Kuidas teha natuke head

Kes tahab natuke head teha, mingu lõunatama Upesgrīvasse, kus on kaunis mererand, aga ka midagi hoopis erilist, nimelt Suvesöökla. Seal on hea ja kärme teenindus, maitsev söök ja taskukohased hinnad.

Eesti reisijad, kes on käinud Lätimaal Kolka neemel (ehk Kolka ninal, mis on Kuramaa poolsaare kaugeim põhjapoolne punkt) – kahe mere kohtumispaigas –, on maanteed pidi tulles sõitnud läbi Mērsragsist, millest umbkaudu kümne kilomeetri kaugusele jääb Upesgrīva.

Suvesöökla asub Upesgrīva eriinternaatkooli ruumes, pärast formaalset nimevahetust (läinud aasta augustist kõrvaldati Lätis käibelt mõiste „internaatkool”, sestap ei saa enam olla eriinternaatkoole) ollakse Upesgrīva põhikool. Kool, kus õpivad erilised õpilased.

Internaatkool on teatavasti õppeasutus, kus õpilased elavad kooli juures asuvas internaadis ning õpivad õpetajate ja kasvatajate järelevalve all. Internaat kui selline pole mõistagi pelgalt seepärast, et internaatkooli nimetus kellelegi ei kõlvanud, Upesgrīva koolist kusagile kadunud.

Õpe ja töö

Upesgrīva põhikoolini jõudmiseks tuleb Kolkasse suunduvalt maanteelt (P131) keerata sisemaale ning sõita (mööda teed P127, mis viib Talsini) asulani, mille nimi on Uguņciems. Suvesöökla tegutsebki seepärast, et kooli kasvandikel oleks koht, kus suvel töötada. 2019. aasta suvel juba viiendat hooaega jutti.

Suvesöökla idee sündis siis, kui toonast Upesgrīva eriinternaatkooli hakkasid lõpetama esimesed kokaabilised. Suvesöökla töötab juunist augustini, igal kuul töötavad kaks-kolm õpilast. Teenitud raha kulub toiduainete ostmiseks ja praktikantide töötasuks. Muidugi, suvesöökla mõte sündis seepärastki, et Upesgrīva kooli erilistel õpilastel oli väga raske praktikakohti leida, ent viis aastat suvesööklat on päädinud sellega, et paljudel on juba püsitöökoht.

Kui augusti algus tõi Põhja-Kuramaale üsna jahedad ilmad, olid suvesööklas üsnagi rahulikud päevad, ent lõõmava päikesega on suvesöökla köögis rannaliivast kuumemgi. Ega Upesgrīva kooli erilised õpilased kurda, nad on töövõimaluse üle ainult rõõmsad. Selleks, et suvitajad kõhud täis saaksid, läheb köögis töö juba kella kaheksast lahti ning rannast koju minnes võidakse õhtusöögilegi jõuda.

Töö õpetab – tellimuste saamisel õpitakse neid kööki edasi andma, seegi on väga tähtis, sest suure hulga inimeste puhul peab kõik kulgema nagu kellavärk.

Kui suvi ja sügis on läbi, võivad erilised õpilased oma oskusi ja kogemusi võrrelda noorkokkade võistukokkamisel. Jaanuaris on Upesgrīva kooli kokku sõitnud Läti teistegi eriliste õpilastega koolid. Tavapäraseks saanud võistukokkamisel on ära proovitud maiustuste, salatite jm hõrgutiste valmistamine. Ning isetehtu on ju kõige maitsvam.

Erilised inimesed

2019. aasta juunis sai Upesgrīva kooli suvesöökla endale seltsiks Riia kohviku RB Cafe, mis eesti keelde tõlgituna tähendab Murelapse kohvik. Eks mure ajendaski kohvikut looma.

RB Cafe lipukiri on „eriline koht erilistele inimestele“, sest kohvikus valmistavad süüa ja teenindavad külastajaid just erilised inimesed – ikka need, keda ametlikus kõnepruugis nimetatakse puuetega inimesteks.

