Kaido Kikkas: Hea õppejõud on sangviinik, võib-olla isegi natuke artist

16. jaan. 2020 Mari Öö Sarv - Kaido Kikkas: Hea õppejõud on sangviinik, võib-olla isegi natuke artist kommenteerimine on välja lülitatud

Intervjuu ilmus TalTechi ajakirjas Mente et Manu.

IT kolledžis kursust „Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid“ andvat Kaido „Kakk“ Kikkast on nimetatud aasta õppejõuks mitte ainult ülikoolis: tänavu sügisel sai ta sellesama tiitli õpetajate päeva galal riikliku tunnustusena.

Kohtume Kakuga seminaris, kus 1. aasta tudengid teevad ettekandeid küberturvalisusest ja tehisintellektist, ning jätkame juttu tema kabinetis IT Kolledži viiendal korrusel. Kabinet on väike, kuid vägagi isikupärane: siin-seal istuvad öökullid, riiulil on fooliumist mütsike 2012. aasta ACTA meeleavalduse ajast ja hulk idamaiseid terariistu, seinad on palistatud au- ja tänukirjadega ning Linuxile viitav pingviinisümboolika räägib oma lugu.

Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Kaku laual seisab aasta õppejõu tiitliga kaasnev Joosepi kuju. Ta tunnistab, et kõige värskemale lisaks on see talle tema paljudest tunnustustest kõige olulisem. Kas see tähendab, et õppejõu töö on talle kõigi tegemiste hulgas kõige tähtsam? „See on see, mida ma kõige paremini oskan,“ ütleb ta lihtsalt. See on ilmselt tõsi, sest aasta parimaks õppejõuks tituleeriti ta IT Kolledžis juba 2007. aastal ning superõppejõuks nimetatakse jätkuvalt nii lavadel kui ka eravestlustes.

Kõigepealt saame palun tuttavaks. Kaku nimi ja sümboolika ümbritseb Sind nii siin kui veebikodus. Kas Sind üldse keegi Kaidoks kutsub?

Eks ma olen Kakk olnud jah, 90ndate lõpus sai see läbi jututoa alguse, aga suguvõsas kutsutakse ikka Kaitsiks. Tudengid teavad ka, kellest jutt, kui mainitakse Kakku, aga rebased ei julge veel niimoodi pöörduda. Kuid on ka tudengeid, kes seda nime kasutavad, ja ega ma pahanda.

Läbi aastate oled olnud üliõpilaste lemmik. Mida Sa teisiti teed?

Ma julgen võtta vabalt, julgen öelda „ma ei tea“, lasen ennast parandada, kui vaja on, ega võta end liiga tõsiselt.

Mõnel puhul võib see hoopis tähendada autoriteedi kaotamist…

Võib-olla on mul õnnestunud kehtestav käitumine. Konfliktsituatsioonides, nt sõjaväes, on alati neid, kes teisi peksavad ja ahistavad, neid, kes saavad peksa – ja siis ka need, keda keegi ei puutu ja kes ka teisi ei kiusa. Ma arvan, et see siin on kõvasti kaasa aidanud (Kakk viipab käega enda selja taga olevale riiulile, kus lebab kümmekond terariista – tema võitluskunstihobi ei ole mingi saladus).

Milline on eri õppemeetodite ja -kanalite retsept, mis Sinu jaoks töötab?

E-õpe ei ole see, et panen asjad veebi välja ja ootan, et teised läbi loevad – see on petlikult lihtne e-õpe, mis annab sellise „on kah!“ tulemuse. Usun, et mul on õnnestunud leida küllaltki toimiv mudel.

Minu iganädalane e-rutiin on selline: tuleb läbi lugeda nädala tekst, mille lõpus on ülesanne blogimiseks etteantud teemal, aga oma vaatenurgast, näiteks „Vali kaks vaba litsentsi ja võrdle neid omavahel“. Igal tudengil on oma ajaveeb, see on nagu töövihik. Igal nädalal peab olema ka foorumis kaks postitust – võib teha ise uue teema või kirjutada olemasolevasse, aga ma tahan näha kaasamõtlemist. Olen kasutanud ka reaalajavestlust, nt Skype’i tekstivestlust. Ühel aastal oli meid seal 140 inimest – aga saime hakkama, mul on õnneks kõvasti jututoa- ja mudamängimise kogemust ja suudan kiiresti teksti jälgida.

