Vabariigi presidendi hariduspreemiate laureaadid 2019

20. dets. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Vabariigi presidendi hariduspreemiate laureaadid 2019 kommenteerimine on välja lülitatud

Tänavu pälvis presidendi noore haridustegelase preemia Tartu Forseliuse kooli õppejuht Kristi Mumm ja haridustegelase reaalainete preemia Väätsa põhikooli füüsika- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Jonas Nahkor. Vabariigi presidendi kultuurirahastu preemiate suurus on 5000 eurot. 2003. aastal asutatud noore haridustegelase preemiat rahastab Bolt ning 2009. aastal asutatud noore haridustegelase reaalainete preemiat Microsoft Eesti arenduskeskus.


Ahhaaliku kooli peaarhitekt Kristi Mumm

Kristi Mumm. Foto: Katrin Smaragensson

Tartu Forseliuse kooli loosung on „Igaüks on oluline“. „Püüame anda endast parima, et tõepoolest nii oleks,“ lausub õppejuht Kristi Mumm. „Õpilase ja õpetaja suhe peab olema sõbralik, aga mitte semutsev. Et sa oled siiras ega teeskle hoolimist, oled päriselt kohal, kuulad ja märkad.“

Ajame Kristi Mummiga juttu päeval, kui just on saanud teatavaks uudis Eesti suurest edust PISA testis.

„See on väga tore, aga rõõmustamise kõrval peame teadvustama ka vastuolu: PISA põhjal oleme tugevad, aga paljud noored jäävad vaid põhiharidusega, nagu kirjutas hiljuti ka Sandra Fomotškin,“ sõnab Kristi Mumm. „Selle vältimiseks peaks juba põhikool olema koht, kus mõeldakse enda valikute peale. Oma koolis püüame liikuda selles suunas.“

Nelja aasta eest võttiski Tartu Forseliuse kool sihiks liikuda ahhaaliku kooli poole – muuta loodusainetes õppimist ja õpetamist ning arendada uurimusliku ja praktilise õppe oskusi. Palli pani veerema Eesti teadusagentuuri tegevjuht Karin Jaanson, kes pöördus Forseliuse kooli poole mõttega hakata California eeskujul liikuma teaduskooli suunas ning teha koostööd teaduskeskuse Ahhaa ja Tartu ülikooliga.

„Aeg oli õige: juhtkond oli vahetunud, olime muutunud põhikooliks, oli vaja uut algust,“ räägib Kristi Mumm, kellest sai Forseliuse kooli uuenemise üks peaarhitekte.

Algatuseks tutvusid õpetajad Ahhaa keskuses ahhaaliku õppega. Nägid tulevärki, aga vaja oli ka teaduslikku poolt ja selgitusi, mis tulid Tartu ülikoolilt. Kuigi algul oli plaanis kõigi õppeainetega uutmoodi alustada, otsustati võtta rahulikumalt ja hakati pihta õppekavade muutmisest. Kaotati kaks õppesuunda ja asendati need valikainetega, mis pakuvad lõimimisvõimalusi. Uute kursuste loomiseks selgitati välja õpetajate huvialad ja õpilaste ootused. Nüüd saab iga õpilane 6.–8. klassi jooksul valida üheksa praktilise suunitlusega aine vahel.

„Rõhk on koostööl ja loovusel, kriitilise mõtlemise ning käed-külge-tegevuste arendamisel,“ räägib Kristi Mumm. „Lootsime, et kui valikainetes õpetaja roll muutub ja temast saab suunaja, laieneb see suhtumine ka põhiainetesse. Õnneks nii läkski.“

Loodusainete õpetajaid koolitati uurimusliku õppe alal. Ahhaa keskuse töötajad aitasid luua koostöös aineõpetajatega, sealhulgas Forseliuse kooli õpetaja Peeter Jõelooga, õppematerjale ja loodusainete pakett ongi muutunud.

Mõttemaailm muutus

Mummi sõnul pole kool siiski veel otsast lõpuni ahhaalik. „Inimesed on juba pardal ja usuvad. Saame asjadest ühtemoodi aru. On suur asi, kui ollakse valmis kahtlema selles, mida varem tehti. Mulle meeldib mõttemaailma muutus,“ lausub Mumm. Ta rõõmustab, et õpetajad on valmis kolleege tundi võtma ega istu lukus ukse taga.

