Kui lugema õppida on raske
on kõik raskused ületatavad.
Fotod: Tiina Vapper
Eakohase arenguga lapsel tekib nelja-viieselt, mõnel juba kolmeaastaselt huvi tähtede õppimise ja sõnade kokkulugemise vastu. Samas on lapsi, kes kooli minnes tähti ei tunne ja kellel on raske neid õppida. Riskirühma kuuluvad eeskätt kõneraskustega lapsed, samuti lapsed, kes on arengus teistest maha jäänud.
Kuna kooliminejalt eeldatakse mitte ainult tähtede tundmist, vaid ka oskust sõnu kokku lugeda, vaatan viimase lasteaia-aasta alguses kõik koolieelikud üle, räägib Luunja lasteaia logopeed Kristel Lempu. „Igas rühmas on kuus-seitse last, kellega tuleb lugema õppimiseks individuaalset tööd teha. Lasteaia logopeedi töö ei ole lapsi lugema õpetada, küll aga tuleb meil ennetada lugemis- ja kirjutamisraskuste teket.“
Millest alustada?
Alustada tuleb tema sõnul häälikute õppimisest. „Kui lapsele on õpetatud m– häälikut hääldama „emm“, mitte „mmm“, on teda hiljem väga keeruline ümber õpetada. Olen teinud kaheaastaste jaoks üheksa lihtsat häälikumängu, sügisest kevadeni iga kuu jaoks ühe, mida õpetajad rühmades lastega mängivad. Näiteks võtavad mudilased kätest kinni, käivad ussina toas ringi ja susistavad: „Sssss.“ Väga hea raamat häälikute kuulama õppimiseks on Viivi Kuusi „Kips-kõps külla“, kus korratakse järele loomahääli. Oma lastega vaatasime samuti palju loomaraamatuid: kõdistasime piltidelt loomi ja jäljendasime seda, kuidas loomad naersid. Üks naeris ih-ih-ii, teine ah-ah-aa ja kolmas oh-oh-oo. Tööks häälikutega on võimalusi ja nippe palju.“
Kristel Lempu sõnul lasevad paljud lapsevanemad lapsel kodus täheõpetuse töövihikuid täita, kuid häälimine ehk sõna lahti tegemine ja häälikuõpetus peaks täheõppele eelnema. „Enne vaatame, millistest häälikutest sõnad koosnevad, seejärel viime hääliku kokku vastava tähega ja siis hakkame tähti kokku lugema.“
Ta räägib, et lugema õppimist toetab hästi see, kui õpetada last laulvalt veerides sõnu kokku laulma, nii et häälikute vahel pausi ei teki. Et laps õpiks tajuma lühikese ja pika hääliku erinevust, laseb logopeed lapsel tähelepanelikult kuulata, millist häälikut sõnas venitatakse ning õpetab võrdlevalt hääldama. Lugema õpetamisel räägitakse ka sellest, mida tähendavad mõisted: sõna, lause, rida ja lõik ning miks on tekstis koma ja punkt. Nii et kui hiljem annab õpetaja koolis korralduse igas lauses esimene sõna alla joonida, laps juba teab, millest käib jutt.
Jõukohasus on võtmesõna
Laps õpib lugema ja saab tekstist aru siis, kui see on talle jõukohane, rõhutab Kristel Lempu. „Jõukohasus on väga tähtis, sest kui laps tunneb, et ta ei saa hakkama, kaotab ta huvi ja loobub. Ka kiri peab olema õige suurusega, et oleks lihtne lugeda. Alustada tuleks lühikestest ja lihtsatest sõnadest, ja alles siis, kui laps nende lugemisega hakkama saab, edasi minna. Kui kahe ja kolme tähe kokkulugemine hästi välja ei tule, võtan sammu tagasi ja üritan aru saada, milles on põhjus. Mõnikord on asi verbaalses mälus, lapsele lihtsalt ei jää meelde, mis oli eelmine häälik ja mis ta praegu ütles. Võtamegi tempo maha, harjutame kahe tähe kokkulugemist nii kaua kui vaja ja siis võtame kolmanda juurde, mul on selle jaoks eraldi ülesanded. Tähtis on järjekindlus ja järjepidevus. Pigem olgu ülesanne lihtne kui liiga raske, et laps harjuks lugema ja tahaks seda teha. Laps peab endasse uskuma. Nagu üks laps ütles: kodus ma lugeda ei oska, aga logopeedi juures oskan. Kõige tähtsam ongi, et tal tekiks tunne: ma oskan!“
Lihtsas keeles raamatud
Kristel Lempu räägib, et sel ajal, kui tema oma poeg lugema õppis, ei leidunud sobivaid raamatuid ja kirjutas ta need ise. 2007. aastal ilmus „Dino“, millest eelmisel aastal tuli välja kordustrükk. Järgmine oli 2011. aastal „Tammehaldjas Hiie“. Mõlemat on nimetatud arekeelseks raamatuks. „Arekeel ei tähenda lihtsustatud ja kärbitud teksti, vaid lihtsat keelt, kus on säilinud teksti ilu,“ selgitab Kristel Lempu. „Mõned keerukama struktuuriga sõnad on lausete sees hoopis pildina. Nii on tekst lapse jaoks huvitavam ning ka lugemine läheb rutem. Illustratsioonidel on loost aru saamisel suur roll, laps toetub mõistmisel pildile. Piltide järgi saab jutustada, loo üle arutleda ja küsimustele vastata.“
