Karjääriõpe vajab täiendamist sisus ja vormis
Karjääriõpe on praegu killustatud ja lünklik, ütlevad asjatundjad. Kuidas seda paremaks muuta, selle üle peeti aru konverentsil, kus sündis ka hulk ettepanekuid.
Sihtasutus Archimedes, Eesti töötukassa, SA Innove ja Eesti karjäärinõustajate ühing korraldasid Tallinnas karjääriteenuste võrgustikukonverentsi „Julge hüpe tundmatusse?“, et jagada kogemusi ja leida vastus küsimusele, kuidas õpilast toetada ning valmistada teda ette elukestvaks õppeks ja tööturule astumiseks.
Alustuseks kuulati külalisesinejaid, eksperte ja praktikuid OECD-st, Austriast, Maltalt, Soomest ja Slovakkiast. Teisel päeval keskenduti oma kogemustele. Osales enam kui sada pedagoogi, karjäärinõustajat jm kutsevalikuspetsialisti üle Eesti.
TOHUTU, KUID LÜNKLIK INFO
OECD vanemanalüütik Anthony Mann tõdes, et noortel on kitsas arusaam maailmas toimuvast. Tohutu infohulga tõttu ei erista nad olulist ebaolulisest ega tea, millist infot usaldada. Usutakse õpetajaid ja teiste elukutsete esindajaid, kuid nende info on lünklik. Autentset teavet saab praktilise töö tegijalt, kes oma tegevust tutvustab. Siis tekib noorel selgem arusaam endast ja tööturust. Väga hea, kui õpilane saab töövarjuna näha töötegemist. Ja ehkki praktiliste oskustega inimesed ei ole sageli head esinejad, on nende jutu mõju suur.
„Peame nägema seoseid, millised on noorte soovid ja püüdlused,“ rääkis Mann. „Peame pakkuma nõustamist, mis väärtustab igaühe oskusi.“
Soome haridusuuringute instituudi projektijuht Raimo Vuorinen rõhutas, et inimene peab suutma orienteeruda karjääriinfos ja mõistma enda pädevusi. „Kõige nõutavam oskus on suutlikkus muutustega kohaneda,“ sõnas Vuorinen. Vaja on pidevalt endaga aru pidada, millised on sinu oskused, mis aitavad olukordadega kohaneda, säilitada enesekindlust ja -väärikust. Suurimaks probleemiks pidas soomlane tehnoloogiliste vahendite vähest seotust nõustamisega.
Vuorinen soovitas tagada koostöö asutuste vahel ja luua riigiasutus, mis toetaks karjääri koordineerimist. „Lisaks sellele, et riik toetab nõustamist, on vaja toetada ka innovatsiooni, teenuste kujundamist ja koguda andmeid teenuste tulemustest,“ rääkis Soome projektijuht.
ARUTELU KÜSIMUSED JA VASTUSED
Saali ees toimuvas arutelus osalesid Ada Tamme Ülenurme gümnaasiumist, Anna Grauberg karjäärinõustajate ühingust, Kristi Vinter-Nemvalts HTM-ist, Mait Palts kaubandus-tööstuskojast, Joosep Kään õpilasesinduste liidust ja Meelis Paavel töötukassast. Küsimusi esitas Hanno Tomberg SA Archimedesest.
Kuidas HTM saab toetada õpetajaid ja koole karjääriõppe elluviimisel? Ministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts vastas, et eelkõige õpetajaid õpetades ja koole nõustades. Temalt küsiti ka, kelle ülesanne on toetada neid, kes ei tule toime enesejuhtimisega. Vinter-Nemvaltsi sõnul on suur roll kodul, kõikidel noort ümbritsevatel inimestel ja toetama peab ka kool.
Kuidas õpetada tänapäeva noorele õppimist nii, et ta oleks õnnelik? Õpetajate ettevalmistuse kaudu saab sellesse oluliselt enam panustada ja õpetaja saab õpilast toetada. Kool peab väärtustama õppima õppimist. Nii vanemad kui õpetajad peavad sallivalt suhtuma vigadesse, nägema neis õppimise impulsse – see on kõige suurem mõtteviisi muutus. Kui tekib arusaam, et vigu teha on normaalne ja tähelepanu sellele ei ole negatiivne, vaid suunab õppima, liigume juba õnnelik olemise poole, arvas asekantsler.
2021–2035 hariduse arengukava üks eesmärk on jätkata tervikliku karjäärinõustamise arendamist ning tõhustada ettevõtlus- ja karjääriõpet koolis. Kas see süsteem on terviklik?
