Katrin Helendi: „Lapsepõlve erilisust tuleb hoida ka lasteaias“

Lasteaiaaeg ei ole lihtsalt ettevalmistus kooliks, usub Terakese lasteaia direktor Katrin Helendi. Lasteaiaaeg on üks osa inimese eluringist, iseenesest väärtuslik, ja seda püütakse lasteaias iga päev meeles pidada.

Tartu ülikooli eetikakeskuse nüüd juba üheteistkümnendat korda toimunud tunnustusprogramm „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ on igal aastal keskusesse toonud huvitavaid töid lasteaedadest igast Eesti nurgast. Kasu on vastastikune. Eetikakeskuse hariduse suuna töörühm saab ülevaate, mil moel väärtuskasvatus meie lasteaedades toimib, mis omakorda aitab välja selgitada, millist tuge ja metoodilisi materjale lasteaiad eetikakeskuselt võiksid vajada. Lasteaiad seevastu saavad oma tegevusele toetavat ja analüüsivat tagasisidet eetikakeskuse kriitilistelt sõpradelt ehk haridusnõustajatelt, neil on võimalus osaleda tunnustusprogrammis ja saada „Hea lasteaia“ märgis.

Üks tänavusi rõõmsaid üllatajaid oli Tartu Terakese eralasteaed. Terake kasutab oma töös Reggio Emilia pedagoogikat, millele pandi alus sõjajärgses Itaalias Reggio Emilia linnas, kus seda koos lastevanematega hakkas arendama pedagoog Loris Malaguzzi. Nüüdseks on haridusfilosoofia üle maailma levinud ning nooremate laste õpetamisel ja kasvatamisel väga populaarne.

Reggio Emilia haridusfilosoofia alustala on lapse loovus ja tema võime õppida „sajas keeles“, milleks on laul, tants, joonistamine, kirjutamine, maalimine, kehakeel, rollimäng, jutustamine jne. Õpetaja roll on lapsi jälgida ja suunata ning anda neile ruumi, vahendeid ja võimalusi tegutseda ning maailma avastada.

Tartu Terakese eralasteaed pälvis tunnustusprogrammi kõrgeima tiitli väärtuskasvatuse lasteaed 2019. Katrin Helendi, mille poolest Terake eriline on?

Lähtume juba aastaid Reggio Emilia põhimõtetest. See pedagoogika ei ole nii-öelda valmis pedagoogika, vaid areneb koostöös haridusteadlaste ja psühholoogidega jätkuvalt.

Meile tundub, et kõige rohkem ongi meie väärtushinnanguid mõjutanud just Reggio Emilia põhimõtted. Selle kohaselt on laps aktiivne õppija: ta õpib tegutsedes. Lasteaia töö on last maailma avastamisel toetada. Kui lapse ideed loevad, kui ta saab ise uurida ja avastada, omandab ta uusi teadmisi rõõmuga.

Oleme Reggio pedagoogikat rakendanud juba üle viie aasta või isegi natuke rohkem ja näeme, et õpetajad peavad töö kavandamisel olema paindlikud ja ettenägelikud ning väga hästi tundma laste arenguvajadusi. Reggio Emilia pedagoogika ei tähenda vabakasvatust. See tähendab hoopiski, et õpetajad peavad olema targad ja oskama hästi analüüsida.

Kas ka lapsi suunata?

Jah. Teeme projektõpet, mis tähendab, et meil ei ole traditsioonilisi nädala teemasid.

Õpetaja töö projektiga saab alguse lapse jälgimisest, lapse või lastegrupi kuulamisest, et saada aru, mida laps juba teab ja mis teda parasjagu huvitab. Kui sellega arvestada, on lastel oluliselt rohkem motivatsiooni tegutseda. Seome teemad, mis lapsi huvitavad, õppekava ja pädevustega, mida lapsed peavad lasteaias omandama. Õpetaja tunneb arengupsühholoogiat ja saab toetada potentsiaali, mis lapses on.

Me usume, et laps on maailma avastaja, tema jaoks on kõik veel uus ja temas on tohutu uudishimu. See ongi kõige toredam fenomen, mida me kõik siin oma töös kogeme: kui julgeme lapsel lasta olla tema ise, olla loov, uurida ja avastada, näeme, kuidas ta leiab oma tee ja mõtlemisprotsessi, kuidas ülesandeid lahendada. Seda on väga vahva vaadata.

