Iseloom on inimese deemon
Uued avastused aju-uuringutes ja psühholoogias aitavad mõista iseloomu kujunemise mehhanisme.
Lapse arengu juures pole oluline, kui palju informatsiooni ta ajju esimestel eluaastatel topitakse, vaid hoopis see, kuidas osatakse arendada tema iseloomuomadusi. Iseloomuomadustest rääkimine, nendest mõtlemine ja nende hindamine on metakognitiivne protsess. Kõige viljakam aeg seda teha on enne puberteeti, kuid siiski sedavõrd hilises lapsepõlves, mil lapsed on suutelised mõtlemisest mõtlema.
Eri ajajärkudel ja kultuurides on haridusel olnud kaks suurt eesmärki: aidata õpilastel saada targaks ning aidata saada heaks. Iseloomu on vaja mõlema eesmärgi teostumiseks.
Sünnipärane iseloom
Selle moodustavad sünnipärased instinktid, impulsid ja loomusunnid. Igal normaalsel lapsel on enesealalhoiu instinkt, uudishimu, järeleaimamisinstinkt, tegevusinstinkt, keeleinstinkt, toidu- ja suguinstinkt ning rõõmu ja hirmu põhitundmused.
Loodusteaduslik lähenemine inimesele peab kasvatuse ja perekonna osa isiksuse põhisuundumuste kujunemisel kas minimaalseks või lausa olematuks. Selle järgi määrab sünnipärane iseloom koostoimes keskkonnaga üheselt selle, missugused on inimese käitumismustrid.
Tunnustatud uue põlvkonna isiksuseteoorias – viie faktori teoorias – kirjeldatakse sünnipäraseid iseloomuomadusi, mis elu jooksul oluliselt ei muutu ja kasvatusele ei allu (Robert R. McCrae ja Paul T. Costa). Selle teooria järgi iseloomustavad inimest neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Kuidas neid kaasasündinud seadumusi kindlaks tehakse?
Neurootilisuse (N) kindlakstegemiseks uuritakse ärevust, vaenulikkust, masendust, enesekontrolli, impulsiivsust ja haavatavust.
Ekstravertsuse (E) selgitamiseks uuritakse soojust, seltsivust, kehtestavust, aktiivsust, seiklusjanu ja positiivseid emotsioone.
Avatuse (O) kindlakstegemiseks uuritakse fantaasiale, kunstile, tunnetele, tegudele, ideedele ja väärtustele avatuks olemist.
Sotsiaalsuse (A) selgitamiseks uuritakse usaldust, siirust, omakasupüüdmatust, järeleandlikkust, tagasihoidlikkust ja osavõtlikkust.
Meelekindlus (C) tehakse kindlaks asjatundlikkuse, korralikkuse, kohusetunde, eesmärgipärasuse, enesedistsipliini ja kaalutlemise uurimisega.
Uurimused kinnitavad, et need viis seadumust on tõepoolest väga stabiilsed: kord väljakujunenuna ei tee need inimese elu jooksul enam läbi suuri muutusi. See tähendab, et väljakujunenud isiksust − täiskasvanud inimest − ei ole enam põhimõtteliselt võimalik muuta. Küll aga on võimalik muuta last, kujunemisjärgus väljakujunemata isiksust. Sarnaselt kõveraks kasvanud puuga, mida ei ole võimalik sirgeks suruda; noore puuvõrse puhul olnuks see võimalik.
Moraalne iseloom
Sünnipärane, bioloogiline pool on aga vaid üks osa inimese terviklikust loomusest. Tegemaks õigeid otsuseid, vajab laps kasvatamist. Sünnipäraste seadumuste kogumist arenevad suunamisel eetilised sihid, kujuneb minapilt ja enesehinnang, selginevad väärtused ja tegevusmudelid. See tähendab, et inimese bioloogilisele loomusele peab lisanduma kõlbeline ehk vaimne loomus.
Kõlblus eeldab inimese vaba enesemääramist. Bioloogias ei ole vabadust, kõik liigub vääramata seaduste järgi. Bioloogias maksab ühelt poolt pärilikkus, teiselt poolt ümbritsevate oludega kohandumine. Kõlblus aga eeldab vabadust ja füüsilise kausaalsuse katkimurdmist. See tähendab inimese enda seatud eesmärke ja sihte.
„Tarvis on loomusundisid heita enese alla, mõistuse käsu alla (enesevalitsus, puhtus, sisemine vabadus), tarvis on sisemist kooskõla iseendaga, oma aadetega (tõde või tõelikkus), tarvis on teistele lubada, mida eneselegi (õiglus), tarvis on teiste õnnest ja rõõmust rõõmu tunda (heatahtlikkus),“ õpetas eesti kasvatusklassik Peeter Põld.
Moraalne iseloom kujuneb välja pikkamööda, see väljendub kõlbelistes väärtustes (voorustes), mis on muutunud inimese iseloomujoonteks.
Need iseloomujooned, mida me nimetame voorusteks, pole midagi muud kui harjumused. Harjumuste kujundamine on esimene samm iseloomu kasvatamisel. Harjumuste omandamise eeldus on arusaam, et on väärtusi, mis korduvates oludes peavad teostuma.
Pideva harjutamise käigus liiguvad mööda närvivõrke korduvad signaalid, mis tugevdavad sünapse, ja nii jäädvustatakse üks või teine harjumus inimese neuronaalsesse võrgustikku. Kui harjumus muutub sissekodeerituks, vajub see teadliku kontrolli tasandilt automaatseks. Siitpeale toimetatakse sellele mõtlemata – teadvuseväliselt.
