Eesti keel õitseb ja areneb, aga vajab tähelepanu

10. jaan. 2020 Annika Poldre toimetaja - Eesti keel õitseb ja areneb, aga vajab tähelepanu kommenteerimine on välja lülitatud
Academia Pernaviensis käib koos TÜ Pärnu kolledži raamatukogus. Fotod: erakogu

2019. a augustis Pärnu kolledži juures asutatud mõttekoda Academia Pernaviensis tuli kokku aasta lõpu eel, et kõnelda eesti keelest ja selle tulevikust.

Mõttekoja algataja, kirjandusteadlase Rein Veidemanni sõnul koguneti Pärnu kolledžisse, et arutleda „kõige olemuslikuma asja üle, mis meil on, see on keel“. Keeleaasta lõpu puhul oli valitud arutlusteemaks „Eesti keele aeg ja ruum – proovikivid ja väljavaated“.

Riigi 100 aasta juubeliks ilmunud raamatu „Eesti keele 100 aastat“ autor, keeleteadlane ning Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu avas arutelu, kõneldes optimistlikult, et me ei peaks eesti keelt võrdlema mitte ainult inglise või vene, vaid ka mõne teise keelega, mille kõnelejaid on palju vähem kui eesti keele rääkijaid. Me peaksime mõtlema oma keelele kui suurele keelele, sest maailma umbes 7000 keele hulgas on eesti keel kõnelejate arvult umbes 200. kohal. „Kui aga arvestada, kui palju kirjandust on meil välja antud, kui palju meil on tänapäeval keeletehnoloogilisi abivahendeid, kui palju on Vikipeedias eestikeelseid artikleid, siis on meie keel esimese saja piirimail,“ arvas akadeemik Pajusalu.

Riik loodi keele jaoks heal ajal

Eesti riik loodi keele jaoks väga heal ajal, keeleuuenduse laineharjal. Eesti keele uuenduse kõrgaeg oli aastatel 1912–1924, mil püüti vanast talupoegade sõnaseadmisest teha euroopalik kultuurkeel, et selles ka abstraktsetel teemadel rääkida. Selleks oli tehtud palju tööd, et eesti keelest sai kiiresti rahvusülikooli põhiline õpetamise ja teaduse tegemise keel. Kuigi ametlikult saavutati 1926. aastaks olukord, kus pooled loengud kõlasid Tartu ülikoolis eesti keeles, olid veel 1930-ndatel alma mater’is umbes pooled loengud saksa keeles ning tol ajal peeti seda loomulikuks.

„Kahtlemata on teadus mitmekeelne ja peabki olema ning see on eesti keelele kasuks, mitte kahjuks,“ sõnas Pajusalu. „Arvestades Tartu ülikooli positsiooni maailma ülikoolide seas esimese kolmesaja hulgas, on eesti keel igal juhul silmapaistev,“ arvas keeleprofessor ning rõhutas, et keel ei ole rahvusnostalgia või kultuuri küsimus, vaid riigi ja kestmise küsimus.

Ohuks kakskeelsus

TÜ professori Raul Eametsa sõnutsi on ülikool muutunud rahvusvahelisemaks ning õppe kvaliteet, osalt tänu ka teiste maade õpikute kasutamisele, paremaks. Kuid selle juures jääb kiduma emakeelne erialakeel. „Eesti keel areneb ja õitseb ning pole häda midagi. Oleme veel paljuski kolmkeelsed, aga oht on jääda kakskeelseks,“ sõnas professor, viidates levivale vaid eesti ja inglise keele oskusele. Teisalt on eluterve murdekeelte tugevnemine, näiteks rahvusringhäälingu kaudu. Eametsa juttu täiendas Pajusalu, nimetades soome keele oskuse järsku vähenemist, mis on probleemiks nii majanduses kui turismis.

Filmimees Mark Soosaar juhtis tähelepanu mõistete „rahvakultuur“ ja „rahvuskultuur“ erinevale tähendusele ning viimase devalveerumisele. Kui „rahvakultuuri“ tähenduses on lihtne kokku leppida, sest see on selge, siis sõna „rahvus“ kasutus käib alla. „Segadus tekib siis, kui on vaja tõlkida,“ sõnas Soosaar, kelle arvates peaksime suutma neil mõistetel vahet teha.

