Kes kaitseb koolijuhti?

10. jaan. 2020 Ilvi Suislepp Kanepi gümnaasiumi endine direktor - Kes kaitseb koolijuhti? kommenteerimine on välja lülitatud
Ilvi Suislepp.

Koolijuhtide lahkumise ja vallandamise teema on viimasel ajal justkui paisu tagant pääsenud. Igaühel on oma lugu, ükski neist pole meeldiv.

Sageli algab asi ühest-kahest kiuslikust inimesest, kelle eestvedamisel sünnib „suur“ ja inetu lugu. Küsimus ei ole sõnavabaduse piiramises, vaid sõna vastutuses. Samuti inimeste oskuses või soovis olukordi lahendada, aga ka lihtsalt rumaluses.

Kes kaitseb koolijuhti või suudab tema tööd argumenteeritult, faktidele tuginedes analüüsida ja hinnata? Kuidas saab koolijuht juhtida, kui tegelikult seda teha ei saa, ei lasta? On terve hulk kehtivaid õigusakte, mis ei toeta kooli toimimist või on lausa sobimatud, kuid nende mittetäitmisel on võimalik direktorile teha ettekirjutus. Koolijuht peab täitma seadust ka siis, kui see on ajale jalgu jäänud.

Laskem juhtida!

Juhtimist takistav tegur on piiratud rahaline ressurss. Koolijuht ei ole vaba õpetajate töötasu maksmisel, sest alampiir, mis ongi sageli enamiku õpetajate kuupalk, on seadusega sätestatud. Palju töötab koolis õpetajaid, kes tahavad lihtsalt olla, sest kuskil peab töötama ja 1250-eurone töötasu on küllalt motiveeriv. Samal ajal ei ole võimalik maksta tõelisele õpetajale väärilist palka.

Üks hea, iga õpilase arengut toetav ja turvalist keskkonda pakkuv õpetaja ei tohiks teenida alla 2000 euro. „Kuldse kesktee“ meetodiga hoiame koolis õpetajaid, kes tegelikult ei soovi panustada, kes ei väärtusta igat õpilast, ega suuda koolidesse palgata tänapäevastele nõuetele vastavaid väärikaid spetsialiste. Tegelikku konkurentsi ei saagi tekkida ning virisev ja õnnetu õpetaja kahjustab nii õpilast, enda tervist kui õpetajate mainet üldiselt.

Ei ole kindel, kas maakoolis saab anda linnakooliga võrdväärselt kvaliteetset haridust, kui puuduvad nüüdisaegset tehnoloogiat ja õppemetoodikat valdavad õpetajad, puudub spetsialistide konkurents ja määrav on pigem töökoha olemasolu või selle kodulähedus, mitte oskused ja õpilaste arendamine. Mitte ükski õpetaja ei peaks töötama koolis selle pärast, et tal pole kuhugi mujale minna.

Lapsed ei õpi, ei tee koduseid ülesandeid, ei ole nii- või teistsugused – selline on pidev õpetajate hala. Lapsed on just sellised, nagu neil olla lastakse, nagu neid olema on õpetatud.

Kuidas saab juht kontrollida õpetaja kvalifikatsioonile vastavust, kui õpetajale tehtud tähelepanekuid nimetatakse töökiusuks? Minu loo näitel ei ole õpetaja/õpetajad kordagi kuhugi töökiusu teemal pöördunud ja siis näeme ajalehes nuttu, et vähemalt viis aastat on töökius aset leidnud.

Õpetaja, kes ei suuda enda tegevust analüüsida ja tööd eesmärgistada, ei ole võimeline lapsi mõtlema ja analüüsima õpetama. Praegune ühiskond ei vaja enam käskudel-keeldudel põhinevat õpet. Mõtlemisvõime on see, mis viib edasi. Õppeasutuse juhi õiguslikus pädevuses on hinnata töötajate kvalifikatsioonile vastavust ja töötaja valmisolekut ning üldist võimekust õpetajana töötada. See ei ole mitte ainult juhi kohus, vaid ka vastutus. Laskem juhil seda teha.

Kool on lastele

Mina pole oma töös kunagi keskpärasust sallinud. Keskpärasus ongi see, mis ei pane pingutama, ei lase võimetekohaselt areneda, suurendab loidust ja osavõtmatust. Töökas inimene ei ole keskpärane. „Igalt õpetajalt oodatakse senisest suuremat teadlikkust õppija arengust ja õppimisest, et õppimist kohandada vastavalt erinevate õppijate vajadustele ning suunata neid nii iseseisvale õppimisele kui koostööle,“ loen Margus Pedaste ja Äli Leijeni artiklist (Postimees, 25.07.2019). Kas iga õpetaja mõtleb nii?