Soome keeles on ilmunud arekeelseid raamatuid palju, eesti keeles neid praktiliselt pole. Kirjutada lihtsalt, aga nii, et raamat jääks raamatuks, on Kristel Lempu hinnangul omaette oskus. „Arekeelel on oma reeglid, teatud pikkusega sõnad ja laused. Muinasjuttude lühikesed ümberjutustused, mida tehakse, on midagi muud. Kutsuksin meie parimaid lastekirjanikke üles: kirjutage rohkem ka lihtsas keeles lugusid, mille abil lapsed lugema õpiksid! Või lubage mõnel logopeedil oma populaarseid raamatuid lihtsustada.“
2019. aastal ilmunud „Kolme tähe raamat“ sündis Kristel Lempu sõnul samuti praktilisest vajadusest. „Lapsevanemad ja lasteaiaõpetajad on minult tihti küsinud sobivat materjali laste lugema õpetamiseks. „Kolme tähe raamatu“ esimestes tekstides olengi kasutanud ainult kolme tähte, iga järgmise looga tuleb tähti juurde ja tekstid muutuvad keerulisemaks. Sisult on see lugemik-tööraamat, kus on palju ülesandeid, mille abil saab arendada ka loo mõistmise ja jutustamise oskust. Raamat on mustvalge, nii et õpetaja saab lehti üksikult paljundada ja lapsele koju kaasa anda. Iga lehekülje lõpus on lapsevanema jaoks põhjalik selgitus, mida ja millises järjekorras teha.“
Ettelugemine tekitab lugemishuvi
Kristel Lempu hinnangul on lastel lugemis-kirjutamisraskusi viimasel ajal rohkem ka seetõttu, et me oskame neid paremini märgata. „Võrreldes ajaga, kui ma kolmteist aastat tagasi logopeedina tööd alustasin, on nõudmised suuremaks läinud: enam ei alustata koolis tähtede õppimisega, see töö tuleb ära teha lasteaias. Ka aabitsad eeldavad juba lugemisoskust ja tunnis minnakse kiiresti edasi.“
Tõsiasi, et lapsed ei oska enam jutustada ja nende sõnavara on väike, peegeldab logopeedi sõnul hästi seda, et kodudes loetakse, jutustatakse ja suheldakse vähe. Samuti on näha, et lapsed vaatavad palju ingliskeelseid multifilme ja mängivad arvutimänge. „Kui laps kasutab kõnes ingliskeelseid sõnu ja väljendeid, olen palunud vanematel vähendada ingliskeelsete mängude mängimist, sest on tähtis, et ta saaks kõigepealt hästi selgeks oma emakeele. Lapsele jutustamine ja ettelugemine on äärmiselt oluline, sest kui tal tekib lugemishuvi, on kõik raskused ületatavad.“
Ennetamiseks napib teadmisi
Tallinna ülikooli eri- ja sotsiaalpedagoogika osakonna kaasava hariduse suuna õppejõud, logopeed Kadi Lukanenok räägib, et lugemis- ja kirjutamisraskuste puhul peetakse eeskätt silmas, et laps loeb raskuste ja vigadega. Vähem on tema sõnul pööratud tähelepanu sellele, et ka lugema õpib laps aeglaselt ja vigadega. „Tüüpiline on see, et lapsele jäävad tähed vaevaliselt meelde, ta ajab neid segi ja unustab kiiresti. Lugemise ajal tundub, et kõik on selge, järgmisel päeval poleks ta justkui midagi kuulnud ja tuleb alustada algusest. Eakohase arenguga, eriti just andekad lapsed omandavad korraga palju ja lähevad kiiresti edasi, lugemisraskustega lapselt nõuab see tunduvalt rohkem aega ja pingutust.“
Kahjuks ei ole suurem osa lasteaiaõpetajaid Kadi Lukanenoki hinnangul lapse lugemisraskuste märkamiseks ja ennetamiseks valmis. „Ülikooli õppekavas on need teemad, osa vaba-, osa kohustuslike ainetena küll sees, aga neile on vähe aega pühendatud. Põhiprobleem on, et paljud lasteaedades töötavad õpetajad on õppinud ammustel aegadel ja neil ei pruugi olla lugemisraskuste kohta nüüdisaegseid teadmisi. Ülikool ja koolitusfirmad pakuvad küll täienduskoolitusi, mis on väga populaarsed ja saavad ruttu täis, eriti just tasuta koolitused.“
Kadi Lukanenok toob välja, et kuna tugispetsialiste napib, saavad koolieelses eas abi esmajoones kõneraskustega lapsed. Lugemis- ja kirjutamisraskustega hakatakse tegelema alles koolis, kus hinnanguliselt vajab üldist tuge 75–80%, tõhustatud tuge 10–15% ja erituge 5% erivajadustega lastest.