Millist kasu lapse arengule te Reggio Emilia pedagoogika puhul veel näete?

Meil on projektõpe. Seostame projektis eri valdkonnad: kunsti, muusika, liikumise, matemaatika, looduse. Teadmised, mida lapsed projekti käigus saavad, ja mängud, mida nad mängivad, kogedes õpitut kõigi meeltega, rikastavad neid meie arvates palju rohkem kui tavaline õpe. Lapsed, kes sel moel õpivad, on sotsiaalsemad, julgemad, neil on usk iseendasse, julgus ise uurida ja proovida hakkama saada. See on Terakese jaoks kõige olulisem; see on see väärtus, mida me oma lasteaeda tahame. Lapsest lähtumine ei tähenda, et laseme lastel teha, mida iganes nad tahavad. Õpetaja on nagu matkajuht: tal on kompass ja ta teab suunda, aga see on matk ja matkal ei või kunagi ette teada, mis juhtub.

Tähtis on ilmselt ka matkamine kui protsess?

Jaa. Mitte see, et teeme asja ära: nii, nüüd joonistate 20 minutit, ma näitan teile ette. Ei, see on kõigepealt materjali tunnetamine. Lapsed õpivad tundma, milline potentsiaal on savil või paberil või mida saab teha looduslikust materjalist. Tempot võetakse maha, et laps saaks keskenduda päriselule ja pärisasjadele, mis tegelikult on ju kõige olulisem. Mitte nii, et libiseme kõigest üle ja lõpuks ei saagi aru, kuhu see elu jäi.

Selline õppimine sarnaneb laste koduse mänguga. Mina ei ole lasteaias käinud, aga mul on meeles, kuidas ma 4–5-aastaselt kodus mängisin: ehitasin tundide kaupa klotsidest linnu või joonistasin hästi kaua ja keegi ei katkestanud mu tegevust.

See ongi see voog, millesse laps läheb. Nii ta tunnetabki lapsepõlve erilisust. Lasteaias võib see tunne mõnikord ära kaduda, sest kogu aeg on vaja kuskile minna või midagi muud teha ja lapse tegevus katkestatakse. Tahame lastele tohutult palju anda, mis on tore. Aga peame õpetajatena oskama oma tegevust ka kõrvalt vaadata: kuidas see lapsi mõjutab, kas see on mõistlik.

Küsime endalt tihti: kelle jaoks me seda teeme? Kui valmistame lasteaias peo ette ainult selleks, et vanematele näidata, kui hästi me oma tööd teeme, on lapsed nagu tööriistad, me paneme nad laulma ja tantsima. Või on see pidu ikkagi selleks, et laps saaks esinemiskogemuse, et ta saaks toreda elamuse ja koos perega sellest rõõmu tunda? Mõnikord võime lapsed ettevalmistustuhinas ära unustada: askeldame, planeerime, koostame õppe- ja ainekavasid. Aga kus selle kõige keskel on laps ja miks me seda kõike teeme? See küsimus peab meeles olema.

Mis on Terakese väärtused?

Üsna lasteaia alguses, 2010. aastal tegime vanemate hulgas suurema küsitluse, et saada aru, mida peetakse oluliseks. Sealt saime sellise toreda väärtuse nagu armastus. See andis meile arusaama, et meie lasteaias on kõige olulisemad laps, head suhted ja päris-olemine. Igal aastal tuleme oma väärtuste juurde tagasi ja vaatame üle, kas me mõtleme endiselt niimoodi. Maailm muutub kiiresti, lasteaeda tulevad uued lapsed ja pered ning see mõjutab veidi ka kasvatus- ja õpetamisprotsesse.

Rühmad kutsuvad kokku oma rühma lastevanemate ümarlaua ja käsitlevad seda teemat. Ka õpetajad näevad, et on vaja uurida, milliseid väärtusi pered oluliseks peavad, mida lastele edasi anda ja mida toetada.

See pole klassikaline lastevanemate koosolek, kus õpetaja räägib ja pärast lähevad kõik laiali?

Ümarlaud on jah natuke teistmoodi: mitte et annan info edasi ja räägin üritustest, vaid enamasti on midagi ka ühiselt arutada: millega lapsed tegelevad, kas on vaja meie põhimõtteid üle rääkida, kas on mõni oluline teema, mis on just selles rühmas üles kerkinud.

