Et rõõm PISA tulemustest ei pimestaks …

17. jaan. 2020 Karin Täht Tartu ülikooli matemaatikahariduse psühholoogia vanemteadur - Et rõõm PISA tulemustest ei pimestaks … kommenteerimine on välja lülitatud
Karin Täht.

Möödunud aasta lõpus saime rõõmu tunda Eesti õpilaste PISA testide tulemustest. Kõigi kolme saavutustesti (matemaatika, loodusteaduste ja funktsionaalse lugemise) tulemuste kohaselt olid Eesti koolide õpilased Euroopa võrdluses absoluutses tipus. Seda rõõmu on jagunud nii kodudesse, koolidesse kui ka töökohtadele.

Samuti on sellest räägitud aasta lõpu ja alguse puhul peetud kõnedes, nii Eesti peaminister kui ka president tõid aastat kokku võttes välja meie 15-aastaste õpilaste eriliselt tublid tulemused.

Nende rõõmustavate tulemuste valguses mõtisklen veidi teist laadi info üle, mis PISA 2018 uuringu andmetele põhinedes samuti teada on. Kellele jutuks tulev temaatika rohkem huvi pakub, saab kõigest lähemalt lugeda haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel avaldatud PISA 2018 Eesti raportist.

Nimelt räägivad PISA uuringu tulemused meile muudki kui saavutustestide tulemuste riikidevaheline võrdlus. Uuringus esitatakse õpilastele lisaks saavutustestidele ka nn taustaküsimustik, saamaks infot õpilaste koduste olude, õpimotivatsiooni ning õpihoiakute, aga ka näiteks emotsioonide või õpetajatega läbisaamise kohta. Kuna 2018. aastal läbi viidud uuringus oli saavutustestidest fookuses funktsionaalne lugemine, siis taustaküsimustiku küsimused olid täpsemalt emakeele ja kirjanduse õpetajate kohta.

Koolis valitsev õhkkond

Taustaküsimustiku vastustele mõeldes tuleb meeles pidada, et tegu on õpilaste arvamuste ja hinnangutega ning need võivad olla kallutatud eri riikides eri (nt sotsiaalkultuurilistel) põhjustel, seetõttu ei pruugi erinevused riikide vahel tasutaküsimustiku osas olla nii mustvalged, kui need on saavutustestide osas. Siiski võib öelda, et ka sedalaadi küsimustikud sisaldavad väärtuslikku infot.

Nimelt esitati PISA 2018 uuringu õpilastele küsimusi, mis olid seotud nende koolis valitseva õhkkonna ehk koolikliimaga. Nii küsiti õpilastelt, mil määral nad tunnevad, et õpetajad toetavad neid, mil määral puutuvad nad koolis kokku kiusamisega, kas nad tunnevad, et kuuluvad koolikogukonda jne.

Haridusteadlased on koolikliimat defineerinud kui õpilaste, õpetajate ja koolipersonali omavaheliste suhete kvaliteeti. Nad ütlevad ka, et see on koolis valitsev õhkkond, mida koolimajja sisenenu tunnetab üsna ruttu. PISA 2018 uuringu raport ja avaldatud andmed näitavad, et kõrgete saavutustestide tulemuste kõrval on Eesti õpilaste heaolu koolis ja koolikliima näitajad üsnagi OECD riikide keskmisel tasemel või isegi pisut allpool. Nii puutuvad Eesti koolide õpilased koolis rohkem kokku kiusamisega, tunnevad madalamat kuuluvustunnet, tajuvad õpetajaid vähem entusiastlikult, samuti tajuvad vähem õpetajate toetust kui OECD riikides keskmiselt.

Kiusamise puhul saab õnneks täpsustavalt lisada, et osa kiusamist puudutavate küsimustega mõeldi verbaalset kiusamist (kaasõpilased narrisid või rääkisid kuulujutte) ja selle tasemed olid Eestis kõrgemad kui füüsilise kiusamise tasemed (nt küsimus: kas kaasõpilased on löönud või tõuganud?).

Loomulikult võib nüüd tekkida küsimus, kas meie koolikliima keskpärased näitajad võivad kujuneda seetõttu, et koolides keskendutakse peamiselt õpilaste õppetulemustele. Hea uudis on, et kindlasti ei saa nii väita. PISA 2018 uuringu Eesti andmed näitavad, et paremaid saavutustestide tulemusi saavad õpilased tunnevad end ka koolis paremini: nad tunnevad, et õpetajad töötavad entusiastlikult, toetavad õpilasi. Iseenda kohta ütlevad nad tõenäolisemalt, et neil on koolis lihtne sõpru leida ja nad puutuvad kiusamisega vähem kokku.

Neid tõsiasju peegeldavad korrelatsioonid pole küll kõrged (jäävad keskmisele või sellest madalamale tasemele), aga seosed on kindlalt positiivsed ega räägi sellest, et kõrgemaid tulemusi saavad õpilased tunneksid end koolis halvemini kui nende kaaslased. Pigem tunnevad end koolis ikkagi halvasti need õpilased, kes puuduvad ja hilinevad tihti ning keda ka kiusatakse rohkem (ning neil on halvemad õppetulemused).