Lugemisraskuste kolm tasandit
Rahvusvaheliselt tuntud teadlane, psühholoog Uta Frith on välja töötanud lugemisraskuste skeemi, millel on ülalt alla kujutatud kolm tasandit. Need on bioloogiline (aju ja geenid), kognitiivne (tunnetuslik) ja soorituse tasand, millest iga eelnev on aluseks järgmisele ning mida kõiki omakorda mõjutab keskkond. Samal ajal on mõju ka vastupidine: korduvalt mõnd oskust harjutades paraneb ka aju töö.
Kadi Lukanenoki sõnul tehakse väikeste laste puhul hästi palju tööd soorituse tasandi parandamiseks: loe uuesti, teeme veel, harjuta veel! Väga tähtis on aga ka kognitiivsete oskuste harjutamine. Selleks sobib hästi millegi suuruse järgi reastamine ja järjestamine, mustrite tegemine, pildi järgi joonistamine, kirjaharjutused ja muud seda tüüpi ülesanded.
Näiteks võib lasta lapsel otsida teiste seast üles lumememmed, kelle nina on teisele poole või kes mõne muu detaili poolest teistest erinevad. Hea ülesanne on matrjoškade asetamine üksteise sisse või järjestamine suuremast väiksemani ja vastupidi. Just sellised ülesanded aitavad lugema õppimisele kaasa.
Kadi Lukanenok ütleb, et tihti küsivad juba sõimelaste vanemad, millal hakatakse tähti õppima, aga kaheaastasele tähtede õpetamise asemel tuleks alustada just mustrite tegemise, detailide leidmise ja märkamisega. Seejuures tuleb muidugi jälgida, et lapse loovus jääks alles ning me ei suruks kogu aeg peale, et kõik peab alati kindlas järjekorras olema.
Detailide eristamine ja üldistusoskus
Detaili ja terviku eristamise harjutamiseks võib paluda lapsel mõelda, mis tähega algavad pereliikmete nimed, lasta tal otsida mingi kindla tähega tänavasilte, samuti lugeda silpe ja sõnu, mida üksikult ei esine. Näiteks tähekombinatsioon oe, mis ei tähenda eraldi võttes midagi, sisaldub paljudes sõnades: „soe“, „loe“, „poes“.
„Lugemise ja kirjutamise juures on väga tähtis kujutluspiltide loomine ja üldistusoskus,“ rõhutab Kadi Lukanenok. „Et sõna kokku lugeda, hakkame juba mõttes prognoosima, mis see sõna olla võiks. Kui sõna algus on k-a-s, võib see sõna olla näiteks „kass“, „kast“ või „kask“. See mõtteprotsess toimub ajus automaatselt. Lugemisraskusega laps võib tähed õigesti kokku lugeda, kuid öelda sõna, milles pole ühtki seda tähte, näiteks loetud „kass“ asemel „hiir“. Siis tuleb lapsega koos seda sõna häälida ja lasta tal kuulata, miks tema poolt pakutud sõna õige ei ole.“
Kui varem hakati lugemisraskusega tegelema alles siis, kui probleem ilmnes, siis nüüd osatakse üha paremini varaseid märke ära tunda ja püütakse kohe sekkuda. „Uus suund ongi varane märkamine,“ kinnitab Kadi Lukanenok. „Hästi illustreerib seda mõtet pilt mäest, mille tipust pannakse pall veerema. Keskel on eakohase arengu valdkond, servades erivajadused. Kui näeme, et pall hakkab õigest trajektoorist kõrvale kalduma, tuleks see võimalikult ruttu õigele teele suunata. Mida varem seda teha, seda vähem jõudu ja energiat see nõuab. Mõnel lapsel jäävadki lugemisraskused vähem või rohkem püsima. Aga alati saame me olukorda paremaks muuta.“
[…] Tähtede ja lugemise tundma õppimisega puutume kokku juba varases nooruses, tavaliselt kodus, lasteajas ja/või eelkoolis. Võibolla oled üks nendest, kellele vanemad õhtuti raamatust lugusid ette lugesid ja sinagi oma näpukesega üritasid järge pidada. Lugemise tähendusest ja mõjudest on tehtud mitmeid uuringuid, kuid usun, et igaühe kogemuses on häid jälgi läbi uue info omandamise, taaskord kinnituse saamise juba teadaolevale ning kindlasti ka hea meelelahutusena. Olgugi, et kohustusliku kirjanduse sunniviisiline lugemine võib mingiks ajaks lugemisest ja raamatutest eemale viia, olen näinud, et kellel huvi maailma vastu säilib jõuab ikkagi mingil kummalisel moel tagasi lugemise ja raamatuteni, võin öelda, et olen üks neist. […]
[…] Kui lugema õppida on raske […]