„Suund on sinnapoole, aga pole veel süsteemi, mis hõlmaks koostöö kõiki osapooli – kooli, töötukassat, teenuseid, tööturgu, ettevõtteid ja kus igaüks näeks ühist eesmärki,“ vastas Ada Tamme, kes on õpetaja, klassijuhataja, karjääriõppe ja uurimistööde koordinaator. „Mina näen oma rolle tervikuna toetamas karjääriõppe eesmärgi täitmist, aga et teha kõike suutlikult ja hästi, selleks on vaja terviklikku süsteemi,“ lausus Tamme.
Eelmisel aastal otsustati, et töötukassa võtab enda peale kõigi karjäärinõustamise õpilastest täiskasvanuteni. Karjääriõpe jäeti HTM-i ülesandeks. Kui hästi see süsteem on tööle hakanud?
„Koolide tagasisidest nähtub, et kahjuks on karjääriõpe jäänud ripakile,“ vastas Meelis Paavel. Ümberkorralduste hulgas oli karjääriteenuste koostöökogu loomine töötukassa eestvedamisel. See on loodud ja koos käinud kahel korral. Osalenud on sotsiaal- ja haridusministeeriumi, tööandjate, koolijuhtide ühenduse, noorte, noorsootöö keskuse ja Innove esindajad. „Igaühel oli oma arusaamine karjääriteenuste korraldamisest. Meil on koostöökogus hästi palju tööd teha,“ tunnistas Paavel.
Kuidas tööandjad on rahul koolilõpetajate kvalifikatsiooni, üldpädevuste ja oskustega? „Üldiselt võib rahul olla,“ arvas Mait Palts. Kõige rohkem on nurinat üldpädevuste üle, st kas inimene saab aru, mida töölkäimine temalt nõuab.
Kui hästi teavad õpilased kohustust oma karjääri planeerida? „Enamik teeb läbi mingi karjääritesti, aga nad tunnevad, et midagi eriti teada ei saanud,“ arvas Joosep Kään. Tema meelest pole enamikul õpilastest aimugi, mis on üldpädevused. Keskmine õpilane ei oska ka seda arvata, mida tööandja temalt ootab.
Missugune oleks noore inimese karjääriteenuste ideaalpilt tööellu minnes? Anna Grambergi sõnutsi peaks inimene oskama valikuid teha. Aga puudu jääb teadlikkusest, milline on tema pagas ellu astudes, kuhu edasi minna, mida teha ning millised on võimalused.
Vinter-Nemvalts tunnistas, et karjääriõpe kui valikkursus pole kellegi vastutada. Ei õppija ega täiskasvanu tea, mis on üldpädevused. Riiklik õppekava on nüüdisaegsete teemade tohutu surve all. Tuleks arutleda selle üle, kui pikaks peab kujunema õppeaeg, kas kõik lisanduv pikendab koolikohustust või tuleb ainekavadest midagi välja võtta ning pöörata rohkem tähelepanu üldpädevuste õpioskustele. Asekantsleri arvates peaks tehnoloogia õpetajate töökoormust jm takistusi vähendama. „Tahaks, et vähemalt aineõpetuse õpitulemustes paistaks enam välja üldoskused, et igal õpetajal lasuks vastutus neid arendada,“ lausus ta.
Ada Tamme arvates on õpitulemused väga ainekesksed ja õpetajal pole võimalust tegelda üldpädevustega. Lihtsam oleks, kui aineõpetaja töö oleks pädevustega rohkem läbi põimitud.
Hariduse arengukavas on kitsaskohana toodud üldhariduskoolide ebaühtlane tase karjääriõppes ja töömaailmaga tutvumise võimalustes. Kas tööandja saab selles kaasa aidata?
Mait Palts: „Muidugi. Hea näide on projekt „Tööle kaasa“, kus püütakse lapsevanem, kool, laps ja tööandja kokku viia – et tekitada side tööandja ja kooli vahel. On kindlasti võimalik kõike paremini ja süsteemsemalt teha. Oluline on, et noorel oleks lai ja õige arusaam ametitest. Tööandja tahab selgust, mida ta peab noorega praktikal tegema.“
Joosep Kään märkis, et tema eakaaslased saavad karjääriinfot internetist või oma tuttavatelt. Karjäärinõustamine, kuigi hästi korraldatud, on lühiajaline ja sellest ei piisa. Vinter-Nemvalts möönis, et karjääriõpe on koolides ebaühtlane ja seda tuleks ühtlustada õppekava või õppekorralduse meetmete kaudu.