Kooli sünnipäeval käisid tundides ka kunagised õpetajad. Nad olid vaimustuses, et nüüd on kõik teistmoodi.

Praegu mõtisklevad õpetajad, kuidas muuta õpe ahhaalikuks ka teistes ainetes.

„Üks ahhaaliku kooli tunnuseid on ennastjuhtiva õppija kujundamine,“ arutleb Kristi Mumm. „Kuidas õpetajaid toetada, et nad kujundaksid teadlikult ennastjuhtivat õppijat, suunaksid õpilasi mõtlema ja ennast analüüsima? See olekski ahhaalik element teistes ainetes. Mulle on väga tähtis, et tegeleme sellega tõenduspõhiselt. Kandideerisime Tallinna ülikooli „Tulevikukooli“ programmi. Ka seal on ennastjuhtiva õppija kujundamine üks prioriteete.“

Teaduspõhisus on olnud ahhaaliku kooli kujundamisel esimestest hetkedest tähtis. Et projekti üks osalisi on Tartu ülikool, vaatlevad teadlased koolis toimuvat ja analüüsivad muutusi.

Kool saab ka ise ennast uurida – eesti keele ja kirjanduse õpetaja Airit Kõõra teeb magistritööd õppija eneseregulatsioonioskuste arendamisest ahaaliku kooli kontekstis. Peagi saavad kolleegid neid materjale kasutada.

Ahhaalikuks on muutumas ka algklassid, kus mindi üle üldõpetusele ja alustatakse juba teises klassis valikainega, mille raames teevad õpilased katseid. Üldõpetuse teemad korduvalt aasta-aastalt uutes aspektides.

„Hindan väga meie algklassiõpetajaid, kes on valmis muutust läbi viima ja mõtlema, kuidas õppimist paremini toetada,“ sõnab Mumm.

Viiendal klassil on tunniplaanis aga põnev leiutamistund, mida hakkas vedama „Noored kooli“ programmi raames tööle tulnud õpetaja Liis-Marii Roosnupp. Õpilased võtsid agaralt osa ka üleriigilisest leiutajate konkursist.

Lava meelitas

Kristi Mumm tuli üheteistkümne aasta eest Forseliuse kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Õppejuhina jääb tal aega siiski ainult valikaine – teatrimängude – õpetamiseks. Ta on õpilasena ja ka üliõpilasteatris kaasa teinud ja teater on talle senini südamelähedane. Kuue aasta eest astus Kristi Mumm koos näitleja Tambet Tuisuga Vanemuise lavale – nad juhtisid kahekesi õpetajate galat, mis ERR-i otseülekande vahendusel jõudis tuhandetesse Eestimaa kodudesse.

Kristi Mummi kirjandushuvi on pärit Rakvere gümnaasiumist, kus tal oli võimas õpetaja Mare Muik.

„Tema kirg sütitas meid kõiki,“ õhkab Mumm. „Ta nakatas meid lugemispisikuga ja pani kõiki käima kirjandusõhtutel. Oli piinlik, kui Sirp oli lugemata, sest õpetaja oli hommikul seda juba lugenud. Kuidas ta tundi läbi viis ja meid kaasas! Tundsin, et ta tekitas minus huvi eesti keele ja kirjanduse vastu, ja tahtsin seda veel õppida.“

Õpetajaks ei plaaninud Mumm minna, aga kui valis mitme aine õpetaja eriala, tundusid just pedagoogikaained huvitavad. Kasvatusteaduste magister tuli juba iseenesest.

Koolipraktikat õppimise ajal polnud ja Mumm tuli õpetajaks, proovinud enne vaid korra oma põhikooliõpetaja juures, mis tunne on klassi ees seista.

„Esimestel aastatel oli raske, tuli distsipliiniga tegelda,“ meenutab Mumm. Kolleegid andsid nõu ja noor õpetaja mõtiskles, kuidas paremini tunde anda. Kui Mumm jõudis õppimist toetava hindamise koolitusele, võlus teda, et kõike saab teha ka teisiti. Õpetajaamet muutus järjest põnevamaks.