Minu poolt omakorda on iganädalane „karjasekirja“ voor: kirjutan üliõpilastele tagasisidet, kus ma ainult kiidan. Näiteks kirjutan, et Mari kirjutas hea loo selle kohta ja Kalle leidis hästi vahva lingi tolle kohta, minge vaadake. Nende kohta, kes lorud olnud, ei ütle mitte midagi. See on nagu virtuaalne autahvel ja ma olen kuulnud, et sinna pääsemiseks tekib täitsa hasart.

Halbu punkte panen ainult siis, kui inimene on kirjutanud lohakalt, koledas keeles või väga lühidalt, aga mitte kunagi „vale” arvamuse eest. Ning muukeelsete tudengite osas ma eesti keeles liiga nõudlik pole, kuid kui saan „on vä?“-stiilis teksti emakeelsetelt üliõpilastelt, siis ma “hammustan”. Kirjutada ja arvata võib aga igasuguseid asju – minu aine spetsiifika on ka selline, et alati ei ole tingimata 2+2=4-stiilis üht õiget vastust. See on üks asi, mida ma olen õppinud: tulebki näha erinevaid argumente ja arvamusi.

Mõnikord see võib inimesi hirmutada, sest nad ei julge oma mõtteid ja arvamusi välja öelda, sest… äkki on valed!

Jah, ja oma peaga mõtlemine nõuab ka pingutust…

Lihtne näide: mina olen põhimõtteline „pingviin“ ehk Linuxi kasutaja, aga kui keegi tuleb ja ütleb, et tema lemmik on Microsoft, siis ma palun tal rääkida, miks. Kui ta mulle ära seletab, siis punktid lähevad kirja – ehkki võib-olla ma ise ei ole üldse nõus ja arvan teisiti. Aga kui ta ütleb lihtsalt „Linux imeb!“, siis see ei ole argument.

Eks siin aitab ka materjali spetsiifika. Nagu öeldud – minu aines ei ole alati üheseid tõdesid ja raudselt õigeid vastuseid; ma saan rõhuda sellele, et tahan näha mõtlevat inimest. Tähtis on see, et ta tahab, oskab ja viitsib mõelda.

Milline on ideaalne ülikool õpetamiseks?

Esiteks selline, kus inimesel lastakse teha seda, mida ta teeb hästi, arvestatakse tema profiili.

Koormus peab olema mõistlik.

Kahjuks on Tehnikaülikoolis juba pikka aega see probleem, et akadeemilise töötaja hindamise kriteerium on teadustööpõhine – vaadatakse sinu h-indeksit, aga pole oluline, kas auditooriumis su „jüngritele“ midagi kohale jõuab. Minu viimasel atesteerimisel oli aluseks uhke tabel, kus teaduspoolel oli hulk peeneid mõõdikuid, aga õppetöö poolel ainult üks suur: „Osaleb õppetöös“.

Teadlane ja õppejõud on kaks eri natuuri. Hea õppejõud on sangviinik, võib-olla isegi natuke artist. Hea teadlane aga on flegmaatik: ta suudab süvitsi minna ja on väga põhjalik. Need, kes mõlemat suudavad teha, on pigem erandid. Mina olen üsna hea õppejõud, kesktasemel teadlane ja väga vilets administraator. Praeguses süsteemis aga peab professor eeskätt otsima raha ja olema projektijuht; kui aega üle jääb, tegema teadust ja kui ikka veel aega üle jääb, siis võib-olla õpetaks ka midagi. Nii et ma kahtlen, kas mina praeguses süsteemis üldse professorikohale saan, kui ma juba praegu teen palju – ehkki hästi – seda, mis selles süsteemis on vähetähtis, ja vähe neid asju, mida seal nõutakse. Samas on motivatsiooni ja staatuse mõttes ikka vahe sees, kas sa oled ülemisel positsioonil või ei. Ja siin mul sellest toredast pronksist tegelasest väga palju kasu ei ole (osutab Joosepile).

