Väikeses keeles väikestele lugejatele

Meil on üks imeline esivanemate pärandvara – eesti keel. Peame seda ilusaks ja kalliks. Tunneme, et see seob meid iidsete tavade ja tarkustega. Loodame, et selles peituv vägi saadab ja kaitseb meid. Anname seda edasi lastele – oma keeles rääkides, lauldes ja kirjutades.

Eesti keele püsimise huvides võetakse ette kampaaniaid, näiteks on 2019 kuulutatud emakeeleaastaks. Keele iseärasusi uurivad teadlased ja kaitsevad ametnikud, emakeele hea käekäigu eest hoolitseb riigiamet nimega Keeleinspektsioon.

Keelt õpetatakse koolides peaaegu nagu usuõpetust kõigi reeglite ja kaanonitega, kuulutades hasartselt kõigile, kui raske see on. Kahjuks ei kasvata selline rangus keele vastu sooje tundeid ei lastes ega võõramaalastes.

Palusin mõnel mehel, kes meie emakeeles lastele vahvaid raamatuid kirjutavad, kirjeldada, kuidas suhtuvad nad sõnasse, milline on nende meelest hea lasteraamat ja kas see jääb heaks ka siis, kui on tõlgitud mõnesse teise keelde.

Ilmar Tomusk

Tunnustatud ja väga produktiivne lastekirjanik on ühtlasi Keeleinspektsiooni juht. Kirjutab eri vanuses lastele. Enneolematutesse olukordadesse ja paikadesse sattuvatel tegelastel raamatus igav ei hakka. Parajate annuste kaupa kirjeldatakse seal möödaminnes koolitarkusi universumi ehituse ja mateeria struktuurini välja, mis süvendab lugeja huvi teaduse ja suure maailma asjade vastu.

Näiteks „Ajarändurite“ sari viib peategelasi ajaloos mitmete oluliste sündmuste keskele, rännakutel on sageli oluline õiglustunnet kasvatav eesmärk ja fantaasiaga looritatud lõpplahendus. Ajaränd ei vaja seal kahtlast masinavärki, vaid ainult sõbrakätt ja kujutlusvõimet, kasutades „aja venivuse printsiipi“. Ei jää puudutamata ka paralleelmaailmad ega tulnukad. Sisukat sarja on muhedalt illustreerinud karikaturist Hillar Mets.

Viimane raamat „Kõrvalised isikud“ on aga täis lausa kirurgilist sõnauurimist, sõnade paralleeltähendusi avastades saab palju nalja. Tõhusa tasandi on raamatule lisanud animatsiooniguru ja karikaturist Priit Pärn, kes sõnaväänamist illustratsioonivahenditega edasi arendab.

Ilmar Trull

Peamiselt lustakaid, ootamatuid krutskeid täis lasteluuletusi kirjutav Trull on ainulaadne veel selle poolest, et illustreerib oma raamatuid ise. Tema lühikestes luuletustes on sõna väga tähtis, sest puänt peab jõudma kätte kiiresti. Lugejale jääb kauaks naeratus näole.

Vladislav Koržets

Laia tegevusväljaga Koržets on tuntud humoristi ja kalamehena. Televisioonis populaarset loodussaadet „Osoon“ juhtides põimis ta õnnestunult filosoofi ja sõnasepa rolle, kirjutajana ulatub tema ampluaa entsüklopeedilisest kalapiiblist kuni lastejuttudeni. Tema sõnu lugedes ei hakka iial igav, vigur järgneb vigurile. Viimase raamatu „Ükskord ühes paigas“ illustreeris karikaturist Hillar Mets, lisades tekstile visuaalselt tajutavaid tasandeid.

Markus Saksatamm

Kiirelt neljateistkümnenda lasteraamatuni jõudnud Saksatamme tegelaste lehvik ulatub tuuleloheks muutunud tädist kuni toiduaineteni. Tema pannkookide saaga jõudis äsja raamatuni, kus koostöös Hillar Metsaga jõuti pildirohkuselt koomiksižanri piirile. Pannkook on pandud inimeste maailmale peegliks – pannkooki suhtumise kaudu iseloomustatakse mitmeid inimtüüpe ja ametimehi – ning pole midagi parata, see kõik on väga naljakas. Tema lood on täis pööraseid seiklusi ja omapärast huumorit. Ta mõistab lapselikke hirme ning leevendab neid lustakusega, pakkudes veidraid olukordi ja fantaasiamänge. Hea nali võidab pehmelt kurjuse.