Kui kolleegid tulevad nüüd õppejuhi juurde vestlema sellest, mida ägedat nad tunnis teevad, on tal kahju, et ise enam lapsi ei õpeta ja et tal oma klassi pole. Kuid Mummi esimesed pääsukesed käivad senini õpetajal külas ja vahetatakse õnnitlusi.

2012. aastast on Kristi Mumm doktorantuuris ja uurib üliõpilaste hinnanguid õppimist toetavale hindamisele. Kraad on siiski veel kaitsmata, kuigi üks teadusartikkel on avaldatud ja teise mustand valmis.

„Ma pole nii võimekas,“ sõnab Mumm. „See, mis koolis toimub, haarab mind jäägitult, ei jõua rohkem.“

Mis on õpetajatöös kõige tähtsam?

„Kõige tähtsam on, et suhted oleksid terved ja paigas,“ vastab Kristi Mumm. „Suhe peab olema sõbralik, aga mitte semutsev. Et sa oled siiras ega teeskle hoolimist, oled päriselt kohal, kuulad ja märkad. Tähtis on olla avatud. Aina rohkem mõtlen sellele, et õpetaja on eeskuju ja väärtuste kandja. Õpilane näeb, milline inimene ma olen. Kiiruga ei jõua me paraku iga päev sellele mõelda.“

Forseliuse kooli sõnum on: igaüks on oluline. Õpetajad püüavad anda endast parima, et nii tõepoolest oleks.

Nagu kõigil koolidel, on ka Forseliuse koolil olnud tõuse ja langusi. Legendaarne kirjandusõpetaja Vello Saage meelitas oma isiksusega kooli kirjandusklassi õppima ärksaid noori üle Eesti. Mati Unt, Mihkel Mutt, Tarmo Urb on vaid mõned näited Saage käe all vormunud isiksustest. Selle sajandi alguskümnendil langes kool aga madalseisu, kahanes õpilaste arv.

„Imidži võib lõhkuda ühe sammuga, selle taastamine võtab aastakümneid,“ ütleb Kristi Mumm. „Tegeleme sellega, et õpilasele läheks korda siin õppimine ja see oleks tähendusega. Muutusi tuleb alustada ja tulevikku vaadata juba siis, kui oled tipus, sest kõik võtab aega. Gümnaasiumi tuli ka neid õpilasi, kes polnud motiveeritud koolis käima, ja see mõjutas mainet. Tartu koolireform on meid toetanud. Oleme muutunud, aga teeb haiget, kui vahel ei süveneta ja suhtutakse eelarvamusega.“

Kodulähedasel piirkonnakoolil tuleb vastu võtta kõik lapsed ja neid toetada. Kaasav haridus seab uusi ülesandeid. Mummi sõnul on tugimeeskond eesotsas HEV-koordinaatori Anu Pikamäega tugev ega loobu probleemide korral kergelt. Koolis on mõni väikeklass. Ja kui tõesti enam ise hakkama ei saa, pöördutakse erikoolide poole, et leida lahendusi.

„Toimetame oma HEV-lastega ja loome samal ajal ahhaalikku kooli. Püüame tegutseda nii, et õpilastel oleks siin tähenduslik õppida,“ rõhutab Mumm.

Forseliuse kooli naaber on uuendusmeelne Pro-TERA, kellega tehakse koostööd ja jagatakse häid kogemusi. Mõlkumas on mõtteid korraldada midagi ka ühiselt.

Teade presidendi hariduspreemiast tuli Kristi Mummile suure üllatusena. Ta on liigutatud, et kooli tegusa ja ettevõtliku arendusjuhi Kadri Saaremaa eestvedamisel see taotlus kirjutati.

„See preemia on Tartu Forseliuse kooli meeskonna ühiste tegemiste märkamine. Väärtustan meie meeskonda väga kõrgelt,“ rõhutab Mumm.

Preemiat vastu võtma läks Kristi koos abikaasa Karli ja väikse poja Karl Joosepiga.

„Tegime presidendiga pilti ja pärast läksime lapsega esimest korda restorani,“ sõnab Kristi Mumm.