Seoses väärtuskasvatuse tunnustusprogrammis osalemisega teadvustasime uuesti, mis meie väärtused on. Me ei jää oma tiitlit õnnelikult vaatama, et oi, me oleme nii tublid, vaid pigem on see andnud meile indu oma väärtusi ja tegevusi uuesti mõtestada. Küsitlesime õppeaasta alguses õpetajaid ja õpetaja abisid: mis on kollektiivi meelest see oluline, mille üks laps peaks lasteaiast eluks kaasa saama. Püüame igal aastal uuesti ühisosa leida, sest tulevad ju nii uued lapsed ja nende pered kui ka uued õpetajad.

Kuidas te tajute, kas väljaspool lasteaeda on piisavalt arusaamist, kuidas tänapäeva alushariduses lastega tegeldakse?

Mitte alati. Sageli usutakse seda, mida oma haridustee alguses on kogetud, ja lähtutakse usust selle õigsusesse. Praegu näeme lasteaias küll, kui mitmekesine on laste maailm. Juba kolme-nelja-aastasel lapsel võivad olla teadmised, mida ei oska temalt oodatagi. Tänapäeva laps suhtleb teiste inimestega ja tal on võimalusi ümbritsevast keskkonnast uusi teadmisi saada. Pered reisivad palju ja laps õpib ka veebi vahendusel.

Vahel tundub suures laste arendamise tuhinas, et silmas peetakse ainult eesmärki, näiteks, et koolikatsetel läheks hästi.

See on seesama vana küsimus, kas laps on hariduse objekt või subjekt. Lapsepõlve sotsioloogias räägitakse, kui oluline on lapsepõlv. Kuid kas lapsepõlv on lihtsalt esimene etapp täiskasvanuks saamisel või juba päriselu ise? Ei ole ainult nii, et me valmistame lapsepõlves inimesi ette järgmiseks eluetapiks, vaid lapsepõlv on ühtlasi ka inimese eluringi osa. Peame hakkama last ja lapsepõlve väärtusena nägema. Sama on vanadusega. Praegu on nii, et kui inimene jõuab elukaare teise otsa, ta justkui ei ole enam väärtuslik ja ka tema elu ei ole eriti väärtuslik. Tegelikult on ju kõik eluetapid väärtuslikud, inimese eluring tervikuna on väga suur väärtus.

Kas oli midagi, mida te Terakeses pärast eetikakeskuse kriitiliste sõprade külaskäiku teisiti tegite?

Meil käisid külas Merike Mitt, Nele Punnar ja Helen Hirsnik ning meil oli hästi tore vestlus. Nad juhtisid tähelepanu, et väärtused, mis on meie lasteaias igapäevatöö aluseks, ei paista väljastpoolt tulijale silma. See oli hea tähelepanek: kuidas lapsevanem või külaline, kes sisse astub, saab aru, milliseid väärtusi meie lasteaed kannab ja mis on siin meie jaoks oluline?

Tunnustusprogrammi töö kirjutamine ja nõustamine panid meid mõtlema, milles me oleme tugevad, mida tahame välja tuua, mida analüüsida ja mida parendada. Küsisime ka laste arvamust, tegime kevadel viie-kuueaastaste hulgas mahuka küsitluse. Tahtsime teada, kuidas lapsed tunnetavad seda, mida täiskasvanud nende ümber ja koos nendega teevad. Selgus väikesi lihtsaid asju, mida lapsed tahtsid, näiteks et lilli võiks rühmaruumis rohkem olla, või et mis õuealal võiks veel olla, et seal oleks vahvam. Saime aru, et küsida tuleb nii laste kui ka vanemate käest, et me ei jääks õpetajatega ainult omakeskis toimetama. Kõige olulisemad on ikkagi laps ja tema pere. Nende heaks me ju töötame: et lapsel oleks siin hea olla ja vanemal turvaline tööl käia

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Katrin Helendi: „Lapsepõlve erilisust tuleb hoida ka lasteaias“”

1. „Lapsepõlve erilisust tuleb hoida ka lasteaias“ – Väärtuskoolitus ütleb:

   14. jaan. 2020, 16:45

   […] https://opleht.ee/2020/01/katrin-helendi-lapsepolve-erilisust-tuleb-hoida-ka-lasteaias/?fbclid=IwAR2… […]