See, kas inimene on lihtsalt diktofon, mis salvestab ja mängib maha või on auditooriumi ees õhku täis ja astub inimestele pähe, või ta on tõesti normaalne õppejõud, ei ole pikka aega Eesti kõrghariduses kuigivõrd pilli puhunud. See tendents on küll viimase aasta-paari jooksul paranenud, on hakatud aru saama, et ülikool on kool ja selle peamine toodang ei ole ETIS-e rubriikide 1.1 ja 3.1 teadusartiklid, vaid targemad inimesed, kes omaenda peaga mõtlevad. Ma ei taha öelda, et teadus on teisejärguline, aga ülikooli esimene produktsioon peaks olema natuke targemad inimesed. Teadus-, arendus- ja uurimistööd võib ja peab tegema, aga siis, kui esimene asi on korras.

Aga õppimiseks?

Minu jaoks oli omaaegne tehnikaülikool päris hea kultuurišokk – heas mõttes. See, kuidas õppejõud suhtusid meisse juba alates rebaseaastast kui kolleegidesse. Näiteks minu magistrijuhendaja dots Jüri Vilipõld, tänu kellele sain juba rebasena paremate arvutite ligi. Või doktorijuhendaja prof Rein Jürgenson – kui üks minu grupiõde kasutas jutu sees fraasi „ma olen ju nii loll“, siis prof Jürgenson kulutas päris palju aega sellele, et tõestada, et noor inimene ei saa loll olla. Selline peakski ülikool olema.

Eks ma üht-teist võtsin sealt kaasa. Ühelt poolt on vajalik see, et inimest väärtustatakse, samas peab ta saama aru, et elus on mingid põhimõtted paigas: et kui oled laisk ja lohakas, siis sa edasi ei jõua.

Materjal paraku on erinev – minu käest on käinud keskkoolide toodangut läbi juba päris kaua aega ja midagi pole teha, koolil ja koolil on vahe. Mõni saab ülikooli jõudes teada, et ta peab õppima hakkama. Mõni saab siin teada, et ta peab mõtlema hakkama. Mõni mõistab, et tuleb hakata tööd tegema. Mõnes koolis kahjuks referaat tähendabki copy-paste’i Vikipeediast ja ollakse ausalt üllatunud, kui ma ütlen, et nii ei tehta, vähemalt mitte ülikoolis. Ma ei süüdista noori, aga õpetajate poole vaatan küll – midagi on seal tegemata jäetud.

Sa ei ole ainult õppejõud. Oled andnud suure panuse puuetega inimestele õppimisvõimaluste loomisesse ülikoolides.

1993–2002 tegelesin puuetega inimeste teemaga, see oli mu esimese Tehnikaülikooli perioodi põhiteema. Me üritasime uurida Eestis puuetega inimestele mõeldud IT-lahendusi. Öeldakse, et nii rasket puuet, millega arvutit ei ole võimalik kasutada, ei ole olemas – kui inimene kontrollib kehas kasvõi üht närviimpulssi, saab ta arvutit kasutada. Hea näide on kasvõi nüüdseks teisele poole läinud Stephen Hawking. Kogu erivahendite komplekti, alustades punktkirjatehnoloogiaga ja lõpetades klaviatuuri ja hiire aseainetega, üritasime endale selgeks teha ja ka Eestis seda infot levitada. Tagantjärele öeldes olime me Eestis 20 aastat ajast ees, aga maailmas 10 aastat taga. 1996. aastal oli meie enda veebileht ainus ligipääsetavaks tunnistatu Eestis (praegu vastavad sellele WCAG A, AA ja AAA tasemed). Käisin ja veensin inimesi, et teate, võiks veebilehed muuta ligipääsetavaks – tehti imelikku nägu ja küsiti, milleks seda vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja see vajadus hakkab pikkamööda kohale jõudma.

Mis seisus Eesti virtuaalne ruum praegu puuetega inimeste jaoks on?

