„Eesti lugu“ sobib täiendama mitmeid ainetunde

10. jaan. 2020 Madli Leikop Koolielu toimetaja - „Eesti lugu“ sobib täiendama mitmeid ainetunde kommenteerimine on välja lülitatud

Vikerraadios kõlav saatesari „Eesti lugu“ on ületanud 600 saate piiri. Kuulajaid on saatel ligi 55 000. Aga kui palju on nende hulgas kooliõpilasi?

Miks peaks õpilane seda saadet kuulama? Kõigepealt sellepärast, et seal on 15 aasta jooksul esinenud üle 140 nimeka ajaloolase, arheoloogi, rahvateadlase, koduloouurija, kes on andnud oma valdkonnas kohta erinevaid tõlgendusi. Näiteks ajaloo osas on oma lähenemisega Eesti ajaloole esinenud Enn Tarvel, Jüri Kivimäe, Jaak Valge, Mare Kõiva, Ago Pajur, Andres Kasekamp, Mauri Kiudsoo, Anu Mänd, Inna Jürjo jpt. Õpilasele on see saade huvitav ka sellepärast, et ajaloolased ja arheoloogid on teinud kogu aeg uusi avastusi ja seepärast on vaja paljusid teemasid üle rääkida, ehk siis ajalooõpikut on vaja täpsustada ja täiendada. Järgnevalt mõningad küsimused „Eesti loo“ toimetajale Piret Kriivanile.

Miks ei ole need lood kronoloogilises järjekorras?

Esimene „Eesti lugu“ oli Vikerraadio eetris 2004. aasta septembris. Algus oli lihtne, hakkasime koos Tartu ülikooli arheoloogi Ain Mäesaluga Eesti muinasajast pihta. Kavas oli jutustada eestlaste elust muinasajal, keskajal, reformatsioonist ja sellele järgnenud Liivimaa sõdade ajajärgust. Paraku lõi elu kronoloogilise järjestuse sassi. Näiteks kümme aastat tagasi algas vabadussõjale pühendatud saade alapealkirjaga „Täna 90 aastat tagasi“. Vabadussõda oli lihtsalt nii suur asi, et see ei saanud oma järge oodata. See teema oli ühiskonnale oluline mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku mõttes. Niisamuti tekitas elu ise minisarja „Eestlased maailmas“, mis kestis meile endalegi ootamatult tervelt kolm aastat. Ajend oli paadipõgenemise 70. aastapäev ja tänapäeval on oluline pagulasi ja nende probleeme ning tundeid paremini mõista, et osata hinnata ka tänapäeva rännet. Kui võtame põgenikud vastu, vastutame ka selle eest, et nad saaksid siin elada ja olla.

Kui palju on õpetajad „Eesti loo“ materjali õppeprotsessis kasutanud?

Mulle on koolidest kirjutatud ja küsitud, kas oleme „Eesti loos“ seda või teist teemat käsitlenud, et saaks õpilastele soovitada saadet kuulata. Eelkõige küsitakse materjali suurema ajaloohuviga õpilaste jaoks. See, et noored ei viitsi pikki jutusaateid kuulata, on müüt. Pikki saateid kuulatakse ja pikki tekste loetakse. Vaadake, kui palju on internetiportaalides pikki tekste! Järelikult loetakse. Niisamuti on saadetega. Mõistan muidugi, et õpetaja jaoks tähendab tundi illustreeriva helilõigu väljaotsimine suurt lisatööd. Aga on ajalooõpikuid, kus see valik on juba tehtud.

Kas „Eesti lugu“ pakub midagi ka põhikoolile?

Iseseisva töö jaoks pakub „Eesti lugu” kindlasti hulga võimalusi ka põhikooliõpilastele. Neile võib huvi pakkuda näiteks väliseesti muusika, mida on „Eesti loo“ saatesarjas tutvustanud muusik Vaiko Eplik ja ajaloolane Maarja Merivoo-Parro. Niisamuti võivad õpilastele huvi pakkuda Marju Kõivupuu saated vabadussõja lauludest, mis toovad sõja tähenduse kuulajale lähemale.

Ent mis sobib sellest saatest kirjandustundi?

Inspiratsiooni võib saada näiteks Kristjan Jaak Petersonile pühendatud saadetest ja võtta ette näiteks oma teekond Tartust Riiga ja tagasi. Sarja 500. saade „Valge laev“ võiks olla ülipõnev lisamaterjal kirjandustunnis Eduard Vilde loomingu käsitlemise juurde. Mina prooviksin panna õpilased otsima saatest vastust küsimustele, miks oodati just valget laeva ja kuidas on Vilde valge laeva kujundiga seotud Noa laev, Tšõngõz Ajtmatovi raamat „Valge laev“, Uku Masingu luuletuses „Tontide eest taganejate sõdurite laul“, Nõukogude perioodi mängufilm „Valge laev“ ja mis mõttes oli ka mootorlaev Georg Ots Nõukogude perioodil meile valge laev.

Kas „Eesti lugu“ pakub sissevaadet ka inimeste argiellu?

„Eesti lugu“ ei ole mitte ainult sari sõdadest, suurtest pööretest ja ajaloolistest suurkujudest, vaid ka argielust, igapäevastest asjadest, lihtsatest inimestest. Võib-olla õpetavad need saated, et peame katsuma ajaloosündmusi vaadata tolleaegsete inimeste silmadega, nende kogemuste ja teadmistega, mitte tooma sündmusi ja olukordi tänapäeva masinlikult üle.

„Eesti loos” on vähe juttu Eesti lähiajaloost. Miks nii?