Juba Aristoteles õpetas, et inimese loomuse alged on vastuolulised, mistõttu iseloom kujuneb iga tegemise ja tegematajätmisega. Inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt; vapramaks, kui nad tegutsevad vapralt; mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust, ning mõistlikeks, kui nad toimivad mõistlikult.
Bioloogilise loomuse on meile andnud loodus, headeks ja halbadeks me looduse poolest ei muutu. Arvan, et just seda pidas Uku Masing silmas, kui kirjutas, et sündides on inimene vaimselt tühi. „Selle tühimiku täitmiseks inimene siia ilma sünnibki,“ uskus ta.
Inimene võib iseennast valida
Iseloom on inimese deemon – nii arvas Herakleitos. Kord juba moodustunud iseloom muutub aga iseseisvaks põhjuslikkuse algeks. Clive Lewise arvates on mõned inimesed küll pealtnäha head, kuid kasutavad liiga vähe oma häid eeldusi ja kasvatust, st on tegelikult halvemad kui need, keda peetakse halbadeks. Kas me võime teada, kuidas me ise käituksime, kui meil oleksid teistsugused psüühilised eeldused, halb kasvatus ja lisaks veel selline võim nagu Himmleril? Me näeme ainult tulemusi, mida inimeste valikud sellest n-ö toormaterjalist kujundavad.
„Suur osa inimese psühholoogilisest konstitutsioonist sõltub arvatavasti tema kehast, nii et kui ihu sureb, langeb kõik üleliigne maha ja tõeline inimene, see, kes tegi valikuid, jääb alasti. Mitmesugused head omadused, mida me pidasime enda omaks, aga mida põhjustas hoopis näiteks hea seedimine, langevad ära, samuti kaob kõik inetu, mida põhjustasid kompleksid või halb tervis. Siis näeme iga inimest esimest korda sellisena, nagu ta tõeliselt on. Ja see pakub üllatusi,“ usub Lewis.
Ütlus, et keegi pole vabatahtlikult paheline, ei ole õige, sest rikutud loomus on vabatahtlik – igaühe puhul teevad ju toimingud inimese selliseks, nagu ta on. Nii nagu ei saa kivist kinni haarata see, kes on selle minema visanud, ehkki see oli ta enda võimuses lendu lasta, nii oli ka ebaõiglasel ja ohjeldamatul inimesel võimalus selliseks mitte saada − seetõttu on ta seda vabatahtlikult.
Kord aga paheliseks saanud, pole võimalik enam teisiti olla. Nii arutledes arvab Aristoteles, et halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui ta vannub vastupidist. Inimene on vastutav oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast. Inimene ise suunab oma käitumist sellesse või teise moraalsesse suunda. Inimene võib iseennast valida.
Juba kord end valinud, määrab inimene ette oma käitumise loogika. Kõlbeline inimene püüdleb kõrgema hüve poole, ta ei rahuldu elu stiihilise kulgemisega ja püüab seda allutada mingile eesmärgile. Ta püüab olla oma tegevuse peremees ja võtab endale kogu vastutuse. Valik paistab vabatahtlikuna, kuid pole päris sama, sest vabatahtlikkus on laiem. „Nii lastele kui loomadelegi on vabatahtlikkus ühiseks omaduseks, valik aga mitte. Tegutsemist hetke mõjul võime nimetada küll vabatahtlikuks, kuid mitte valikust tulenevaks. Need, kes räägivad valikust kui himust, vihast, soovist või mingist arvamusest, ei näi õigesti mõtlevat. Valik ei kuulu ju neile, kes loogiliselt ei arutle, küll aga kuulub himu ja viha. Ohjeldamatu inimene tegutseb küll himustades, kuid mitte valikut tehes, vaoshoitud inimene seevastu valikut tehes ja mitte himude mõjul. Himu vastandub valikule, himu himule mitte,“ kirjutab Aristoteles. „Iga tegevus ja iga otsus muudab seda osa meist, mis teeb valikuid. Niimoodi – samm-sammult ja tegu-teolt − kujundamegi oma tõelise mina kas taeva- või põrguolendiks.“
Clive Lewise järgi tähendab esimene harmoonias elamist teiste ja iseendaga, kuuluda teise liiki tähendab aga hirmu, raevu ja igavest üksildust. Igaüks meist liigub kas ühe või teise seisundi suunas. Iga kuri tegu kalestab inimese südant ja iga hea tegu pehmendab seda. Mida enam inimese süda paadub, seda enam on ta käitumine ära määratud varasema poolt.
KOLLEEGID!
Lapse ARENGU seisukohalt pole (eriti enne murdeiga) esmatähtis tõesti “infot tema ajju toppida” vaid – teatud PROTSESSIDE läbimine… Tavaline inimene ei tea (pole kunagi teadnud) ju midagi nn aju-uuringutest, kuid argielulisi protsesse saame lubada-panna lapse alati läbima ja see ongi LOODUSPÄRASELT last arendav. Esmalt protsessid meelte arendamiseks, võimalus aktiivselt suhelda ümbritseva loodusega, pingutamine eesmärgi nimel erinevate raskuste ületamiseks (kaasneva rõõmustamisega)jne. Mõistagi – inimlikus keelelises ümbruses.
Pagana lihtne!