Vaadates Eesti koolide koolikliima ja õpilaste heaolu keskmisi näitajaid, on näha, et need varieeruvad suuresti. Meil on koole, kus koolikliima ning õpilaste heaolu iseloomustavad näitajad on OECD riikide keskmisel tasemel, aga samas on meil ka palju koole, kus need näitajad on oluliselt kõrgemad kui OECD riikide keskmised. Kahjuks on meil ka keskmisest oluliselt kehvema koolikliima ja õpilaste heaolu näitajate tasemega koole. Seega oleks vast mõistlik lisaks uhkusele meie õpilaste tubliduse üle saavutustestides uurida, mis on need praktikad koolielu juhtimisel ja kujundamisel, mis käivad kaasas väga hea sisekliima ja õpilaste heaoluga koolides.

Võib loota, et saame häid ning ka teistes koolides töötavaid soovitusi nii koolijuhtidele, õpetajatele, õpilastele kui ka lastevanematele. Tähendab ju toetav ja sõbralik koolikliima nende kõigi häid suhteid.

Mida toob tulevik?

Eesti õpilaste PISA saavutustestide kõrgeid tulemusi kommenteerinud on kiitnud meie õpetajate tublit tööd ning sellega saan vaid nõustuda. Aga kas meil on väga häid õpetajaid juurde tulemas?

PISA 2018 uuringu andmetel ei ole Eesti 15-aastaste õpilaste hulgas õpetajaamet kuigi populaarne. Tulevikus kõige ihaldatavamad ametid Eesti õpilaste seas on IKT-spetsialisti (10%), arsti (8%), firma- või ärijuhi (6%), arhitekti (3%) ja psühholoogi oma (3%). Sageli nimetati ka koka, advokaadi või juristi, näitleja, treeneri, disaineri, veterinaararsti ja sportlase ametit. Õpetajana koolis soovib töötada vaid 2% Eesti õpilastest ning alla 1% õpilastest näeb ennast töötavat õpetajana lasteaias või huvikoolis.

Vaid viis õpilast kõigist Eestist osalenud õpilastest märkis, et soovib tulevikus töötada matemaatikaõpetajana. Noorte inimeste vähene huvi õpetajaameti vastu pole juba mõnda aega uudis, igal aastal vajame oluliselt rohkem õpetajaid juurde, kui neid lisandub. Õnneks on seda teemat juba teadvustatud ning kajastatakse üha tihedamalt. Viimasel ajal, on sellest räägitud juba ka pikemalt ning mitte ainult Eesti teadlased.

Näiteks aastal 2015 tõi USA juhtiv haridusteadlane Marc Tucker Novaatorile antud intervjuus välja, et Eesti hariduse kvaliteeti ei pruugi olla võimalik hoida tulevikus samal tasemel, ja seda just noorte vähese huvi tõttu õppida (loodusteaduste) õpetajaks. Ta toob välja Eesti õpetajate kõrge keskmise vanuse. Värskete andmete kohaselt (TALIS 2018) on Eesti õpetajate keskmine vanus umbes 49 aastat, samal ajal kui OECD riikides on see umbes 44 aastat. Sama uuringu andmetel oleme 50-aastaste ja vanemate õpetajate osakaalu poolest Euroopa riikide esikolmikus. Meil on alla 30-aastaseid õpetajaid umbes 7% õpetajaskonnast, Euroopas keskmiselt on see protsent 11.

Kindlasti on Eesti õpetajate pikk kogemus üks õpilaste väga heade PISA tulemuste taga olevatest teguritest. Kui kauaks sellest piisab? Mida me ette võtame, et olukorda muuta? Mõtlemapanev fakt TALIS 2018 uuringust on ka, et tervelt 6,5% Eesti matemaatikaõpetajatest ei oma kõrgharidust.

Seega ei ole olukorras, kus ühe mõõdiku järgi oleme tipptegijad, mõistlik mööda vaadata mõõdikutest, mille järgi on meil mõndagi õppida ja muuta. Meil on koole, kus õpilased tunnevad end väga hästi ja kus on suurepärane kliima, samal ajal on aga ka palju koole, kus õpilaste arvates pole sisekliima hea. Lisaks ei arva just paljud 15-aastased õpilased, et soovivad tulevikus saada õpetajateks.

Kas võib olla, et need kaks asjaolu on omavahel seotud? Teisisõnu, kui enamikus koolides valitseks soe ja toetav õhkkond, kas saaks siis loota ka noorte soovi ise kunagi koolis töötada? Reaalsus on kindlasti palju keerulisem, vaevalt et lahendus noorte entusiastlike õpetajate nappusele saaks olla vaid ühe muutuja põhine. Aga me peame hakkama neid lahendusi otsima, kui soovime edaspidigi õpilastele suurepärase hariduse tagada.