KOMMENTAAR

Jüri Sasi, Tartu Forseliuse kooli direktor:

Kristi Mumm on suure visiooniga noor õppejuht. Ta oskab ja tahab töötada koolis selle nimel, et õpilased tahaksid õppida ja õpetajad tahaksid õpetada.

Oma nelja-aastase ametiaja jooksul on ta jõudnud koolis ellu viia palju positiivseid muudatusi. Muudatuste põhiline eesmärk on toetada õpilaste koolirõõmu, õpihuvi ning õpitulemuste kasvu. Kristi näeb suuremat pilti ja tänu tema eestvedamisele on Tartu Forseliuse kool liikunud suurte sammudega tuleviku suunas.

Kuigi Kristi on noorem kui suurem osa tema kolleege, on ta niivõrd mõjus eestvedaja, et kollektiiv liigub Kristiga samas rütmis ja on valmis muudatusi tegema.

Kristi energilisus, positiivsus ja empaatiavõime on need, mis sillutavad teed muudatusteks. Kristi kuulab alati ära kõik arvamused ja koos arutades leitakse parim viis asjaga edasi minna. Ta on meeskonnamängija. Kristi väärtustab iga õpilast ja õpetajat. Ta võtab väga tõsiselt kooli tunnuslauset „Igaüks on oluline“ ja tegutsebki vastavalt sellele.


Jonas Nahkor. Foto: erakogu

Et õpilaste ees sära säilitada, peab tegutsema mitmel rindel

Jonas Nahkor tuli nelja aasta eest Väätsa põhikooli füüsikuks-leiutajaks. Ametinimetus kohustab – ta ongi leiutanud viise, kuidas aine- ja ringitundidele uus nägu anda, ning suunanud laste pilgu nii energiatargale koolimajale kui kosmosesse.

Kutsuda füüsikaõpetaja asemel tööle ebatraditsiooniline füüsik-leiutaja oli toonase Väätsa vallavanema Lauri Läänemetsa initsiatiiv. Koolimajast oli saamas tark hoone, mis toodab osa oma energiast katusel asuvate päikesepaneelide abil. Hulk andureid jälgib, kus ja kuidas energia kulub, ning kogub info andmebaasidesse. Koolimaja uut siseelu, energiakasutuse lahendusi sooviti põimida õppesse.

Õpilased asusidki Jonas Nahkori juhendamisel jälgima-analüüsima reaalajas salvestatud graafikuid ja tegema arvutusi süsihappegaasi taseme, päikesepaneelide töö ja paljude muude näitajate kohta.

„Õpime füüsikatunnis selle kaudu, mis meie koolimaja teeb, ja omandame teemasid projektõppe abil,“ räägib Jonas Nahkor.

„Algul tegin kõike tormiliselt ja kiirustades. Polnud ettekujutust, mida lapsed omandada suudavad, ja sekka sattus ka liiga keerulisi ülesandeid. Enam ei lahenda me ülesandeid, mis käivad õpilastel üle jõu,“ ütleb Nahkor. „See oli mulle endalegi õppimise aeg. Istusin enne projektipäeva ettevalmistuste tõttu öö läbi üleval ja läksin hommikul õpilaste ette. Nooruslikku entusiasmi ja sihita tegemisi oli ikka palju.“

Harjutamisest ei pääse

Õpilastel on tulnud olla oma targas koolimajas giid ja füüsikatunnis õpitut külalistega jagada. 40-liikmelise õpilasgrupi ette astumiseks valmistuti rühmades kolm nädalat.

„Ettevalmistuse ajal pidin veidi sekkuma, aga kokkuvõttes said õpilased hästi hakkama,“ kiidab Nahkor. „Teinekord oleme koolimaja tundma õppimiseks õpilastega ka õppefilme loonud. Vahel on viimase hetkeni lahtine, kuidas tunnis midagi teha, see sõltub olukorrast. Ma ei arenda ühte spetsiifilist projektõppe viisi. Minu soov on lasta noorte isikupäral avalduda, ma ei otsi teiste õpetajate koostatud juhiseid. Tahan, et ka mul endal oleks põnev. Olen loominguline inimene, loon muusikat ja kirjutan palju. Kool on koht, kus looming saab avalduda.“

Tundides on ka konservatiivsem pool. Kui õpilased on saanud õues õppides või projekti käigus mingi nähtusega tutvuda, tahavad nad pärast selle endale selgeks saada ja selleks tuleb kulutada paar harjutustundi. Õpetaja ütlebki siis klassile, et täna on neil ajutreening ja õue ega koolimaja peale ei minda, lahendatakse ülesandeid.