KUMMARDUSED SÕNALE

Tomusk: Keelde ja sõnasse suhtun austuse ja lugupidamisega. Töötan sõnadega iga päev, sest keelevaldkonna riigiasutuse juhina on sõnad mu peamine töövahend. Kuid vähem tähtis pole see lastekirjanduses, sest just need kirjanike poolt lastele kirjutatud tekstid laovad aluse lapse keeleoskusele. Keeleoskus on aga aluseks sellele, kuidas ja kuivõrd me maailmas toimuvast aru saame.

Lugesin hiljaaegu ühest kvantfüüsika raamatust, et inimene suudab maailma mõista sedavõrd, kuivõrd ta oskab seda keeleliselt kirjeldada. Mida parem, mida arenenum on lapse keel, seda paremini saab ta maailmast aru ja selles hakkama.

Koržets: Eelkõige on oluline arusaadavus ja täpsus. Lause ei tohi lohiseda, selles ei tohi olla midagi liigset, sest laps ei suuda kaua kontsentreeruda. Tekst ei pea olema lastekeelne, vaid kirjutatud lastele arusaadavas keeles.

Kui esimesi lastelugusid kirjutasin, siis olid mul enesel väikesed lapsed ja ma püüdsin oma kirjapandud lugusid kuulata laste kõrvaga – kas ma saan sellest aru ja kas see on täpne. Selles mõttes sarnanevad minu lastejutud lühinovellide või -humoreskidega.

Trull: Luuletades lasen sõnadel end kanda. Nii vist tegid kunagi ka rahvaluulet loonud improviseerijad, tegid aga suu lahti ja vaatasid siis, kuhu see jutujura nagu iseenesest välja jõuab.

Muidugi tuleb kirjutades Pegasusele päitsed pähe panna, see kipub olema kiuslik elukas, vahel põrutab teab kuhu, nii et endal on lõbus küll, aga lasteluulena avaldamiseks ei klapi mitte. Luuletust alustades ma enamasti ei tea, kuhu maandun, aga pean jälgima, et asi sobiks ega teeks halba.

Saksatamm: Sõna on meil au sees, näiteks on meie pisikeses riigis lausa kolm kirjanduslikku lasteajakirja, mis katavad kõiki vanusegruppe: Mesimumm, Täheke ning Hea Laps. Laste jaoks kirjutades kaalun hoolega, mida ja kuidas ütlen, sõnas on väge. Paljalt nalja pärast kirjutamist katsun aga vältida. Tekib selline kistud huumor ning laps tunneb selle otsemaid ära.

MILLINE ON HEA LASTERAAMAT?

Tomusk: Selline, mis arendab loomingulist mõtlemist ja aitab leida seoseid eri eluvaldkondade vahel. Ning naljal on selle juures väga tähtis roll, sest nali polegi ju midagi muud kui ootamatud seosed. Just ootamatutest seostest on sündinud inimajaloo suurimad leiutised, avastused ja teosed. Inimaju oleks kui eelprogrammeeritud neid seoseid looma, kuid selleks vajab ta materjali. See materjal jõuab väikese inimese ajusse toreda, leidliku ja naljaka lasteraamatu kaudu.

Koržets: Hea lastekirjandus peaks olema isegi parem kui päriskirjandus. Kui lastekirjandus haarab lisaks tasandeid ja vihjeid, mis köidavad ka täiskasvanut, siis ongi tegemist päriskirjandusega. Luuletuste puhul on see veel selgem. Näiteks mõne Ilmar Trulli või Joel Sanga luuletuse puhul ei saa sugugi väita, et need on ainult lasteluuletused. Lõbustades lapsi, peitub neis ka tasandeid, mis on tajutavad ainult täiskasvanutele. Ja eks lasteraamatuid loebki sageli mitu põlvkonda koos.

Lastekirjanduse tähtsust näitab see, et mõnd lapsepõlves loetud lugu kanname terve elu kaasas. Need lood ongi meid inimesteks vorminud, mõjutanud viisi, kuidas me maailma näeme. Nende mõju on nii võimas, sest põhineb emotsioonidel. Mõni inimene ei suuda juttudes loodud reaalsusest üldse vabaneda – näiteks jääb mõni neiuke elu lõpuni ootama printsi valgel hobusel ega suuda nautida reaalsust, mis muinasjutust igal juhul enamasti erineb.

Saksatamm: Hea lasteraamat kõnetab nii last kui ka täiskasvanut. Mulle meenub dr Dolittle lugude autor Hugh Lofting, kes pühendas oma teosed nii neile, kes on lapsed aastate, kui ka neile, kes on seda südame poolest. Heas lasteraamatus ei ole targutamist, loo moraal jääb teksti diskreetsel kujul, ei tule häirivalt esile ega mõju näpuga viibutamisena.

