Suri keeleteadlane õppejõud Mati Hint

20. dets. 2019 Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit
Mati Hint. Foto: Raivo Juurak

Mati Hint lahkus meie hulgast 5. detsembril. Ta oli tunnustatud keeleteadlane, poliitik ja Tallinna ülikoolis paljude tulevaste eesti keele õpetajate õpetaja. Tema enda koolitee algas 1944. aastal Aakre mittetäielikus keskkoolis, mille ta lõpetas kiituskirjaga. 1963. aastal lõpetas Mati Hint Tartu riikliku ülikooli eesti filoloogina (rakenduslingvistika). Tema tööaastad möödusid Tallinna ülikoolis. Ta kaitses kaks korda doktorikraadi, avaldas ligi 300 teadusartiklit ja kümme raamatut.

Mati Hint osales aktiivselt ka poliitikas. Ta kirjutas alla 40 kirjale. Tema artiklit „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta“ Vikerkaares mäletavad palju tänaseni. Ta oli rahvarinde asutajaliige. Aastatel 1992–1995 oli Mati Hint riigikogu liige.

Mati Hinti on autasustatud riigivapi IV ja III klassi teenetemärgiga, Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga, ta sai ka Tallinna vapimärgi ja 2015. aastal sai temast Tallinna ülikooli auliige.

Armastatud õppejõudu meenutavad tänases lehes tema kunagised üliõpilased Martin Ehala ja Jaanus Vaiksoo.


Martin Ehala koos Mati Hindiga 1987. aasta murdepraktikal Rõngus. Foto: erakogu

Matit meenutades

Martin Ehala, Tartu ülikooli emakeeleõpetuse professor

Minule oli Mati Õpetaja suure algustähega. Olen kindel, et ilma temata ei oleks minust saanud keeleteadlast, sest kooli ajal ei olnud emakeeletund mu lemmikaine – see oli rohkem komad ja algustäht. Aga Mati sissejuhatus keeleteadusse avas mu silmad keele struktuuri suhtes ja sealt kõik minu jaoks alguse sai. Selle kõrval on Mati minu kujunemist ka muul viisil nii palju mõjutanud, et mul on raske üldse ette kujutada, milline inimene ma oleks praegu, kui elu ei oleks mind 1985. aastal temaga kokku viinud.

Perestroikaeelne peda ei olnud just eriti valgustatud paik. Keskpärasuse foonil olid seal mõned toredad õppejõud, kuid Mati oli midagi muud. Ta oli vaimuaristokraat. Tema kõrval oli neid veel vaid üks – professor Lembit Andresen. Vaimuaristokraat on inimene, kellele tarkus ja haritus on inimväärikuse lahutamatu osa ja isiksusliku arengu üks keskseid eesmärke. Eneseharimine on eetiline imperatiiv, mistõttu rumalus ei ole andestatav, see on pahe, mille vastu tuleb võidelda.

Ja kahtlust ei ole, et Mati õppejõuna just seda tegigi. Ta külvas hariduspõllul seemet, kastis ja kitkus välja umbrohtu – kes ei suutnud ülikooliõppega toime tulla, selle koht ei olnud ülikoolis, isegi kui see oli kõigest peda. Ta hinnangud olid otsekohesed ja avaldusid nii sõnas kui ka numbritena, mille taha oli mõnikord veetud tollipikkuseid miinuseid. Aukartus tema isiku suhtes oli mäekõrgune ja ehe enamiku üliõpilaste hulgas.

Mäletan hästi, et kõige esimeses loengus uute üliõpilastega jagas ta välja poole postkaardi suurused paberilehekesed ja tegi tunnikontrolli, mida ta nimetas väikeseks abituks katseks. Seal oli viis või kuus küsimust, nende hulgas Kui palju on üks miljon? Kui palju on eesti keele kõnelejaid? Kui palju on maailmas vene keele kõnelejaid? Järgmisel loengul jagas lehekesed tagasi, kõige suuremaid rumalusi oma musta huumoriga kommenteerides.