„Kogu aeg ei peagi olema õpilastel näo ees pööraselt interaktiivne innovatsioon. Nad ei jõua muidu tempoga kaasas käia, reflekteerida ja oskusi kinnistada,“ sõnab Nahkor.

Õpilased saavad praktikumide sooritamise eest hindeid. Õpetaja Nahkor hindab leidlikkust, mitte valemite peast tundmist, ja seda, kas õpilased suudavad hoida uudses olukorras pea selge ning protsessi läbi teha.

Jonas Nahkori eestvõttel pürivad kümme Eesti kooli ka taevasse – loodud on Eesti kosmosekoolide võrgustik.

„Mul pole olnud huvi Marsile lennata,“ muheleb Nahkor. Kosmoseni jõudis ta, otsides sisu kolmanda kooliastme teadusringile. Et vanematele õpilastele ei paku Lego robotite ehitamine enam pinget, oli vaja neile kaugemat sihti. Kosmoseringi üks tegevus on stratosfäärilendude korraldamine – heeliumiga täidetud pall saadetakse atmosfääri kõrgematesse kihtidesse, et saada andmeid selle kohta, mis toimub üleval, ja seirata Maad.

Juured on keskkonnahariduses

„Kõrgema reaalainete huviga õpilased õnnestus huviringi saada tänu teemale, mis on atraktiivne, hoiab tegevuse juures ja pakub palju ootamatusi,“ räägib Nahkor.

Tänu tema kirjutatud projektile on nüüd koolidel tehnika kosmose vallutamiseks. Aasta otsa on käinud koolitused. Õpilased on saanud tutvust teha EstCube’i ja TTÜ 100 satelliitide esindajatega. Käiakse vastastikku startidel ja vahetatakse infot. Projektis on valminud stratosfäärilennu õpik koolidele, et tegevusteks oleks juhendmaterjali.

Kosmoseprojektis pööratakse kaamerad ka Maa poole. Selleks kirjutas Nahkor projekti koostööks keskkonnaministeeriumiga.

Nahkor kuulub teisegi suurde võrgustikku. Ta on keskkonnahariduse ühingu üks eestvedajaid. Ühingu eesmärk on arendada keskkonnaharidustööd ja tõsta selle kvaliteeti. Ühingul on valmimas haridusasutuste enesehindamise mudel Rohepeegel, mille kaudu saab oma koolis hinnata, kui kaugel ollakse kooli roheliseks muutmisega, ning süstematiseerida tegevusi, mis selles vallas edasi viiks. Nahkor ise peab seotust keskkonnateemadega enda õpetajaks saamise juurpõhjuseks: „Minu jõudmine haridusse ja üldse reaalteadusteni on tulenenud huvist loodushoiu vastu.“

Elulised oskused selgeks

Lisaks füüsikale annab Jonas Nahkor töö- ja tehnoloogiaõpetuse tunde.

„Rõhun sellele, et poisid saaksid hakkama haamri, sae, akudrelli ja teiste lihtsamate tööriistadega,“ ütleb Nahkor. „Me ei tee ainult traditsioonilist puutööd, kuigi soovijad võivad ka autosid meisterdada. Oleme vanemate klassidega vahetanud autorehve, teinud torutöid, paigaldanud telekat kipsseinale, õppinud pistikupesa ja lülitit seina panema. Kui näiteks matkarada on olnud vaja parandada või on staadionil olnud pingid katki, oleme ka neid korda teinud.“

Klassis on ridamisi haridusinnovatsiooni tippseadmeid, kuid Nahkor ei pea nendega töötamist kõige olulisemaks. Laserlõikurit siiski kasutatakse, sellega saab vähese vaevaga valmistada vineerist detaile. Pärast on ka nuppu vaja, et neist saaksid näiteks jõuluehted.