KUMB ON OLULISEM, KAS SÕNA VÕI NALI?

Tomusk: Mulle meeldib väga keele ja sõnadega mängida. Koolis läks mul selle tõttu eesti keele tundides halvasti, sest minu eesti keele õpetajat ajasid mu sõnaväänamised hirmsal kombel närvi. Praegu aga näen, et see on lastele väga omane. Olen käinud oma lastejutte ette lugemas nii lastele kui ka täiskasvanutele ning olen tihti hämmastunud, et lapsed suudavad keelemängude või lingvistiliste naljadega palju paremini kaasa tulla kui suured inimesed. Eesti keel on mitmetähenduslike sõnade ja väljendite poolest väga rikas ja ma soovin, et lapsed sellest osa saaksid.

Kuid minu eesmärk pole kunagi olnud lihtsalt nalja teha. Nali peab ärgitama kaasa mõtlema, panema fantaasia tööle. Ja kui tahan lastele mõnd olulist sõnumit edastada, siis huumori kaudu jõuab see kõige paremini kohale.

Trull: Sõna on ilmselt olulisem. Nali võib ju olla ja väga hea, kui ta on, aga igakord ma nalja ei tee. Sekka juhtub ikka nukramaid ja mõtlikke asju. Ja väheke veidraid absurdikaid, aga eks need vist liigituvad ka sinna nalja rubriiki.

Pildid teen luuletustele juurde, kuna avaldan need esmalt ajalehes ja sealgi arvatakse, et illustratsiooniga on huvitavam. Lasteluule puhul ehk ongi. Kuna olen kunagi pisut karikatuuri teinud, siis on need minu illustratsioonid sellised karikatuuri joonega. Tihti pole ma ise nendega rahul, aga ei hakka enamasti ümber ka tegema. Tihtipeale tunduvad nad koguni tarbetud, sest luuletus peaks lugeja vaimusilmas ise mingi pildi looma.

Koržets: Laps ootab, et midagi juhtuks. Mingi nali, paradoks, mingi tema jaoks ootamatu asi. Kui midagi sellist ei juhtu, on lapsel igav. Nali pole omaette eesmärk, vaid vahend – lapse ootust ei või petta.

Vahel arvatakse, et lastelugudel peab alati olema mingi kasvatuslik-suunav eesmärk. Mitte et ma seda väldiks, aga mind kui kirjanikku liigne moraalilugemine häirib. Eesti lastekirjanduses on alati olnud toredaid vigurijutte, mis ongi keeleparadokside peale üles ehitatud. Kui üldse kusagil, siis just lastelugude juures on teatud infantiilsus lubatud.

Saksatamm: Sõna kannab nalja, nali toetab loo mõtet või eesmärki. Olen oma loomingus püüdnud väikese lugeja fantaasia käima tõmmata, andes ka tõsist sõnumit edasi absurdi ja värvikate tegelaste kaudu: verivorst tahab saada iluuisutajaks, siga ministriks, sprott politseikoeraks. Või näiteks on pahatahtlikkuse personifikatsiooniks laubale kukutud muhk, kes meelitab last halvale teele, õpetades talle lollusi. Näiteks: roni veel kõrgemale ja kuku veel üks muhk pähe! Ilmselt mõistab ka laps, et kõik need soovitused on kõike muud kui järgimisväärsed.

KAS SÕNANALI ON TÕLGITAV?

Trull: Nali ise on ju tõlgitav küll. Aga lugu on pisut teine, kui on tegemist sõnamängu ja riimis luulega. Ühe keele sõnamängul pole teistes keeltes katet. Vastete otsimine on enamasti väga otsitud ja tegelikult mõttetu. Ka riimid teevad tõlkimise keerulisemaks.

Mäletan, et lapsepõlves panin vahel imeks, et on need eesti luuletajate värsid, mis nad on, aga välismaa autorid kirjutavad päris kohmakat soga. No ma ei saanud veel hästi aru, et tegemist oli tõlgetega. Minu luuletusi on tõlgitud küll, aga ikka selliseid, kus seda mulle omast ja olulist sõnamängu eriti pole. Ja nii ongi õige. See eestikeelne sõnamänguline riimluule jääbki ainult eesti keelt valdava lugeja jaoks.

Ise teistes keeltes luuletanud vist ei ole. Vahel on küll peast läbi käinud vene- ja ingliskeelseid riime ja värsiridu, aga minust on nad sinnapaika jäänud, valmis luuletusteks pole neid arendanud.