Rohkem tähelepanu emakeelele

Pärnu ühisgümnaasiumi direktor Anneli Rabbi avaldas mõtte, et põhikoolis võiks õpetada kolme võõrkeelt ja gümnaasiumis jätkata kahega põhjalikult ning vene keele oskuski oleks väga vajalik. Rabbi arvates peaksime ka eesti keelele rohkem tähelepanu pöörama. Kahanenud on emakeeles lugemise ja kirjutamise oskus ning oma keele oskajaid kõrgtasemel jääb üha vähemaks.

Rein Veidemanni sõnul pole varem kunagi ilmunud nii palju eestikeelset algupärandit nagu praegu – keskmiselt 1,5 raamatut iga päev. See on väga tervitatav, sest mida rohkem on tekste, seda kindlamad võime olla keele elujõulisuses, arvas Veidemann. Ent eesti kultuur on tema sõnutsi tõlkekultuur ning see seab vaimuinimestele lisakohustuse kanda emakeelde üle neist keeltest, mida nad oskavad, parimaid mõtteid ja olulisi tekste maailmast. Veidemann loetles eeskujuna sarju „Avatud Eesti Raamat“ ja „Mõttelugu“.

Värdkeelsuse vastu

„Ja mida näeme Tallinna südalinnas?“ küsis Veidemann ning vastas: „Niihästi Tallinnas kui Pärnus võib näha värdkeelseid toidukohtade, asutuste jt jumal-teab-mis-keelsete nimedega silte. Kuigi keelenõue ütleb, et kõikidel avalikus ruumis olevatel asutustel peab esikohal olema eestikeelne nimetus. Kõige õudsemaks nimetas ta Tallinna kümmet plaza’t.

Tallinna ülikoolis on professor Veidemann andnud üliõpilastele ülesande käia pealinnas ringi peamistel tänavatel ja märkida üles asutuste nimetused. Sama ettepaneku tegi Veidemann Pärnu kolledžile, et üliõpilased paneksid Pärnu peatänavail tähele asutuste, söögikohtade jm nimesid ning sekkuksid, kus vaja. „See võiks olla kolledžist lähtuv moraalne survestamine,“ sõnas Veidemann. Ta soovitas linnavalitsusel anda preemiat neile, kes selle surve mõjul oma nime eestikeelseks muudavad. „Pärnust võiks saada eesti keele hoidja,“ toetas seda mõtet Academia Pernaviensise juhatuse liige Margit Raid. Veidemanni ettepanekule lisas Pajusalu soovituse, et tudengid tõlgiksid värdnimedega asutuste nimed ja pakuksid omanikele eestikeelseid asemele.

Keelerikkus kidub

Professor Eamets viis kuulajate mõtte sellele, et tulevikus ei arenda eesti keelt enam kirjalikud tekstid, sest noored ei loe paberraamatuid ja järjest rohkem loetakse ingliskeelseid tekste. Üha enam teevad tõlkeid masinad ja keelerikkus tuleb hoopis keele suulise arendamise kaudu. Pajusalugi möönis, et meil ei ole enam traditsioonilist suulist ega kirjakeelt vanal kujul, vaid on netikeel.

Lugemine on vähenenud, nõustus Veidemann, aga samal ajal ilmub uusi raamatuid üha rohkem. Romaanide tiraažid on kahanenud alla 500, luulekogudel suisa 50–70-le. Veidemann nimetas sellist olukorda müstiliseks paradoksiks.

Pärnu kolledži õpetaja Valter Parve rääkis murest, et üliõpilaste kirjalik eneseväljendusoskus hääbub ja lamestub. Mida vähem on sotsiaalset suhtlemist näost näkku, seda vähem osatakse oma mõtteid välja öelda või kirja panna.