Kätt käivad „poiste klassis“ proovimas tüdrukudki.

„Tunnid tüdrukutega on täiesti teistmoodi,“ sõnab Nahkor. „Nad kuulavad, mida räägid, erinevalt poistest, kes asuvad tegutsema, rind puhevil, ega mõtlegi alati.“

Kuidas on võimalik nii mitmel rindel korraga tulemuslikult tegutseda?

„Tunnen motivatsiooni tegutseda, kui tegelen paljude asjadega ja pean sageli ümber lülituma. Ei tahaks viis päeva nädalas monotoonselt töötada,“ vastab Jonas Nahkor. „Et õpilaste ees oma sära ja uuendusmeelsust säilitada, peab koolist väljaspool tegelema sellega, mis inspireerib.“

Vaheldusrikas tegevus viib Nahkori kokku inspireerivate inimestega. Kosmosekoolide võrgustikus on ta tutvunud satelliiditeadlastega, keskkonnahariduse ühingus looduseinimestega. Kirjutab artikleid teadusagentuuri kuukirja miks.ee ja on tänu sellele saanud tuttavaks inseneeria tippudega.

„Kui läheksin klassi ette nende kokkupuudeteta, oleksin õpetajana poole vaesem,“ ütleb Nahkor. „Õpetajad võiksidki saada töötada kolmveerand koormusega, et nad jõuaksid panustada võrgustikesse väljaspool kooli.“

Presidendi vastuvõtul, kus hariduspreemiad üle anti, haaras Jonas Nahkor kitarri ja esitas omaloomingulise laulu.

„Veedan aega kitarriga, ja kui mõni luuletus inspireerib, võib sellest saada lugu,“ ütleb Nahkor. „Ma ei soovi saada edetabelisse. Olen koolis ilma õpetajahariduseta katsetaja ja muusikas on samamoodi. Ütlesin preemiat vastu võttes presidendilegi, et mul endal puuduvad paljud pädevused ja tunnen end kui keha, kellesse paljude asjatundjate panus on koondunud. Mul on süstematiseerimis- ja koordineerimisvõime, suudan teadmisi hankida ja projekte juhtida. Suudan õpetamisse tuua metoodikat, mida pole varem kohanud. Olen mitmel rindel aktiivne. Aga rõhutan, et ilma minu ümber olevate, stabiilsust hoidvate inimesteta poleks see võimalik.“

KOMMENTAAR

Anneli Mand, Väätsa põhikooli direktori kt:

Jonas on laia silmaringiga arukas noormees, kellel on väga tugev sisemine motivatsioon. Mitmekülgse inimesena saab ta hakkama nii teoreetiliste kui praktiliste ülesannetega. Ta on valmis püstitama uusi eesmärke, töötama välja plaani nendeni jõudmiseks ning seejuures laskma tegutseda lastel.

Tema juhtimisel viivad õpilased koolis läbi kosmoseprogrammi eesmärgiga teha heeliumpalli starte. Kosmoseringi õpilastel on lendude ettevalmistamisel eri valdkondades oma ülesanded. Algatatud programm on tiivustanud Eesti teisigi koole, mille tulemusena on ellu kutsutud Eesti kosmosekoolide võrgustik, mida koordineerib meie kool Jonase juhtimisel. Seeläbi on võimalik ühe maakooli õpilastel teha koostööd teiste Eesti koolide, ülikoolide ja laboritega.

Olgu see füüsika, kosmoseprogramm või tehnoloogiaõpetus, Jonas on südamega õpetamise juures. Tunnid ja ringid väljuvad sageli klassiruumist koridori ja õue, tegevus äratab õpilastes huvi ja tegutsemistahet ning võimaldab loodusteadust laiahaardelisemalt ja sügavamalt tundma õppida. Jonas teeb ise laule ja mängib kitarri tunnis ka õpilastele.

Õpetaja ametinimetus koolis on füüsik-leiutaja – ja seda viimast on Jonases parasjagu, et leida uusi väljakutseid, mis innustavad noori.


Comments are closed.