Empaatia kool kunstihoones ootab õpilasi!

Teisi inimesi peab aitama, teatab 7-aastane Teele-Riin Tallinna Kunstihoone haridusprogrammi lõpus. 9-aastane Elisa lisab, et inimesed on väga erinevad ja seepärast ei tohiks neid halvustada. Näitusel „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus” (kuraatorid Niels Van Tamme ja Christine Sun Kim) saame kunsti appi võtta, et tundlikku teemat turvalises keskkonnas käsitleda. Seejuures avaneb võimalus arendada üht kaasaegse maailma kõige olulisematest oskustest – empaatiat.

Kuid kuidas seda teha? Kunstihoone näituse haridusprogrammis lähtume ÜRO ja Oxfami empaatianõuniku Roman Krznarici kuuest soovitusest. Esiteks soovitab spetsialist olla võõraste inimeste kogemuste suhtes uudishimulik. Kunstinäituse haridusprogrammis osalemine pakub turvalist keskkonda, kus harjutada küsimuste küsimist mugavustsoonist pisut väljaspool asuvatel teemadel, nagu seda on erivajadused. Uudishimu viib meid ka juhendatud meditatsiooni kogema.

Teiseks tasub seada kahtluse alla eelarvamused ning otsida inimestega ühisosa. Vaatame kriitiliselt üle idee, et puue justkui rööviks inimeselt tuleviku. Grete-Mial (9) oli näiteks hea meel näitusel teada saada, et kui inimestele ikka meeldib „kunsti teha ja kui nad on pimedad või ei kuule midagi, siis nad ikka leiavad lahenduse”.

Näen, mida kuulen

Erika Tammpere tekstiilikunsti installatsioonist „Näen, mida kuulen“ avaldub tõesti, et pimedana on võimalik kogeda elu helget poolt ja olla loominguline. Taipame, et me kõik võiksime ehk rohkem vaadata maailma läbi „südame silmade“. Samas ei leia me näituselt lugusid stiilis „tal on puue, aga vaadake, milline kangelane ta on, et teeb seda ja teist“. Võtame eeskuju Andrea Crespo teostest ja väldime puuetega inimeste kajastamist kui midagi veidrat või väga erakorralist.

Kolmandaks pakutakse meile, et võiksime proovida kellegi teise elu kogeda. Kunst, kirjandus, teater ja kino on vaatenurga vahetuseks võrratud abilised! Näitusetrükisest „Ooteruumi märkmed“ saame teada Kanaarilindude-nimelise kunstnikerühmituse tegevusest. See annab aimu autoimmuunhaigusega elamise argipäevast ja nõu meditsiinilises süsteemis navigeerimiseks. Mõistame, et füüsiliste ja vaimsete vaevustega inimestele tuleb lubada rohkem aega, sest neil läheb igapäevatoimingutes seda rohkem vaja. Samas on meie fookuses ennekõike kunstiteoste kogemine, sest on kunstnikke, kes mõistetavalt ei soovi oma puuet esiplaanile seada. Lubame kunstil oma mõttemaailma avardada.

Neljandaks on oluline tõeliselt üksteist kuulata ja julgeda olla haavatav. Kui kombineerime kunsti kogemist tähenduslikku suhtlust soodustavate meetoditega, võime avada ukse nii tulevasteks südamlikeks vestlusteks kui sisukateks näitusekülastusteks.

Viies punkt on soovitus inspireerida sotsiaalset muutust ja massilist tegutsemist selles suunas. Seome selle kuuenda punktiga, milleks on ambitsioonika kujutlusvõime arendamine. Heather Kay Smith  ja Carmen Papalia annavad visuaalselt maitsekas videos „Avatud ligipääs: näiline nähtavus“ meile palju häid ideid, millest lähtuda.

Haridusprogrammis astumegi samme parema maailma suunas, kavandades vabalt valitud konkreetse ruumi universaalselt ligipääsetavaks. See tähendab üksteisega arvestamist ja hoolimist kõigi vajadustest. Kunstihoone näituse keskmes on puuded, kuid need põhimõtted väärivad rakendamist ka muus kontekstis. Millises maailmas me elaksime, kui meie ümber oleks rohkem taolist hoolivust?

• Kunstihoone haridusprogrammid valmivad koostöös Sally Stuudio kunstikooliga.
• Näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ on avatud 24. veebruarini.

Kalli Kalmet, Sally Stuudio õpetaja:

Olen väga tänulik, et sain oma 7–9-aastaste õpilastega haridusprogrammist osa võtta. Programm oli lastele eakohane, kaasav ning mõtlemapanev, avades mitme teose sünnilood ja suunates tähelepanu aspektidele, mis iseseisval vaatlemisel võinuks avastamata jääda. Haridusprogramm aitab mõista teisi inimesi meie ümber ning suures plaanis aitab kaasa hoolivama ühiskonna loomisele. Ka üldhariduskoolis õpib erinevaid lapsi. Et lapsed mõistaksid, et erinevus rikastab ning et puue pole midagi häbiväärset, tuleb neid teemasid käsitleda. Antud näitus ja haridusprogramm pakuvad selleks sobivat platvormi läbi kaasaegse kunsti. Soovitan! 🙂