(Mõtleb pikalt.) Ta on loomulik võpsik. Ligipääsetav mõnede inimeste pingutustest hoolimata. Seis on paremaks läinud, aga mitte tänu Eesti riigile, vaid vahendite arenemisele. Minu jaoks lõppes see omal ajal läbipõlemisega – tundsin, et enam ei jõua vastu seina joosta.

Too mõned näited, kuidas sa oled võtnud IT ja pannud puuetega inimeste jaoks tööle.

Alguses oligi kõige olulisem üldse asja olemus mõlemale poolele selgeks teha. Ühelt poolt pärisid „pumba juures“ olevad inimesed, et milleks seda vaja on, teiselt poolt aga puudus tihtipeale puuetega inimestel visioon, et nemad võiksid samuti arvutit kasutada. Muidugi on olemas absoluutselt teistpidiseid näiteid ja uskumatult ägedaid kujusid – kasvõi mu hea sõber Meelis Luks, kes maalib jalaga pilte (mella.ee), teeb IT-d ja on väga kihvt inimene. Neid on hästi palju veel.

Aga Sa jõudsid sinnamaale, et tekitada arusaam, et seda on vaja.

Seda õnnestus teha küll. Nii palju oli enese eeskujust ka kasu, et mõned hakkasid mõtlema, et see vend on kuidagimoodi hakkama saanud, miks siis mina ei saa. Aga eks mul on ka olnud väga hea taust, uskumatu perekond – üksinda poleks ma sellest läbi tulnud. Mul oli näiteks raskusi keskkooli pääsemisega, sest asjapulk, kes tõenditega tegeles, oli absoluutselt veendunud, et minu tunnistus on ostetud ja minusuguse koht on kuskil ahju taga või kutsekoolis. Tuleb endale pähe võtta, et probleemid ei lahene iseenesest, aga ei tohi ka lihtsalt käsi püsti tõsta ja alla anda – ei, probleeme tuleb lahendama hakata! Kuidas täpselt, see on muidugi individuaalne. Ja vahel tuleb ka öelda „persse realistid!“ ja teha asju, mis kõigi teiste jaoks tundub võimatu.

Seda nimetatakse optimismiks.

Ma ei mäleta, kes seda minu kohta ütles, aga loodan, et olen seda veidi õigustanud ka: „Kakk tegeleb absoluutselt kõigi tegevustega, mis ei ole puuetega inimestele kohased.“

Just. Sa murrad müüte ja selliseid inimesi on väga vaja.

Kui muud ei ole saanud, siis olen mõned inimesed mõtlema pannud.

Teine Sinu spetsialiteet ja suur kirg on vabavara. Mis Sind selle juures võlub?

Võimalus mõelda oma peaga, katsetada ise. Autoritaarsuse vastane olen ma mõnel määral ka – kui mulle öeldakse, et „sina ei pea seda programmi näppima, sest see on meie firma oma ja kui hästi maksad, võid seda kasutada – aga meie teame ise, kuidas me seda haldame”, siis ma ei taha seda kasutada.

Ma pole kindlasti umbne fanaatik, kes ütleb, et iga vähegi kinnine masin on saatanast, aga arvan, et palju mõistlikum kõigi osapoolte jaoks – ja sellest on nüüd hakatud aru saama ka – on avatud mudel. See on huvitav maailm, kuhu ma sattusin, kui Kalle Tammemäe tellimusel hakkasin IT Kolledžis 2000. aasta paiku oma kursust ette valmistama – temaatikat lähemalt uurides kaevasin välja mitmete suurfirmade kohta nii palju ebameeldivat materjali, et otsustasin: poisid, mina lähen teise liivakasti ja võtan palli kaasa.

Vabavara on mõistlik altruism. Inimesed on tänapäeval võimelised tegema ägedaid asju, kui neile ei tehta lollakaid takistusi. Tarkvara puhul saab teha tehnoloogilisi takistusi, alates kinnisest programmikoodist. Teiseks on see, mida nimetatakse „intellektuaalseks omandiks” – minul haakub see sõnaga „merisiga”, kuna tollel pole mingit pistmist ei mere ega seaga. Ma ei ole vastu autoriõigusele ega litsentsidele, aga „intellektuaalne omand“ on esiteks propagandistlik ja kallutatud mõiste, teiseks ka ebatäpne, sest intellektuaalne ja füüsiline omand on väga erinevad asjad. Ma olen nõus rääkima selle erinevatest elementidest eraldi: autoriõigusest, litsentsidest, patentidest, kasulikust mudelist, aga see katusmõiste on mööda. See termin on liiga suur, autoriõigust ja patenti ei anna panna sama kategooria alla.

