Kingitus kõige nõrgemale: laste kõnet, käitumist ja mängu tuleb arendada lasteaias, mitte nõustamiskeskuses

27. jaan. 2020 Jaan Kõrgesaar Tartu ülikooli emeriitprofessor - 4 kommentaari
Jaan Kõrgesaar.

Mööda maad hiilib mõte pakkuda koolieelikutele logopeedilist ja eripedagoogilist abi kodulasteaiast kaugemal asuvates tõmbekeskustes. Sest kohalikule võimule lähemal asuv logopeediline ja eripedagoogiline abi olevat just nagu kuluefektiivsem ja ka kingitus lastele, kes seda abi vajavad.

Mis kingitus, pigem obadus! Obadus eelkõige neile, kes elavad hõreasustusega perifeerias, kellel napib võimalusi sõidutada oma koolieelikut mööda nõustajaid ja terapeute. Kuid see pole kingitus ka jõukatele ja aktiivsetele lapsevanematele, kel jagub võimalusi „sõita teenusele“, sest pooletunnine konsultatsioon tõmbekeskuses ei asenda mitte kunagi logopeedi iga päev tehtavat tööd lapsega kohalikus lasteaias.

Kes on löögi all?

Eripedagoogilise ja logopeedilise abi viimine tõmbekeskustesse riivab nende laste tulevikuväljavaateid, kel on koduse taustaga veidi vähem vedanud. Nende huve, kelle vanema(te) võimete piir on toimetada laps(ed) hommikul lasteaeda ja sealt õhtul koju, selmet sõita esmaspäeviti (tööajal) logopeedi manu, teisipäeval külastada eripedagoogi, kolmapäeval psühholoogi, neljapäeval pere- ja reedel füsioterapeuti.

See riivab ka nende huve, kes ei lunasta pääsu tugiteenusele „puudelisusega“, olgu see puudelisus kasvõi otsitud – parimate kavatsustega muidugi. Riivab nendegi huve, kelle ülinapp sõnavara kombineerub üldise segase häälduse, nõrga tunnetushuvi, mõne hääliku puudumise või asendusega. Samuti nende huve, kes vajavad oskuslikku ja motiveerivat kõne, tähelepanu, enesehinnangu ja mõtlemise arendamist nii enne kooli kui koolis, väljumaks nõiaringist. Lõpuks riivab see ka nende huve, kellel ei ole sõnakaid eestkõnelejaid, kes pole Tallinnast, kes ei maksa ja kelle huvide eest ei ole mainekas seista.

Meie ümber on hulk kaaslasi, kelle elu ja valikuid pärsitakse varakult üle jõu käivate ülesannete ja kohatu õppega. Viimasel aastakümnel süvendab laste raskusi kõnelemisel ja õppimisel kõne osatähtsuse vähenemine õppes ja ka ümbritsevas pildilis-ikoonilises maailmas, mida vahendab nutiseade.

Milline irooniline nimetus taskutelefonile! Pöialde väledus ekraanil toimuvas tapamängus ei taga kõnelise nutikuse arengut, pigem pärsib seda. Seda enam tuleb lasteaias kohapeal töötavatel pedagoogidel iga päev pingutada. Parimad võimalused edendada kõnet ja käitumist, mängu ja mõtlemist avanevad logopeedile ja eripedagoogile nimelt lasteaias kohapeal toimetades.

Spetsialistide koostöö

Pedagoogide, kaasa arvatud nn tugispetsialistide pingutusi pidurdab omakorda olukord, et aina raskem on veenda potentsiaalseid liitlasi kaasa töötama: arendama kõnet mängides ja kodus toimetades. Mis teha, kui täiskasvanudki pigem „käivad teenusel“ ehk maksavad terapeutidele, selle asemel et harjutada oma lapse keha ja vaimu iseseisvalt.

Teenuse pooltunnid jäävad ju nagunii harjutamiseks liiga napiks ja sageli on need pooltunnid lapse joaks ka liiga vara või hilja. On oluline, et logopeed jääks laste kõnet arendama nende virgeajal oma lasteaias, kus ta saab lapsi arendada mängides, neid motiveerides ja nende enesehinnangut tõstes. Seda käsikäes teise kohapealse päästeingli, eripedagoogiga, kelle sihiseade veidi erineb, kuid lähenemisviis on sarnane.

Tuleb kasuks, kui lasteaia eripedagoog töötab osaliselt samade lastega, kelle kõnet arendab logopeed, arendades nende mõtlemist ja mänguoskusi. Jutt on niisiis arvukast riskirühmast, kelle igapäevane arendus kohapeal on oluliselt tulemuslikum nõustamisest ja diagnoosimisest kuskil kaugemal asuvas tõmbekeskuses. Kõne- ja käitumisravi „teenuse“ pakkumine nõustamisekeskuses peaks olema viimane õlekõrs, mitte prioriteet.