TÜ professori ajaloolase Jüri Kivimäe sõnul maadeldakse sama probleemiga mujalgi. Oma kogemusest tõi ta näite ingliskeelsest maailmast, kus noorte oskus emakeeles esseed kirjutada on tema sõnul „masendav“ ja „kohutav“. „Kuid see pole vabandus, et meil on ka nii,“ lisas ta.

Murettekitavam on Kivimäe sõnutsi see, kuidas eesti teadlased oma töid inglise keelde tõlgivad. Inglise keele kui mitteemakeele oskajatel see tavaliselt ei õnnestu. „Neid töid lugedes, retsenseerides tekib kohati masendus,“ kõneles Kivimäe. Tööd on kirjutatud halvas keeles või on tõlkida lastud ning ilmselt pole autor tõlget hiljem üle lugenud. Ja mõnikord ei õnnestu ka inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning tõlge, kuigi emakeelne, jääb lugejale arusaamatuks. Sellistel puhkudel soovitab tema tõlkimisest loobuda ja lugeda algupärast teksti. Rohkema kui kahe või kolme keele oskus on Kivimäe sõnul oluline, sest annab suurema vabaduse. Ajaloolasena peab ta vajalikuks õpetada tulevastele ajaloolastele vene, saksa ja ladina keelt. „Ainult inglise keelele toetudes lõikame ära hulga valdkondade uurimise, mis nõuab head keeletundmist,“ rääkis Kivimäe, viidates 18. ja 19. sajandi ajaloole.

Sisserändajatest sõltub keele tulevik

Oleme sisseränderiik ja kui prognoosida, et 2000 inimest tuleb aastas rohkem, kui lahkub, siis aastast 2035 hakkab meil inimeste arv kasvama, eeldas professor Eamets. Tema arvates on tähtis see, kui hästi suudame tulijatele eesti keele selgeks õpetada. „Eesti kui rahvuse osakaal ilmselt väheneb, eesti keele kõnelejate osa ei pruugi väheneda,“ oletas Eamets.

Ajaloolane Toomas Alatalu, kes jälgib Venemaa propagandakanaleid, juhtis tähelepanu sellele, et siinsed venelased elavad teises inforuumis. Ta taunis ka meil levivat keelenõuete leevendamist. „Miks lubame keeleseadust ignoreerida?“ küsis Alatalu. Kui oleme õigusriik, kui seadus on vastu võetud, siis tuleks seda täita. Selle eest peaks hea seisma ka riigikogu. Alatalul oli veelgi küsimusi, näiteks: kui palju tuntakse huvi, milliste õpikute järgi õpitakse meil ajalugu vene gümnaasiumides? „Eesti keele tulevik sõltub ka sellest, millise mentaliteediga Eestis õpetatakse,“ sõnas väliskommentaator Alatalu.

Mõttekoja arutelu päädis lõpuringiga, kus Veidemann tegi ettepaneku: kooli kirjandustundide arvu vähenemise vastu võiksid aineõpetajad kokku leppida, et õpilased leiavad teistes ainetundides eesti luulest näiteid, mis seostuksid käsitletava teemaga. Näiteks geneetika juurde võiks lugeda Jaan Krossi luulet. „See oleks kirjanduslik virgutusvõimlemine teistes ainetundides,“ arvas Veidemann.


Academia Pernaviensis

Academia Pernaviensis asutati Pärnus 28. augustil 1699. aastal, kui Tartu ülikoolil tuli Põhjasõja eest kolida Pärnusse. Ülikool tegutses Pärnus kuni 1710. aastani.

2019. a augustis otsustasid Pärnuga seotud TÜ vilistlased, Pärnu juurtega haritlased ja linna sõbrad kutsuda TÜ Pärnu kolledžis ellu samanimelise mõttekoja – Academia Pernaviensis. Asutamisprotokollile kirjutasid alla endine pärnakas, kirjandusteadlane Rein Veidemann ja TÜ Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa. Veidemann avaldas lootust, et mõttekojast on kasu nii linnale kui kolledžile, kui see täiendab loengute ja ajurünnakutega Pärnu vaimuelu.


Comments are closed.