Mulle sümpatiseerib Creative Commonsi litsentside lähenemine, mis üritab otsida keskteed – need ütlevad, et asi kuulub mulle, aga ma luban sul teha seda-seda-seda-seda-seda, kui sa täidad neid-neid-neid tingimusi. Ja seda on lihtsustatud kujul üks arusaadavate tingmärkidega A4 lehekülg. Kui võtame selle kõrvale Windowsi EULA, siis seegi on kasutusleping ja te peate olema sellega nõustunud, kuid see on „advokaadikeelsena” tavainimesele arusaamatu. Samas on seal väga häirivaid asju. Näiteks te olete pidanud nõustuma klausliga, et firmal on õigus eemaldada teie arvutist kõik, mis neile ei meeldi. Et teie paroolid – mitte ainult Microsofti, vaid muude teenuste paroolid ka – on firma käeulatuses. Viimase uue suure lisandusega Windows 10 ajastul tulid sinna käekirja- ja häälenäidised, mis lähevad „vasakule“. Kas te ikka tahate sellise asjaga tegelda? Mina ei taha!

Kas kõike saab vabavaraga teha või on vahendeid, millele häid vabu alternatiive pole?

On küll, näiteks tipp-professionaalide rakendused – foto-, kunsti-, muusika jm sisutootmise programmid. Ka AutoCADi projekteerimistarkvarale pole siiamaani korralikku alternatiivi. Aga ma arvan, et trend on sinnapoole, et vahed vähenevad. Ma ise olen alates 2000. aastast Linuxis elades kõik asjad tehtud saanud.

Aga millest vabavaraloojad elavad? See pole ju päriselt vaid hobitegevus, või on?

Tänapäeval võib ka küsida, millest muusikud elavad, sest plaate tõmmatakse ju netist.

Kontsertidest?

Just, nad lähevad tuuritama. Ka vabavaraloojad elavad eeskätt teenustest ja oma kompetentsist – nad müüvad oma ajusid. Neid lugusid on palju, et kellelgi on mingit programmi vaja, tal on kompetentsi ja teeb selle valmis ning viskab avalikult välja – las see teeb mulle nime! Ja kui nimi on olemas, tullakse ka ekspertteadmisi küsima, need aga juba maksavad.

Nii ma hakkasin omal ajal WordPressi tõlkima: 2007. aastast olen olnud WP keskkonna üks peamisi eestindajaid ning olen saanud päris palju positiivset tagasisidet ja koostööpakkumisi . Siia haakub küsimus, miks kõik mu õppematerjalid on vabade litsentsidega netis väljas. See pole minu põhitoodang, vaid vahend, mis aitab mul teha põhitoodangut – natuke targemaid inimesi. Aga see promob mind ja päris paljude projektipakkumiste lähtepunkt on olnud see, et keegi sattus mu materjale lugema ja leidis, et täitsa põnev, võtame selle tüübi punti.

Oletame aga, et panen oma materjalid luku taha: mis siis teisiti on? Tudengid on tigedad, sest nad peavad asju üles kirjutama, ja kui see ikkagi rändama läheb, siis minul ei ole aega ega võimalust hakata taga ajama, kes mu teksti kusagil kopeeris. Ma liigitan selle pragmaatilise altruismi alla – tasub teha omalt poolt midagi asjalikku ja head, siis aidatakse sind ka.

Praegust vabavara arengut tagasi pöörata saab ainult totalitarismiga – keelatakse ära, sa ei tohi enam midagi välja panna. Võtame ka arvesse, et kosmosejaama süsteemid töötavad Debiani peal, mis on Linuxi vanemaid variante, samamoodi paljud Eesti pangalahendused. Asi on töökindluses. Veebiportaal Top500.org reastab 500 maailma võimsaimat arvutit, millega tehakse ilmauuringuid ja -ennustusi, kliimauuringuid ning muid suuremahulisi teadusarvutusi – ka see on 100% Linuxi-maailm.