Harjutamise ja mängimise asemele tugiteenus

Suutsime 1990. paduvaestel üleminekuaastatel säilitada üldise koolieelse hariduse, sh logopeedilise ja eripedagoogilise abi nii lasteaias kui koolis kohapeal. Nüüd on saamas laste vahetust abistamisest, nendega harjutamisest ja mängimisest kusagil tõmbekeskuses pakutav tugiteenus. Justkui arsti juures käimine. Lapse õpiraskuste ületamine kannatab sellise poliitika puhul kindlasti, eriti kannatab aga varajane sekkumine, mis peaks toimuma iga päev ja just lasteaias.

Lasteaias kohapeal pakutavat logopeedilist ja eripedagoogilist abi ei tohiks kuluefektiivsuse altarile ohverdada. Võimalik, et Saaremaal jagub Kuressaarde vaid kaks tugiteenuse pakkujat ja Hiiumaale Kärdlasse üks – sellisel juhul on „teenuse pakkumine“ tõmbekeskuses kuidagi veel õigustatud. Kuid Tartu- ja Harjumaal, Järvas ja Virus jäädagu paikseks, tegeldagu lastega nende lasteaia igapäevases keskkonnas, kuni leidub logopeede ja eripedagooge!


4 kommentaari teemale “Kingitus kõige nõrgemale: laste kõnet, käitumist ja mängu tuleb arendada lasteaias, mitte nõustamiskeskuses”

  1. Marju Reismaa ütleb:

    Laste kõnet ja käitumist tuleb arendada juba kodus, maast madalast, ise õigesti rääkides ja lubamata rääkida ja käituda valesti.Paraku seda paljudes peredes ei tehta, loodetakse lasteaia ja kooli peale või ei pöörata tähelepanu paljudele asjadele. Mina kes ma olen näinud kurja vaeva, et mu lastest kasvaksid ilusat eestikeelt kõnelevad, hästi käituvad inimesed, tunnevad mu lapsed ennast tihti piinlikult inimeste seas, kelle kodune kasvatus on jätnud soovida, justkui valged varesed. Ma pole pidanud kunagi ühtki käiku ära jätma, et mu lapsed ei oska käituda, ma ei saa minna kirikusse või restorani, ka siis kui nad olid väikesed. Ma polnud muster ema, aga ma nägin hoolt ja vaeva koos lastega kasvades, neid toetades ja suunates, neile lauldes ja lugedes ja jutustades.Kogu töö jätta lasteaiale pole ka õige, rühmas on palju lapsi ja igaühega ei jõua individuaalselt tegeleda. Ikka tule alata kodust juba imikule lauldes, väikelapsega rääkides ja mängides. 😉

  2. Liisabett ütleb:

    Tere!
    Väga vajalik ja kasulik seisukohavõtt. Selline teenusena kuskil keskuses pakutav on riigile ökonoomsem, aga lapsevanematele kulukam ajas ja rahas. Kasutegur kannatab kindlasti, sest see töö ei ole meditsiiniline protseduur. See on kompleksne koostöö: õpetajate, vanemate ja tugispetsialistide ühine jõupingutus.

  3. Õnneliis Kuldväli ütleb:

    Väga vajalik,võiks olla riigi poolt tasustatud teenuse pakkujatele ja lapsevanematele-lastele tasuta riigi poolt.

  4. Kai Torim ütleb:

    Kõik eelöeldu ja -kirjutatu on õigemast õigem! Kinnitan seda praktikuna.
    Lisan eelnevale veel ühe aspekti.
    Mis kellast kellani töötavad nõustamiskeskused?
    Kuidas vanem pääseb töö ajal sinna?
    Kas sellel päeval jääb laps lasteaiast koju või “lõhutakse” väikelastele nii vajalik päeva-rutiin edasi-tagasi sõitmisega?
    Isegi juhul, kui nõustamine toimuks õhtuti, peale tööpäeva, vaevalt väsinud laps väga koostööaldis oleks. Samuti vanem.
    Iga laps on erinev nii iseloomult kui abi vajaduse suuruse osas. Lapsega sõbraks saamine ning parimate ravivõtete leidmine tema jaoks võtab aega. Mõlemapoolne kohanemine võtab aega. Kuid just see on eduka töö eelduseks. Kas selline ajaressurss on nõustamistel pakkuda?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!