Tänapäeva kasvatusteoreetikud mõistaks sellise Õpetaja silmagi pilgutamata hukka, sest ta andis hinnanguid, mis teooria kohaselt peaks röövima õpilaselt igasuguse õpihimu ja tema hinge eluks ajaks sandistama. Mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi. Mina ja mu kursusekaaslased tulime kokku ja moodustasime jaanuaris 1987 üliõpilasrühmituse Juventa, mille manifestis olid järgmised põhimõtted: „Me usume, et Eesti on piisavalt väike ja meid on piisavalt palju, pidurdamaks massikultuuri pealetungi. Me usume oma erilisse missiooni eesti rahva valgustajatena; me usume, et meist sõltub isamaa vaimujõud tulevikus. Seda tunnetanud, mõistame, et iga lünk meie hariduses on kuritegu oma rahva vastu.“

Ja eneseharimises meie tegevus seisneski. Tollane õppekava järgis köide-köitelt Sõgla kirjandusajalugu, mida mõni õppejõud lausa näpuga järge pidades loengus ette luges. Sellises õhkkonnas oli võõrkeha niihästi Mati kui ka Juventa. Aga me toetusime teineteisele. Nagu ta hiljem ütles, oli Juventa see, kes aitas tal vastu pidada selle viimase hetke, enne kui valgus paistma hakkas. Tema juhatas meid eesti kultuuriajalugu käsitleva kirjanduse juurde, mida me läbi töötasime ja oma koosolekutel teineteisele refereerisime. Lünki tollases ajaloos oli rohkem kui ajalugu ennast.

Ma tean, et meie ei olnud ainsad. Igal kursusel oli neid, keda tõmbas Mati poole. Need üliõpilased valisid oma murdepraktikaks kodused Rõngu külad, selle asemel et murret korjata Kaukaasia Punasel Lagedal veini ja päikesega. Murdepraktika avameelsetes vestlustes kujunesid sidemed, mis tõid Mati õpilasi ka aastaid hiljem tema juurde Saaremaale, sidemed, mis südames ei katke ka nüüd, kui Mati on lahkunud.

Kui ma mõtlen nendele paarikümnele aastakäigule eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, keda Mati on üles kasvatanud, kaasa arvatud endale ja oma headele kursusekaaslastele, mõistan ma, milline on tema kõige suurem ja püsivam jälg eesti kultuuris. Võib-olla ei ole vale öelda, et see jälg avaldub isegi Eesti suurepärastes PISA tulemustes. Sest kui meie emakeeleõpetajad ei jagaks südamepõhjas Mati hoiakut, et inimese harimine on eetiline küsimus, see on võitlus valguse ja pimeduse, tõe ja ebatõe vahel, siis ei oleks haridust, vaid üksnes selle simulaakrum. Mati õpilasena ja emakeeleõpetajate õpetajana olen ma püüdnud olla tema vääriline. Ja mul on eriti hea meel, kui mõnikord satub mu üliõpilaste hulka keegi, kes ütleb, et ta on tulnud emakeeleõpetajaks õppima seetõttu, et saada selliseks, nagu on tema emakeeleõpetaja. Siis ma tunnen, et Mati töö kannab vilja, ja kannab vilja, ja kannab vilja.


Ta pidas lugu igaühest, kes valis eesti keele ja kirjanduse

Jaanus Vaiksoo, kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik, Mati Hindi üliõpilane Tallinna pedagoogilises instituudis 1985–1990

Mäletan väga selgelt esimest kohtumist Mati Hindiga 1985. aasta septembris. Sissejuhatus keeleteadusesse – eesti filoloogia rebaste esimene Hindi loeng Tallinna pedagoogilise instituudi keeltemaja auditooriumis 240. Jutud Hindi rangusest olid jõudnud vanemate kursuste kaudu meieni juba mõnda aega varem, nüüd saabus tema ise – sirge seljaga, pea püsti. Tugevate prilliklaaside tagant vaatas ta meid pikalt ja vaikides, kohe alguses tegi selgeks reeglid, millega tuleb arvestada. Haigutama ei ole mõtet ülikooli tulla! Kõik hommikusse loengusse hilinejad saatiski ta ilmse iroonia saatel tagumistesse pinkidesse haigutama. Me pelgasime teda, aga vaikselt hakkasime tema karmi koore alt avastama väga sooja ja tundlikku inimest. See pool avanes aegamisi, kõigipealt esimesel eksamil, milleks õppisime nagu hullud, sest teadsime – Hint hinnaalandust ei tee. Oli selgemast selgem, et ilma väga hea eesti keele oskuseta seda kooli ei lõpeta, sest pidid ju meist saama emakeeleõpetajad Eesti koolides.