Mis teema Sind tänastest IT-lahendustest ja võimalustest enim köidab?

Need on ehk kaks eri asja: mis mind üldiselt köidab ja kus ma ise kaasa rääkida oskan. Eks huvi pakuvad paljud asjad, kasvõi tehisintellekti eetilised küsimused. Aga ise olen viimasel ajal rohkem tegelenud turvalisuse pehmemate aspektidega. Nagu itimehed ütlevad: „Probleem on klaviatuuri ja tooli vahel.“

Sa mõtled kõige tavalisemat arvutikasutajat, kes rumala peaga klikib tundmatuid linke ja on rünnakule kerge saak?

Jaa. Häda on selles, et pahatihti keegi neid ei õpeta. Hea näide Eestis oli Tiigrihüpe: andsime koolidesse arvutid, aga kuidas neid kasutada ja mida nendega teha saab eriti ei õpetanud. Siis sai keegi aru, et on vaja tarkvara – andsime ka tarkvara, aga koolitus jäi jälle nadiks. Siis sai keegi aru, et võrku on ka vaja. Panime ka võrgu sisse, ja jällegi jäi koolitus nii nagu ta oli. Tiigrihüppest võinuks rohkem saada kui lõpptulemusel saadi, praegu aga jätkub seesama klaviatuuri ja tooli vaheline probleem.

Kui inimestele räägid, et neid võidakse rünnata, on tüüpiline vastus, et kes mind ikka ründab, mina olen pisike ja tavaline inimene, mitte Justin Bieber ega Barack Obama. Ega sind ei ründagi keegi, rünnatakse sinu lahtist arvutit ja kasutatakse seda sigatsemiseks. Praegu on botnetid ehk robotvõrgud täiesti tavaline teenus: mingi kamp võtab enda kontrolli alla nt 15 000 tavainimese arvutit ja hakkab nendega “huvitavaid” asju tegema. Kui õigest kohast tellida, saan mõnekümne euro eest tunnis üürida tuhandeid kaaperdatud arvuteid, sisuliselt saan enda käsutusse superarvuti. Bisnes on nii arenenud, et saan isegi valida, kus need arvutid asuvad – araabia maades, USAs, Venemaal või Hiinas. Hiina arvuteid on kõige keerulisem saada, sest need on suure riikliku tulemüüri taga.

Kas sellest ka Digitarkuse kursus Tehnikaülikooli töötajate jaoks?

Eks kindlasti, jah. See on üks katse panna lihtsasse vormi neid valdkondi ja teemasid, mida ma tundsin, et peaks tavainimesele pakkuma. Maailma üks kunagisi kuulsamaid küberkaake Kevin Mitnick, kes oli 90ndate keskel üks maailma tagaotsitavamaid inimesi ja tegutseb tänapäeval turbeeksperdina, on pannud kirja väga ilusa reegli: turvalisus on kolme komponendi korrutis (mitte summa!): tehnoloogia, koolitus ja eeskirjad. Näiteks ei piisa headest arvutitest ja tulemüüridest – kasutajad peavad samuti targad olema. Kui üks neist kolmest on null või nullilähedane, on seda ka korrutis ehk kogu turvalisus. See on väga hea valem. See oli minu silmis ka Tiigrihüppe viga – tehnoloogia oli, eeskirjad olid, aga koolituse komponent jättis soovida. Kasutajad peavad aru saama, milleks eeskirjad vajalikud on – MIKS su parool peab olema 15 tähemärki. Sest tänapäevased arvutid suudavad väga kiiresti arvutada!

Sa oled üsna otsese ütlemisega. Milliseid inimesi või olukordi sul kõige raskem taluda on?

Kui ma näen maas pruuni asja, mis haiseb, siis ma tõesti ei ütle, et see on lilleväetis…

Kõige raskem on taluda ülbet lollust, kus inimene on õhku täis. Ma eristan teadmatust ja lollust – minu töö on teadmatust vähendada, aga lollust on palju raskem vähendada, sest lollus hakkab vastu: „Ma tean ise paremini!“ Eks see on erialane kretinism, õpetajatele sellised tüübid ei meeldi.