Mitmest arutelust jäi kõlama, et paljud noored ei oska oma tulevikukarjäärile mõelda. Kõigepealt tuleks leida moodused, kuidas kool aitaks ennast tundma õppida.
KOKKUVÕTTEKS
Tähtis on süsteemne koostöö: et oleks teada, kes mida teeb, alates info vahetamisest kuni ühiste projektideni – see oleks terviklik koolikeskne lähenemine. Vaja on selget rollijaotust riigi ja kooli tasandil ning piirkonniti. Selles töös on vaja stabiilsust ja järjepidevust, et see ei sõltuks projektidest ja üksikutest algatustest, et kogemusi viidaks edasi ja kasutataks teadlikult. On vaja ka põhi-, kutse- ja ülikoolide süsteemset koostööd.
Karjäärinõustamine peaks olema individuaalne ja toimuma nii mitu korda, kui inimesel on vaja.
Rahvusvaheline kogemus annab samuti karjäärikujundamise oskusi. Kui karjäärispetsialistil endal on õpirände kogemus, siis on ta professionaalsem ja veenvam.
Karjääriõpetajad ja -koordinaatorid vajavad väljaõpet.
Töövarjupäev võiks olla sisukam, põhjalikum ja süsteemsem.
Lastevanemad vajavad toetust, et nad oskaksid omaks võtta soovitusi ja valikuid.
VEEL MÕNI ETTEPANEK
Lisada karjääriõpe Eesti 2035 hariduse katusstrateegiasse. Tuua karjäärispetsialist igasse kooli või suurematesse koolidesse. Teha karjääriõpe kohustuslikuks ja võrdväärseks aineõppega. Võrgustikutööle peaks lisanduma ressursid – õppematerjalid jm.
Karjääriõpe Maltal
Sellest, kuidas toimub karjääriõpe Malta koolides, kõnelesid karjääriteenuste võrgustikukonverentsil haridusametnik ja karjäärinõustaja Dorianne Gravina Malta haridus- ja tööministeeriumist ning nõustaja ja Malta ülikooli lektor Stephen Camilleri.
Maltal algab õpilaste karjäärinõustamine 4. klassis ja kestab 11. klassini, s.o kohustusliku kooliaja lõpuni. „Algkoolis alustades keskendume inimese arengule sotsiaalsest aspektist vaadates, aga räägime ka tööga seotud valdkondadest,“ kõneles Gravina. Räägitakse tööst ja karjäärist, arvestades õpilase vanust. Ühe aasta programmi korratakse järgmisel aastal intensiivsemalt.
5. klassis käsitletakse meeskonnatöö oskusi, 6.-s tutvustatakse edasist põhikooli ja gümnaasiumi karjääriõpet. Õpilased valivad võõrkeele, mida hakkavad õppima, ja neid õpetatakse otsuseid tegema. Keskastmes, 8. klassis on õpe struktureeritum. Oluline osa sellest on õppeainete valimine, et pärast keskkooli lõpetamist olla valmis ülikooli või tööle minema.
9. klassis võetakse kasutusele karjääriõppemapp, et karjääriõppest kujuneks süsteemne info. See annab võimaluse oma tegevused läbi mõelda. Karjäärinõustajad kasutavad mappi individuaalsel juhendamisel. Lisaks on töövihikud, mida täites õpitakse, kuidas töökohta taotleda, CV-d kirjutada jm. Elukutset aitab valida programm MYJourney, mis võeti kasutusele 2016. a haridusreformiga.
Kolmandas kooliastmes saavad õpilased praktilise töö kogemuse, et nad mõistaksid, mida üks või teine töö tähendab. Igaühel on õppekavas nädal töövarjutamist ühes ettevõttes. Õpilastelt küsitakse nende eelistusi ettevõtte valikul. Nendega tehakse prooviintervjuud ja läbirääkimiste tulemusena leitakse sobivad praktikakohad. Kümne riigikolledži õppuril on võimalus endale koht valida 50 ettevõtte hulgast. Igas kolledžis on kvalifitseeritud karjäärinõustaja, kes koordineerib kooli tegevust.
„Oleme hoolikad töökohtade valikul ja püüame noori julgustada ning suunata uurima uusi võimalusi, et nad ei valiks ainult traditsioonilisi ameteid,“ rääkis Gravina. Soovituslikult võiks iga tööandja võtta vastu vähemalt kaks õpilast.
