Keelekaste: Võõrsõnad ja tülikas n
Võõrsõnad moodustavad märkimisväärse osa eesti keele sõnavarast. Kuigi neid pahatihti valimatult ja põhimõtteliselt maha laidetakse, on selge, et läbi me nendeta ei saa; võõrsõnad on rikkus, mille eest tuleb teistele keeltele tänulik olla. Halb on see, kui neid kasutatakse põhjendamatult palju ja valesti – nagu osutab ka Sulev Nõmmik oma 1982. aasta kunstikriitikuparoodias.
Näiteks on laialt levinud malapropism, nähtus, mis sai nime Richard B. Sheridani näidendi „Rivaalid“ tegelase proua Malapropi (prantsuse mal à propos ‘sobimatu’) järgi – konteksti istuva (võõr)sõna asemel pruugitakse teist, sarnase kõlaga (võõr)sõna. Seda võib teha tahtlikult, nalja eesmärgil – nagu teeb vististi Shakespeare’i „Palju kära ei millestki“ tegelane Koerputk, öeldes Georg Mere eestinduses „justamendi“, „protokolli“ ja „informeerima“ asemel „postament“, „pordukool“ ja „reformeerima“ –, aga enamasti juhtub see siiski soovimatult, tagajärjeks ette kavatsemata kohmetus ja arusaamatus. Nii võidakse rääkida „abtsissist“ „abtissi“ ning „adressaadist“, „anaalidest“ ja „basiilikast“ „adressandi“, „annaalide“ ja „basiiliku“ asemel.
Sagedased on ka kõikvõimalikud võõrsõnade õigekirjutusvead, mille järelmiks pole mitte teise tähendusega võõrsõna, vaid lihtsalt mingi võõrapärane moodustis, mida tegelikult olemaski ei ole. Mainitud Koerputk kasutab „arreteerima“ asemel sõna „hariteerima“. Tuntud näide kirjandusklassikast on Puhhi „espitsjoon“ „ekspeditsiooni“ asemel. Henn Saari on sedasorti moonutamist nimetanud võõrsõnade madalkeelsuseks, tuues näiteks sõnad „koketeriit“ (õige on „koketerii“), „kulistid“ („kulissid“), „aperatiiv“ („aperitiiv“) ja „krempliin“ („krimpleen“).
„Keelekastes“ on sellest juttu olnud näiteks võõrsõnade „konstateerima“ ja „privilegeeritud“ näitel (vt „Kolm väänikut võõrsõna“, ÕpL, 02.03.2018); nende asemel öeldakse ja kirjutatakse tihtipeale „konstanteerima“ ja „priviligeeritud“. Esimese sõna puhul on küsimus ühes üleliigses n-tähes, ja just n-iga on probleeme mõnes teiseski sagedasti tarvitatavas võõrsõnas.
Näiteks võõrsõna „momentaanne“ (ladina momentaneus < momentum ‘liigutus, hetk’) asemel öeldakse-kirjutatakse pidevalt „momentaalne“. Võimalik, et õigekirjaveaga vormi kasutamist soosivad veidi lihtsam hääldus ning vene keele eeskuju (seal on samatähenduslik võõrsõna nimelt l-iga, моментальный). Kui ei meenu, kuidas on õige, ja ei saa parajasti ka kusagilt järele kontrollida, siis saab kasutada samaväärset võõrsõna „momentne“. Veel paremini võib asja ära ajada mõni lihtsam ja arusaadavam omasõna või -väljend: „silmapilkne“, „hetkeline“, „viivuline“, „kohe mööduv“. Sama kehtib määrsõna „momentaanselt“ puhul, mis sobib hästi asendada näiteks sõnaga „korrapealt“, „otsekohe“ või „silmapilk“.
Kui „momentaanses“ tahetakse üks n asendada l-iga, siis sõnasse „pretsedent“ (‘esmakordne, järgnevaile samalaadseile eeskujuks olev juhtum’) tahetakse üks n juurde panna, nii et sellest saab „pretsendent“ (vrd „konstateerima“ ja „konstanteerima“). „Pretsedendi“ aluseks olevas ladina sõnas praecedens ‘eelnev’ ei ole d ees siiski mingit n-i, ja nii ei peaks seda olema ka eesti mugandis; võimalik, et see tükib sinna välise seose tõttu sõnaga „pretendent“ (ladina praetendens ‘nõudleja’). Hoopistükkis ära jätma kaldutakse n-i aga jällegi ladina päritolu sõnast „kontsentreeruma“ (‘koonduma, keskenduma’) – „kontsetreeruma“. Siin näitab ladina keel aga just n-i vajalikkust (ladina con- + ladina centrum ‘keskkoht’).
Et sedasorti vigu vältida, tasukski mõelda võõrsõna päritolule. Või kui ümbrus vähegi võimaldab – enamasti ju võimaldab –, kasutada sisult samaväärset omasõna. Muidu, nagu juba mõnes varasemas „Keelekastes“ mööndud, muutub võõrsõnakasutusega seotud ametlikkus anekdootlikkuseks – ning mulje targast asendub muljega rumalast.