KEELEKASTE ⟩ Uex pax Sax
Itaalia semiootik, popkultuuri uurija Marcel Danesi on X-tähe näitel kirjutanud sellest, kui palju lisaväärtusi võib üks tähendusrikas täht anda tootele, mille külge ta müügiedu ootuses kinnistatakse. Uuringute järgi olevat X-i sisaldavatel tootenimedel sageli kõrgem „konnotatiivne indeks“, s.o lisatähenduste ja varjatud tähendusseoste suhtarv, kui neil tootenimedel, kus seda tähte pole. Sellepärast on X väga armastatud näiteks automudelite nimedes, kus ta kombinatsioonis teiste tähtede ja numbritega tekitab muu hulgas mulje lahedusest ja kõrgtehnoloogilisusest. Kumb auto tundub tänu oma nimele „seksikam“ ja tehniliselt võimekam, kas Opel Corsa või Toyota RAV4 XA30? Kas Volkswagen Golf ja Renault Mégane või Acura MDX, Toyota XR Matrix, Nissan X-Trail ja Hyundai XG300?
Aga muidugi ei ole X üksnes mingi Aasia autotootjate turundustööriist ja tehnikamaailma moemänguasi; leidub ohtralt muidki valdkondi, kus paljuütleval tähel on täita silmapaistev roll. Näiteks on X teadmahimuliste uurijate ja tudeerijate, avastajate ja seiklejate märk, mis sageli tähistab midagi tundmatut, müstilist ja ohtlikku, isegi keelatut, olles seniteadmata asjade, mõistatuste ja väljakutsete lubadus. Kui A on matemaatilises võrrandis tuntud, siis X on tundmatu arv; tähendus, mis pärineb René Descartesi „Geomeetriast“ (1637). Kirjanik tähistab X-iga kohta või isikut, mida või keda ta peab paremaks jätta varju, ilma nimeta: see juhtus X linnas, toda tegi keegi härra X jne. Veel märgib X lahendamata müsteeriume ja mõistuspärase piire ületavaid paranormaalseid nähtusi, nagu sarjades „The X-Files“ ja „X-Men“ – ning kohta, kuhu on maetud varandus, enamasti piraatide oma, nagu me teame kas või Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“.
Varasematel aegadel seostus X tugevalt Kristuse ja kristlusega. Tähe visuaalne sarnasus ristiga, Kristuse kreekakeelne nimi Χριστός (vrd inglise Christmas → Xmas) – see ja palju muudki andis X-ile võimsa religioosse sümboli jõu. Ka kirja lõpus seisval X-il oli, kui ta ei tähistanud just kirjaoskamatu allkirja, pigem religioosne tähendus. Nüüd aga märgib X sõnumi lõppu panduna musi või romantilist suudlust ning näiteks filmide kontekstis saab süütust musi-X-ist koguni provotseeriv tabumärk, mis hoiatab vägivaldse ja pornograafilise, alaealistele keelatu eest.
Luuletaja Contra on tunnistanud oma kimbatust seoses X-iga: „Ma ei kujutagi ette, kuidas mõnes teises keeles palindroome teha. Selline iseenesest lihtne võõrtäht nagu „x“ tekitab juba segadust. Kas Marx peaks tagurpidi olema Xram või Skram?“ Peale kimbatuse nähtub sellest küsimusest X-i praktiline kasu eestikeelse inimese jaoks: selle tähe abil saame kirjutada võõrnimesid (Marx, Blixen, Xerxes; Bordeaux, Essex, Xinjiang) ja tsitaatsõnu (inglise tex-mex, kreeka xystos, ladina lex …).
Võõrtähena on X eestikeelsetes tekstides küll harvik, aga esinemissageduselt üldsegi mitte viimane täht – on hoopis eelviimane, seistes eespool Q-st. Ja X-i leiab, ilmselt ikka tollase saksa keele kirjutustava mõjude tõttu, juba 17. sajandi eesti korrapäratust, sajandi lõpuks hääbunud kirjaviisist. „Eesti keele grammatika“ teine osa pakub selle tõestuseks näidet „üx pax mehs“, lisaks Heinrich Stahli 1640. aastail kirjutatud teksti, mis sisaldab muu hulgas sõnu „alpax“, „öhex Englix“ ja „werrex“.
X-i pruukimist tõestavad ka väljavõtted toonastest luuleteostest: „Needt Tarckat lexit wöhral Mahl“ (Georg Salemann), „Och Issa anna andix neil“ (Reiner Brockmann), „Se Kirck on temmal Pruhtix“ (Martin Giläus), „Sest sai ni wehka weehasex/ Et keick needt Lapset tapma lex“ (Heinrich Göseken) jne. Möönab Henn Saarigi, et „kui keegi julgenuks tollal kirjutada, et „üks paks saks läks kurjaks kuradiks“, siis olnuks igas sõnas x“ – „Uex pax Sax lex kurjax Kurradix“!