Maltalaste sõnul pole ettevõtjaid kerge leida ja nõusse saada. Tööandjatele selgitatakse neile pandud ootusi ning jagatakse soovitusi, kuidas karjäärinädalat korraldada. „Meie toetame ideedega, rahalist toetust ettevõtted ei saa,“ täpsustas Gravina. „Selgitame neile praktilise töö eesmärki ja eeldame huvitatud vastuvõttu. Vahel vajavad ettevõtjad põhjalikumat selgitust, sest nad ei mõista, mida teha lastega, kes tulevad nädalaks ettevõttesse.“
Stephen Camilleri rõhutas regionaalse võrgustiku vajadust, sest kui juba ühes ettevõttes ollakse asjast huvitatud, siis laieneb vastuvõtjate ring peagi. „Minu koolis oli raske veenda ettevõtjaid, et nad nõustuksid 15-aastaseid praktikale võtma. Seda tuli selgitada korduvalt ning nüüd on juba lihtsam,“ rääkis Camilleri. Umbes 30% praktikakohtadest leiavad koolid ise.
Ettevõte ja kolledž sõlmivad eelnevalt lepingu selle kohta, mille eest kumbki vastutab praktika ajal. Lastevanemad allkirjastavad nõusoleku lapse osavõtu kohta. Haridusametnikud ja kolledži töötajad külastavad õpilasi ettevõtetes vähemalt kahel korral nädala jooksul ning kaasatud on mentorid, kes praktikantidega iga päev suhtlevad.
Igal õpilasel on karjääriõppe logiraamat, mis sisaldab infot karjäärinädala kohta, samuti andmeid õpilase ja teda vastuvõtva organisatsiooni kohta. Küsimused, millele tuleb vastata, aitavad õppuril karjäärinädalaks valmistuda. Vihikus on leheküljed, mida õpilane täidab, kirjeldades oma tegevusi praktika käigus ja lisades kommentaare iga päeva kohta. Oma kommentaari ja tagasiside kirjutavad mentor ja kontaktisik. Viimasele leheküljele saab õppur kirja panna oma tulevikuplaanid.
Töövarjunädal Pärnu Ülejõe põhikoolis
Karjäärikonverentsil mainis nii mõnigi sõnavõtja, et ka meil Eestis on häid kogemusi karjääriõppe vallas, kuid oleme olnud tagasihoidlikud neid laiemalt tutvustama.
Maltalased esitlesid oma hästitoimivat kohustuslikku ühenädalast töövarjuharjutust ettevõtetes. Sama, kuid kahe nädala pikkune on ette nähtud ka näiteks Suurbritannias. Malta töövarjutamine pälvis konverentsi kuulajatelt vastukaja. Paljud arvasid, et meilgi on see järgimist väärt.
Pärnu Ülejõe põhikoolis on nädalast töövarjutamist korra juba edukalt tehtud. Pärnu töötukassa karjäärispetsialist Kadri Haavandi, kes varem töötas Ülejõe põhikooli karjäärikoordinaatorina, korraldas 8. klassidele töövarjunädala, kus osales kolm paralleelklassi, s.o üle 70 õpilase. Sel ajal õppetööd ei toimunud, õpilased veetsid neli päeva enda valitud ametikohal ühes ettevõttes töötajat varjutades ning viies oli tagasisidepäev koolis. Töövarjunädala ja sellele eelnenud ettevalmistavate tundide käigus koostasid nad endale portfoolio, mida sel päeval esitlesid, rääkides oma töövarjukogemusest. Lisaks tehti harjutusi ja grupitööd.
„Idee korraldada töövarjupäeva asemel nädal tuligi sellest, et ühe päevaga tutvud tegelikult vaid asutuse või ettevõttega, mitte aga ametikoha ja selle sisuga, mis peaks olema tegelik eesmärk,“ rääkis Kadri Haavandi. Nelja päevaga jõudsid noored päris tööd näha.
Õpilased pidid ettevalmistavate tundide käigus ja koduse tööna ise välja mõtlema ameti, mida nad soovivad varjutada, ise selleks inimese otsima ja temaga ühendust võtma. Kui mõnel oli raskusi ametikoha väljavalimise või ühenduse saamisega, siis sekkus koordinaator. „Pakkusin karjäärinõustamist, abistasin ettevõtete või asutuste leidmisel ja kirjade kirjutamisel,“ kirjeldas Haavandi oma rolli. Mõned üksikud noored läksid ema-isa või onu töökohta varjutama. Üldjuhul ilmnes tagasisidest nende puhul väiksem rahulolu kui neil, kes olid valinud endale huvitava ametikoha ega läinud kergema vastupanu teed.