Mati Hint oli värvikas isiksus, kelle kõiki tahke said ka tudengid oma nahal tunda. 1980. aastate teine pool oli ühiskonnas pöörane. Me sattusime tudengitena sellest kõigest osa saama ja Matist sai meie vaimne isa, kes söötis meile ette kõikvõimalikke poolsalajasi kõnekoosolekuid ja üritusi üle Eesti. Ta osales meie sõpruskonna loodud üliõpilasrühmituse Juventa tegemistes ja ärgitas meid asutama pedas muinsuskaitse seltsi.

Meist said Hindi jüngrid – väikesed kretud ehk kretiinid, nagu ta meid hellitavalt hüüdis. Vanemad kursused olid väiksed retsid. Ma kardan, et tänased tudengid selliseid värvikaid hellitusnimesid õppejõududelt kahjuks enam ei kuule. Selles osas on ülikoolides värve kõvasti vähemaks jäänud.

Et Tallinna pedagoogilisest instituudist – pedast – kasvas välja Tallinna ülikool, sai võimalikuks tänu sellele, et seal õpetasid Mati Hint, Lembit Andresen, Toomas Liiv ja mitmed teised tõelised õppejõud, kes kandsid endaga kaasas ülikooli vaimu ja traditsioone.

Mati oli julge ja otsekohene. Ta oli alla kirjutanud neljakümne kirjale. Eesti rahva, keele ja kultuuri püsimajäämine oli tema jaoks ülim. Kui Priit Pärna Sirbis ilmunud karikatuuri „Sitta kah!“ peale läks lahti tüüpiline nõukogulik laim, tuli Hint loengusse, viskas Sirbi lauale ja ütles talle omase kategoorilisusega: „Selleks korraks siis uutmisega kõik!“ Ta oli kindel, kui Nõukogude okupatsioon ja venestamine oleks veel kümmekond aastat kestnud, poleks meil olnud enam lootust. Kui aga lootus tekkis, pühendas Mati kogu energia sellele, et Eesti saaks vabaks.

Me armastasime Matit kogu tema nõudlikkuses, isalikkuses, vaimukuses, aga ka veidrustes. Kunagi esimese kursuse talvel kõndis ta loengus ringi ülikonnas ja suusasaabastes. Marssis edasi-tagasi ja pidas loengut. Alles aastaid hiljem tihkasime küsida, miks ta suusasaapaid kandis. Ta vaatas meid üllatunult – ilmselt käis ta siis enne loengut suusatamas! Mati vihastas kirglikult, ta ei sallinud ülbust, rumalust, lohakust. Mäletan üht sellist hetke hiirvaikses auditooriumis, kui Mati käest vastu lauda lennanud kriit pulbristus ja kriiditolm hääletult päikesekiirtes hõljus.

Unustamatud on Mati murdepraktikad Rõngus 1986 ja Otepää lähedal Unipihal 1988. aasta suvel. Viimane oli eriline suvi igas mõttes. Siis läks kõik hooga lahti, vabaduselained lõid üle pea ja meil oli õnn olla osa sellest palavast suvest koos Matiga, kes selgitas ja näitas teed.

Matil oli aastate jooksul väga palju õpilasi, kes töötavad praegu Eesti koolides emakeeleõpetajatena, kes on läbinud Hindi kooli. Mati oli üliõpilastele vaimne eeskuju. Viimase kursuse kevadel tegi Hint üliõpilastele etteütluse. Viis aastat eesti filoloogiat õppinud eesti keele õpetaja kandidaadid kartsid seda vist rohkem kui riigieksameid. Etteütlus oli lihtne, kuid halastamatu ja näitas, kas oled valmis minema kooli õpilaste ette, kas sul on selleks moraalne õigus. Mati õpetas kogu oma olemusega. Kord murdepraktikal ütles ta, et peab meist lugu juba üksnes selle pärast, et valisime selle eriala – eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mati näitas, kuidas amet kohustab. Ta oli loodud õpetajaks, kirglik, pühendunud, kindla meelega vaba vaim, kes sütitas väga paljusid üliõpilasi enda ümber.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!