Koržets: Hea tõlkija suudab leida keelenditele häid vasteid. Aga on tekste, kus igal sõnal on oma värv ja kaal, mida vaevalt saab otse teise keelde tõlkida. Sõnamängud jäävad siiski ainuomasteks keelenüanssideks. Semantiline taust, mis kaasneb sõnaga, loobki keelt ja see ei ole tõlkes kergesti ülekantav. Et suuta sama asja tabada mõnes muus keeles, tuleks mõlemat keelt tunda läbi ja lõhki, neis keelekeskkondades elada. Näiteks ei saa ma hästi aru kirjanikest, kes usaldavad kirjutada mõnes teises keeles.

Saksatamm: Üks ühele on sõnamängu pahatihti võimatu edasi anda, tuleb leida toimivad vasted teises keeles. Tõlkijatega on mul vedanud, vene keelde on mu jutte tõlkinud Veera Prohorova ja luuletusi elav kirjandusklassik Mihhail Jasnov. Tõlkimine ongi minu meelest jagatud autorlus.

Olen käinud kohtumas vene lastega, ka nendega kes omandavad keelekümblusrühmas eesti keelt. Kui näib, et jutu mõtte jääb segaseks, olen kasutanud paralleelselt venekeelseid väljendeid. Eriti meeldib neile see, kui lugeda sama luuletust algul eesti ja siis vene keeles.

KAS MEES KIRJUTAB TEISITI KUI NAINE?

Trull: Naised on ehk hoolivamad, hoolitsevamad, hellemad. No lasteluules on see ka igati asjakohane.

Tomusk: Ei oskagi öelda. Aga ammu ei ole enam nii, et tüdrukutele meeldivad ninnu-nännu-lood ja poistele macho-jutud. Panin seda tähele juba pärast oma esimese raamatu „Tere, Volli!“ ilmumist 2007. aastal. Raamatu peategelane on väike poiss. Üksinda kodus, võtab ta leiutamise eesmärgil lahti kodumasinaid, et vaadata, mis nende sees on. Nii leiavad oma õnnetu lõpu jootekolb, pardel ja triikraud, aga ka tolmuimeja, mille seest poiss elektrone otsib, sest isa oli rääkinud, et just elektronid on need, mis tolmuimeja mootori tööle panevad.

Pärast raamatu ilmumist oli mul elu esimene kohtumine väikeste lugejatega, kes olid koos raamatukogutöötajaga Volli-jutte lugenud. Laua ümber oli tosinkond esimese-teise klassi õpilast, pooled tüdrukud. Ja just tüdrukud rääkisid innukalt, mida kõike nad tahaks kodus lahti võtta ja saadud juppidest ehitada.

Kui ma käin õpetajatele lastekirjandusest loenguid pidamas, on mu ettekandes meesautorid Ilmar Trull ja Andrus Kivirähk kõrvuti hinnatud naiskirjanike Leelo Tungla, Piret Raua ja teistega. Olgu kirjanik mees või naine, oluline on, et ta oskaks maailma vaadata läbi lapse silmade. Kirjutades istun ma mõne väikese poisi või tüdruku peas ja vaatan, mismoodi maailm selle nurga alt välja paistab. Laps tunnetab väga hästi, kas kirjanik on temaga samastunud või seisab suure, targa ja tähtsana temast kõrgemal. Laps on tegija ning lasteraamatust peab see välja tulema.

Saksatamm: Ei julge üldistusi teha. Rohkem ehk mõjutab elukogemus, taustsüsteem, kuhu autor kuulub, ning kindlasti ka lapsepõlv, kust ta pärit on.

MEHISE LASTEKIRJANDUSE VÕIM

Ajalukku vaadates näib, et lastekirjandus on nii võimas, et suudab isegi piksevarda rolli mängida. Sotsiaalpoliitilise pimenduse aegadel ongi püütud lastekirjandusse peita midagi muud. Nii on loodud mõistujutte, mis karikeerivad hetkesituatsiooni ühiskonnas, millest avalikult rääkimist kehtiv kõva käega võim parasjagu ei talunud. Loodetavasti on need mängud praeguseks lõppenud.

Seda juttu kokku pannes jäi mulje, et mees saab lastele kirjutades ometi kord vallatult kukerpallitada ning salamahti jagada ka veidi tarkusi. Soojuse eest, mis on köidetud lastejuttude kaante vahele, ei saa autor „karistada“ – kellelegi ei tuleks ju pähe tema reväärile moodsat ahistaja silti kleepida. Kirjutades võib ta olla isalikult hell – ilma et peaks näo ees hoidma maski, millele on otsa ette kirjutatud winner, macho ja vaieldamatult isane … Autorit kaitsevad lasteraamatu võimsad kaaned.