Õpilased olid väga erinevate tööandjate juures. Varjutatavad ametikohad olid arst, õpetaja, mehhaanik, juuksur, tisler, politseinik, päästeametnik, laevakapten, pagar, logistik, IT-spetsialist, maakler, objektijuht, turvamees, näitleja, elektriinsener, sepp, kostümeerija, loomaarst, arhitekt, peavarahoidja, reporter, sekretär, raamatupidaja, antropoloog, küünetehnik jm.
Kuna valitud ametikohad ja ettevõtted olid väga erinevaid, olid ka noorte kogemused eri laadi – arsti varjuna sai terve aja ainult vaadata ja juhendajale küsimusi esitada, teisel õnnestus üht-teist proovida, aga oli ka neid, kes said kogu varju aja töös kaasa lüüa. Enamasti oli õpilastel üks juhendaja, kuid mõnes kohas võis neid olla ka mitu. Näiteks käis üks noormees politseis varjutamas, kus talle korraldati iga päev eri osakonna ametikoha varjutamine ja ta sai väga laia ülevaate politsei tööst.
„Minu üllatuseks oli tööandjate tagasiside väga positiivne,“ sõnas Haavandi. „Keegi ei öelnud, et me ei taha töövarju võtta.“ Kui tekkis probleeme kuupäevadega, kuna igal klassil oli kindlaks määratud nädal, siis muudeti kuupäevi või otsiti teine koht. Näiteks advokaadi varjutamisel võis juhtuda, et väljavalitud inimene oli terve nädala kinnisel istungil. Kool tegi ettepaneku, et õpilane võiks iga päev olla neli tundi ettevõttes, aga täpsem kokkulepe oli nende enda teha. Ettevõtted koolilt tasu ega kingitusi ei saanud, nende osavõtt oli vabatahtlik.
Tagasisideküsitlusest selgus, et vaid kaks õpilast ei pidanud töövarjunädalat meeldivaks ega vajalikuks. Üldine tagasiside oli tunnustav ning see plaaniti muuta iga-aastaseks. Kuna kool pidas karjääriõpet ja varjutamise kogemust oluliseks, siis oli õpetajatel pikalt ette teada, et sel nädalal õpilased tundides ei osale. Seda arvestades said pedagoogid õppetööd planeerida. Uus kogemus nõudis harjumist ka õpetajatelt.
Kadri Haavandi lahkus Rajaleidjasse. Sellisel kujul töövarjunädalat rohkem koolis toimunud ei ole. „See on murekoht paljudes koolides, et karjääritegevused toimuvad inimese õhina, mitte ametikohapõhiselt,“ sõnas Haavandi.
Küsimusele, mida soovitab ta neile, kes plaanivad samasugust töövarjunädalat korraldada, vastas Haavandi, et väga vajalik on korralik eeltöö – ettevalmistavad tunnid noortele, mille käigus nad saavad välja mõelda ametikoha, mida nad tahavad varjutada, ning õppida asutustega ühendust võtma ja tagasisidet andma.
Õpilastele koostatud vaheküsitluses küsis karjäärikoordinaator, millist abi noor vajab. Umbes kolmandik soovis abi ühenduse võtmisel. „Õpilastel on julgem tunne, kui keegi aitab neil ametliku kirja üle vaadata,“ rääkis Haavandi. Kindlasti on see tema arvates hea lõimimise võimalus aineõpetajatele – kirja kirjutamist saab harjutada eesti keele tunnis, asutuste kontaktandmeid otsida informaatikatunnis jne. Lisaks peab koordinaator arvestama sel ajal suurenenud töömahuga. Ülejõe kooli töövarjunädalad toimusid ühe kuu jooksul ja sel ajal käisid õpilased tihedalt karjäärikoordinaatorilt nõu küsimas.
„Ideaalis on ka Eestis kehtestatud seadused, kuidas noored saavad ja tohivad töövarjutama minna,“ lausus Kadri Haavandi. „Praegu on see lapsekingades ja eks meilgi tekkis palju küsimusi, mida tohib ja mida mitte. Mõni ettevõte soovis õpilasega allkirjastada konfidentsiaalsuslepingu, aga see oli pigem harv juhus.“
Annika Poldre
Aitäh, Annika Poldre, sisuka kajastuse eest!
Innove lehelt saab palju hääd infot: https://www.innove.ee/oppevara-ja-metoodikad/karjaariope/
Link