Inimene teeb vigu nii tööl kui eraelus. Missugune minu viga on hävitanud inimesi, ei ole suutnud keegi mulle sõnastada. Õpetaja müüb end ajalehele looga (Postimees, 17.07.2019), et olen nõudnud oma lastele ja õepojale paremaid hindeid. See ei saa olla minu juhtimisviga, sest ma ei ole ei oma lastele ega õepojale ühtegi hinnet nõudnud. Olen olnud ja olen edasi seda meelt, et hindamine peab olema selge, üheselt arusaadav ja õpilase arengut toetav. Iga õpilase arengut, hoolimata tema soost või staatusest.

Olen ema, kes soovib, et minu lapsed oleksid ka maakoolis saadud haridusega konkurentsivõimelised ja õnnelikud ning tuleksid tulevikus ühiskonnas iseseisvalt toime. Hindamine sisulises mõttes on õpilase arengu toetamisel võtmeküsimus. Hindamine ei ole nummerdamine.

Väga oluline küsimus on eetika ja väärtused. Tohutu viga on see, kui õpetaja valetab või toob ajaleheveergudele kaitsetud lapsed, kes on vähimagi kahtluseta tuvastatavad. Mitte ükski instants, asutus, organisatsioon ei ole sellist käitumist tauninud ega avalikult hukka mõistnud. Ei esitanud oma seisukohti haridus- ja teadusministeerium ega Eesti õpetajate liit, kes ometigi soovib, et õpetajad eetikakoodeksit järgiksid. Sõna ei võtnud Eesti õpilasesinduste liit, lastekaitse liit ega lasteombudsman. Eesti haridustöötajate liidu esindaja pingutas selle nimel, et koolijuht vabastataks. Mitte kellelgi ei olnud avalikkusele laste kaitseks midagi öelda. See on sõnum väärtuste teemal. Tegelikult on kurb, sest last ei kaitsegi mitte keegi.

Me nimetame seda sõnavabaduseks. Mis järgmiseks – mõni poliitik, president, minister ei meeldi, otsime välja tema lapse andmed ja anname kõigile teada, sest avalikkuse huvi on ju suur? Mitte ükski täiskasvanu, liiati veel õpetaja ei tohi oma eesmärkide saavutamise vahendiks valida lapsi. Mitte ükski. See on vägivald. Õpetaja, kes ei suuda olla vägivallavaba, taunida seda, ei suuda pakkuda õpilastele kiusamisvaba ja turvalist keskkonda. Täiskasvanu saab otsida abi, toetuda eri ametkondadele ja kui ta seda ei suuda või ei taha, ei ole ta võimeline õpetama järeltulevat põlvkonda õigesti ja eetiliselt käituma. Kool on laste pärast, mitte eelkõige selleks, et täiskasvanutel oleks töökoht.

Seisev vesi

Minu juhtimisviga oli see, et ma ei suutnud tööle panna õppealajuhatajat. Iga kooli võtmeküsimus ongi hea õppejuhitöö. Õppevaldkond on kooli alus ja selle kvaliteedi tagab eelkõige õppejuht. Koostöö ja ühised arusaamad juhtkonnas on organisatsiooni tulemusliku töö alus. Kui õppejuhil ei ole viie aasta jooksul mitte ühtegi õppekava arenduslikku ideed, ettepanekuid uute meetodite kasutuselevõtu kohta, kui hindeks peab olema konkreetne number, sest vanemad saavad sellest paremini aru, siis millisest kvaliteedist või arenevast koolist me rääkida saame? Õppealajuhataja tahab olla õppealajuhataja argumendiga: „Nii on alati olnud!“

Koolipidajaks ei saa olla omavalitsus, kui puudub haridusvaldkondlik pädevus. Haridus- ja teadusministeerium peaks väga sügavalt peeglisse vaatama ja hariduse ühtse kvaliteedi nimel üle riigi pingutama, töötama välja selged mõõdikud, süsteemi, mis ka reaalselt töötaks. Juhtimispädevuste valdkond on vaba igale koolipidajale, see tähendab, et ei ole seadusega sätestatud konkreetseid tasememõõdikuid. Tööandja on kohustatud juhtimispädevuste olemasolu hindama, ent kui hindajal endal kompetentsus puudub, siis ei olegi imestada, kui juht saab „juhtimisvigadest“ teada meedia kaudu.

Välja on pakutud lahendus, et taastada koolijuhtide tähtajalised lepingud, mis on juba ära proovitud käik ega ole lahendus. Võib-olla aitavad „seisvat vett“ värskendada õpetajate tähtajalised töölepingud. Tasub ärimaailmast uurida, kuidas, milliste komponentide mõjul tekib konkurents, mis viib edasi ja toetab arengut.

Ühiskond muutub ja muutub ka kool. Tagamaks ühtlane kvaliteetne haridus kõigis koolides, näen mina vajadust, et koolid oleksid haridusministeeriumi haldusalas ja iga omavalitsus peaks pingutama ning panustama, et oma piirkonda kooli saada, seda hoida.

Õpetajaks olemine on tohutu töö ja vastutus, mis loob tulevikku ning määrab meie kõigi edasise käekäigu.


Comments are closed.