Mõned saated siiski on ja neid on olnud teismoodi põnev teha. Näiteks saade kaitseliidu 100. aastapäeval kaitseliidu taasasutamisest. Oli põnev rääkida sündmustest, mida ise mäletan. Aga kuna kaugetest aegadest on nii palju veel rääkimata, siis lähiajalugu ei ole eriti jutuks tulnud. Lähiajaloost on filmi- ja fotomaterjali rohkesti, ma jätaksin 1990. ja 2000. aastate alguse televisiooni pärusmaaks. Vähemasti esialgu.

Kas väga kauget minevikku on üldse vaja noortele õpetada?

Vahel väidetakse jah, et tähtis on teada ja mõista seda, mis toimub praegu, mitte 300 või 3000 aastat tagasi. Kuid tark inimene õpib ka oma esivanemate kogemusest, nii ebaõnnestumistest kui ka edulugudest. Nii on ka rahvaga: tark rahvas paneb kõik tarviliku kõrva taha. Aga selleks peab ju oma lugu tundma ka kaugete aegade taha. Ja kui juba 3000 jutuks tuli, siis meie lugu siinmail algas ju 3000 aastat tagasi! Me peame seda teadma ja teadma ka vahepealseid etappe. Helgi Põllo rääkis Hiiumaa saates sellest, kuidas hiidlased said naabrite käest teada, et nende kalakorv on justnimelt Hiiu kalakorv. Nii on ka naabrid meid nimetanud eestlasteks enne, kui me ise ärkasime. Me oleme siin rahvusena elanud 3000 aastat ja seda on vaja teada.

15 hooaega, 600 saadet „Eesti lugu”. Kuidas sa oled saate autori ja toimetajana suutnud väsimust vältida?

Ei ole väsimust, ei ole tüdimust. Ei ole ka minisarjade puhul tüdimust tekkinud. Uudishimu veab edasi. Tegelikult on pea igast saatest võimalik mingi nurga alt teha veel üks saade. Vaatenurki on niivõrd palju. Vormiliseltki on saade uuenenud. Ajapikku hakkasin märkama, et meie raadioarhiiv on pungil täis põnevat materjali, olgu ajalugu asjatundjate pilgu läbi või mälestused või kaasaegsete jutustused või eri vormis salvestatud kirjandusteosed. Nüüd on kirjutamata reegel, et iga saade lõpeb teadlase juttu täiendava meeleoluka palaga, mille leidmiseks ma kõigepealt pöördungi Eesti Raadio varamusse. Ja tõsi on, et nüüd olen leidnud maiuspalu juba ka mõnest varasemast „Eesti loost“.


KOMMENTAARID

Krista Tõnnov, Vara põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

Paratamatult ei jõuta koolitunnis teemasid käsitleda nii laialt ja sügavalt, kui tahaks. Nii ongi „Eesti lugu“ tänuväärne lisaallikas, pealegi pakub saade teadmisi õpilastele vastuvõetavas vormis, sest saatejuht suunab vestlust nii, et sellest ei tule erialateaduslik loeng. Olen tabanud end „Eesti loo“ saateid kuulates mõttelt, et kuulan justkui vanade tuttavate mõnusat jutuajamist kohvilauas. See ei pisenda sugugi saate mõju, sest kuulajat ei alavääristata.

Põhikooli ühtsete lõpueksamite küsimus puudutab ka ajalugu, milles seni on huvilised saanud sooritada valikeksamit. Just ajalooeksamiks valmistudes sobiks ühe võimalusena kuulata ERR-i arhiivist „Eesti lugu“. Muidugi võib selle saate materjali kasutada eri eesmärkidel ka igapäevases õppetöös, sel juhul katkenditena. Näiteks kirjastuse Maurus e-õpik „Eesti ajalugu gümnaasiumile“ (M. Laar, L. Vahtre) sisaldab juba sobivates kohtades vastavaid viiteid. Põhikoolis on õpilaste ealiste eripärade tõttu keerulisem raadiot kuulata, kuid valikuliselt saab õpilasi suunata neid saatelõike kuulama kodus, kaasates pereliikmeidki.

Sander Jürisson, Tallinna ülikooli ajaloodoktorant:

Aastate jooksul on „Eesti loos“ esinenud ja teemasid avanud siinse ajalootsunfti kõlavaimad nimed – Jüri Kivimäe, Ain Mäesalu, Marju Kõivupuu, Ago Pajur, kui mõned neist välja tuua. Kuid toimetaja Piret Kriivan on ka ennast alati saateks põhjalikult ette valmistanud, et saade valmiks pea võrdsete partnerite vahel.

Läksin mõned aastad tagasi koos heade kolleegide Aivar Jürgensoni ja Maarja Merivoo-Parroga Piret Kriivani juurde mõttega teha „Eesti loos“ mõned erisaated suurpõgenemise 70. aastapäeva meenutamiseks. Mõnest saatest sai aga kolm hooaega kestnud ning Eesti rändelugu detailideni avanud ettevõtmine, mis tutvustas lisaks sunniviisiliselt piiri taha sattunuile ka vabatahtlikult kodumaalt lahkunute lugusid, seda Kaug-Idast Brasiiliani ning Peterburist Torontoni.

„Eesti lugu“ annab lisateadmisi kooliõpilastele ja täidab ka täiskasvanute ajalooteadmistes neid lünki, mis meil kooliteel paratamatult sisse jäid. Millele peaks üldse ajalootunnis fookuse suunama. Näiteks faktiteadmisi saab ju elu jooksul juurde omandada. Koolipingis võiks seega panna rõhku suurele pildile ning ajaloosündmuste ja -protsesside seostele.


Comments are closed.