Kuidas Sa neid siis menetled?

Kõigepealt huumoriga (naerab). Loodetavasti nad saavad aru…

Missugust laadi inimesi Sa imetled, enda ümber koondad, millistega Sulle meeldib koos oma eluaega veeta?

Kel silmad säravad, mitmes mõttes. Kes tahavad midagi teha, tahavad leida enda jaoks tee üles ja teised kaasa võtta. Kes mõtlevad natuke suuremalt, kastist välja, ja kes ei võta ennast liiga tõsiselt.

Kui Kakk parasjagu arvuti taga või tudengite ees ei ole, on tal veel hulk hobisid. Kakk armastab ka sõnu seada. Veebikodust kakupesa.net leiab tema õppematerjalid, blogi kõiksugu teemadel ja näiteks tudengite välimääraja.

Üks maailm on mitmesugused sõidukid – auto, mootorratas, jalgratas. Kevadel plaanin osta uue mootorratta – müüsin veidi aja eest oma 300-kilose Yamaha maha, sest mul oli järjest paari aasta jooksul kaks õlaoperatsiooni ja ühe käega sellisega ei sõida.

Muusika – mängin peamiselt kirikus klahvpille, improvisatsioonilist keldi ja Oldfieldi rida. Muusika on eluaegne hobi, mis on aidanud mul end paigas hoida. Muusikasoolikas on meil perekonnas kõigil sees.

Karatega alustasin ülikooli teisel kursusel – aitäh sensei Alar Põllule, kes tollastel teistsugustel aegadel riskis mind trenni võtta, ja muidugi on seegi mind palju aidanud. Ega minust ju Chuck Norrist saa, aga peamine efekt ongi olnud kahe kõrva vahel. Võitlemine ei pea tähendama kellegi löömist, eeskätt tähendab see iseendaga võitlemist – enda laiskuse, lolluse, mugavusega.

Olen harjutanud eri õpetajate käe all erinevaid võitluskunste, praegu tegelen peamiselt Ryukyu kobujutsuga. See on jaapani relvakunst, karate kaksikvend, mis kasutab traditsioonilisi tööriistu (Kakk võtab riiulilt kama ehk jaapani sirbi. Kapi otsas on mõõgad, mida Kakk tutvustab õige hirmuäratavalt:) Jaapani mõõgavõitlus iaido on õpetus sellest, kuidas teha hästi kiiresti ühest mehest kaks (naerab). Näiteks vehklemine algab siis, kui mõõk on juba väljas, aga iaido algab, kui mõõk on alles vööl – õpid, kuidas tõmmata mõõk välja nii, et sama tõmbeliigutusega lendab ka vaenlase pea või mitu. Muide, minu tänaseks peamiseks õpetajaks on „oma maja mees”, kes mind palju aitas ka doktoriõppes – nüüdseks juba emeriitdotsent Rein Paluoja.


Kaido „Kakk“ Kikkas (50)

Doktorikraad 1999: Using the Internet in Rehabilitation of People with Mobility Impairments – Case Studies and Views from Estonia (Interneti kasutamine liikumispuudega inimeste rehabilitatsioonis – vaateid ja näiteid Eestist), Tallinna Tehnikaülikool, juhendaja Rein Jürgenson.

Tunnustused

  • 2019 Tallinna Tehnikaülikooli kuldmärk
  • 2019 Aasta õppejõu riiklik hariduspreemia
  • 2010 Aasta e-kursuse auhind, Eesti E-Õppe Arenduskeskus
  • 2007 IT Kolledži parim õppejõud
  • 2004 Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (puuetega inimeste kaasamisele suunatud teadustöö eest)
  • 1999 Tallinna Linnavalitsuse meene töö eest ICTA 1999 konverentsi ettevalmistamisel ja läbiviimisel
  • 1996 Eesti Puuetega Inimeste Koja „Mihkli“ auhind töö eest Eesti puuetega inimeste heaks