Kui õpiks (õpetaks) kannatlikkust?
Vanasõna „Tark ei torma“ teame kõik. Meediat jälgides tekib aga tunne, et hoopis välkkiire otsustamine ja jõuline tegutsemine on meie uus normaalsus. Selle järgi hinnatakse sobivust poliitikuks, juhiks, „korralikuks“ kodanikuks jne.
„Kiirreageerimise üksuse“ tegutsemise musternäidisena on viimastel kuudel toimunud koolipidajate ja koolijuhtide kiired ja jõulised vastandumised, mis on nii mõnegi neist tõenäoliselt pannud esmaabikotist südamerohtu otsima. Alles pärast emotsionaalse äkkrünnaku vaibumist hakatakse ratsionaalselt mõtlema. Siis selgub, et otsuste langetamisel on oldud liigtormakad ja ehk ka ülekohtused, kuid nii mõnelgi korral oma egost innustununa tundub ilmvõimatu eksimust tunnistada ja tõdeda, et sai mindud liiale. Selline tants võib aga asja viia kogukondliku kollapsini. Endalegi märkamatult on jõutud olukorda, kus poliitmängude etturiteks on saamas meie enda lapsed. Ka neile tundub, et on lahti sõda Leipzigi linna all ning tuleb minna meelt avaldama. Teatavasti õpib inimene pigem tegude kui sõnade järgi.
Alles hiljem, linna varemetel seistes tõdeme, et oleks võinud enne tegutsema asumist vanarahva tarkuse järgi üheksa korda mõõta. Vähim, mida selles hulluses veel teha saab, on ennast taandada ja jääda lootma, et homsed tegijad on tänastest targemad.
Mida elu meile meid niisugustesse olukordadesse pannes õpetada tahab? Kas ehk seda, et tänapäevases kiirustavas ühiskonnas on aeg aupaistesse tõsta põhjamaalaslik iseloomujoon – kannatlikkus.
Oma artiklis „Hulluse haldamine“ (29.11.2019) märgib Raivo Juurak: „Kannatlikkus on iseloomujoon, mis peaks igal õpetajal olema.“ Seda mõttekäiku saab laiendada: kannatlikkus on meelekindluse seisund, mis on mõistmise ja arukuse alustala, ning seda tuleb meil, õpetajatel ja õpilastel, kogu ühiskonnal, järjekindlalt arendada.
Kannatlikkust kui rahulik olemise ja rahulikuks jäämise seisundit olen endas arendanud mindfulness’i (haridusasutustes tuntud kui vaikuseminutid) tehnikate abil paari aasta jagu. Nende tehnikate praktiline väärtus tuleb eriti hästi esile tavapäraselt stressi soodustavates olukordades. Meenub kogemus aastatagusest ajast, kui Kurtna kooli tegevust analüüsis haridusasutustes auditeid tegev eraettevõte. Projekti lõppedes toimus minu kui koolijuhiga kolmetunnine vestlus. Tänu omandatud oskustele võtsin kriitilisi ettepanekuid vastu endalegi üllatuseks neutraalselt, teadvustatud lähenemine aitas mul kogu vestluse jooksul hoida positiivset tooni. Maratonimõõtu arutelu lõppes kooli tunnustavalt. Kogesin esmakordselt, et kannatlikkust saab treenida ja sellel on positiivsed tulemused.
„Rahu, ainult rahu“ hoiakuga lahendame tugimeeskonnaga oma koolis ka õpilaste omavahelisi arusaamatusi ja hoidume nn poole valimisest. Peale rahulikku mõlemate osapoolte ärakuulamist, mõistmist ja selgitamist rahunevad tavaliselt ka tülitsejad, enamasti lepitakse omavahel ära.
Erapooletu lepitaja rolli ei ole võimalik ala- ega ülehinnata. Selleks võib olla psühholoog, riiklik lepitaja või lihtsalt toetav sõber. Emotsionaalselt olukorraga mitteseotud osapool saab anda alati parimat neutraalset tuge ja nõu. Nii tegutsedes õpetame ka oma lapsi: emotsionaalse stressirohke sündmuse keerises olijana leidma endale hea rahustava nõuandja, siis ei muutu eluraskus kriisiks.
Meenub ühest raamatust loetud idamaine kuulamise tehnika: enne, kui asuda küsimusele vastama, tee väike paus. Ikka selleks, et summutada esmane alateadlik reaktsioon, mida sülg esmalt tahab suhu tuua. Alles siis saab sinu sisemine tarkus leida parima tasakaalustatud vastuse.
See tarkusetera aitab alati hädast välja: kui on vaja vastata kriitilisele kirjale või pidada raskeid vestlusi. Esmase hooga valminud emotsionaalset laadi õigustamine asendub pärast mõningast rahunemist tasakaaluka mõlemaid osapooli arvestava lahendusega. Ratsionaalsus ei soovi kiirustamist. Kõik psühholoogid räägivad ühte keelt: inimene vajab edukaks toimimiseks rahulikku usalduslikku koostööd.
Paraku viivad nii füüsiline kui ka vaimne rünnak alati kolme valikuga reaktsioonini. Nendeks on vasturünnak, tardumine või alistumine. Tegelikult ei ole keegi demokraatlikus ühiskonnas nendest kolmest seisundist huvitatud. Praegused sasipuntrad elus võiks meid kõiki õpetada: olgem head kuulajad, mõistkem teisi osapooli ka oma tegudes, mitte ainult sõnades. Nii sünnivad kiirustamata ja kannatlikult tehtud arukad otsused. Peame meeles, et kõige raskemad olukorrad on kõige paremad õpetajad.