu viis-kuus aastat tagasi, kui toimetasin üht eilse sünnipäevalapse, 19. detsembril sündinud tõlkija Elvi Lumeti järjekordset eestindust, norra teadlase ja maadeavastaja Fridtjof Nanseni elulugu. Nansen oli muuseas mees, kellest nüüdseks norra keelest terve virna teoseid tõlkinud Lumeti suur Norra-armastus ja norra keele õppimise soov kunagi üldse alguse sai.
Lause, kus sõna „taevarand“ sees, pärineb peatükist „Suuskadel läbi Gröönimaa“ ja kõlab sedasi: „Tume viirg taevarannal andis märku, et jääkõrb lõpeb kohe.“ Veel esineb see peatükis, mis kõneleb retkest Põhjapoolusele: „Pärast ligi kaht aastat näeme jälle midagi kerkivat selle igavese valge viiru kohale taevarannal.“
„Taevaranda“ kohtab ka Lumeti muudes tõlgetes, mis on ikka hoolikalt viimistletud, viimse pisiasjani läbi tunnetatud ja kohati, eriti looduskirjelduste edasiandmisel, lausa poeetiliselt kaunid. Võtame kas või teise suure norra teadlase ja seikleja Thor Heyerdahli „Ra“: „Tähed taevarannal, mis aeg-ajalt vilkuma lõid, osutusid sageli helendavaks planktoniks, mis nähtamatute lainete kantuna silmade kõrgusel sätendas.“ Või Sigrid Undseti eluloo, milles kordub igatsuslikult just „taevarannalt“ üles tupruvate, paisuvate ning küngaste ja tinahallide orgude kuju võtvate suve- või heailmapilvede motiiv.
Ühes kümmekonna aasta taguses intervjuus meenutas Lumet, kuidas hakkas toimetama Undseti „Kristiina Lauritsatütre“ Eesti-aegset tõlget, viimaks aga tõlkis raamatu hoopis uuesti, soovides saavutada eestinduses keskaegsemat hõngu ja kasutades selleks arhailisemaid sõnu. Intervjuu lõpus lisas Lumet lihtsalt: „Tõlkimine ja ilusa eesti keele viljelemine on väga mõnus.“
Arhailine münt, kui kontekst seda lubab, ning ilus poeetiline eesti keel – neid Lumeti ideaale kätkeb endas ka sõna „taevarand“, mida meiegi „horisondi“ ja „silmapiiri“ asemel sobivas olukorras vabalt pruukida võiksime.