Tööd alustas üheksast inimesest koosnev kollektiiv, kellest kuus on erilised inimesed. Eestvedajaks kogemustega suhkrupagar ehk nüüdiskeeli kondiiter, sotsiaaltöötaja ja kohvikujuhataja ühes isikus – Māris Grāvis. Kondiitrite töö algab hommikul kell seitse, kohvik avab uksed kell kümme. Kohvisõpru ja maiasmokki ootavad kõiksugu saiakesed, keeksid, makroonid, rabarberikoogid ja pekipirukad, šokolaadiruudud (brownie’d), Pavlova koogid jne. Üks osa kohvikutöötajaid töötab köögis koos kondiitriga, teised teenindavad kliente.

Sularaha kohvikus ei kasutata. Osa kohviku töötajatest ei suuda arvutada, neile võidakse anda kümneuroline kupüür ning öelda, et see on viiekümneeuroline, mispeale kassapidaja annabki kogu kassas oleva raha ära. Kohvikus on oma mentor ehk nn piksevarras, kes hoolitseb selle eest, et kohviku töötajatel kõik klapiks.

RB Cafe ei ole kusagil kuulutanud, et endale uusi töötajaid otsib, ent ikka on neile helistatud ja päritud, kas ei oleks võimalik kasvõi tund või kaks päevas töötada. Pühad ja suurpeod on kõige oodatumad – nagu teenindusasutustel ikka. Tellimusi on palju ning teenitakse rohkem.

Kohviku RB Cafe avamisel võis näha ratastoolis kulgevat neidist – lennukate mõtetega Diāna Ponaskova töötab kohviku suhtekorraldajana: „Kohviku juhataja Māris kutsus mind siia tööle, mis mul vastu sai olla, olin ütlemata rõõmus. Tegelen suhtekorralduse ja turundusega, lisaks olen kassapidaja ja teenindan meie kliente.“ Alati naerusuine ja lahke Diāna märgib, et Läti elanikest on puuetega inimesi 8,6 protsenti ehk 170 000, aga tööd leida pole sugugi lihtne: „Tahame näidata, et puuetega inimesed suudavad täie rauaga tööd teha.

Võimalik, et meid nähes tabatakse end mõtlemast: „Hei, aga nad on täpselt samasugused nagu meiegi!“ Muidugi on töid ja tegemisi, mida teeme sutsu aeglasemalt, ent kes on perfektsuse tipp? Kui kohviku juhatajalt päriti, kas ta konkurentsi ei karda, kostis ta vastuseks: „Tavapäraste kohvikute ja söögikohtadega ei tahagi me konkureerida. Meie külastajad tulevad meie juurde eeldatavasti kindla tagamõttega, teades, et tegeleme sotsiaalse ettevõtlusega, et anname tööd sutsu erilistele inimestele.“

Pärast kohviku avamist on tõdetud, et rahaliselt ei pruugigi kurta. Tahetakse hakata isegi seminare ja konverentse teenindama. Muidugi tekivad erilises kohvikus tavatud olukorrad ja probleemid, aga kõigest on üle saadud. Kohvikul on juba oma püsikunded, kes ihkavad siit leida just sellist Pavlova kooki nagu nende lapsepõlves. Eks see paneb pingutama, et latti kõrgel hoida.

Unistused ja mõtted

Kohviku töötajatel on omad unistused ja mõtted, mida teenituga peale hakata. Täiesti tavalised unistused nagu paljudel: magusavalmistaja Svetlana tahab esimese palga eest osta pesumasina, Svetlana on II grupi invaliid. Tööd leida oli tal raske, ka oskustest oli puudus, aga ühes päevakeskuses sai ta juba ree peale, Svetlana jäi kellelegi meelde, talle pakutigi tööd kohvikus RB Cafe. Kui on palju külastajaid, siis on Svetlana põlvedes kerge värin, aga ta teab, et saab hakkama.

Kassapidaja Ivo kogub raha muusikakeskuse jaoks. Oli aeg, mil Ivo istus ilma tööta, aga töötada ta tahab. Kohviku RB Cafe juhataja Māris Grāvis rõhutab, et töötasu maksmisel ei toimu mitte mingisugust skeemitamist, kõik maksud saavad tasutud. „Olen tööandja, kes tunneks vaid rõõmu, kui mu parimad töötajad võimalikult kiiresti teistesse firmadesse üle meelitataks.“

Māris Grāvis lisab, et ega nad tahagi ennast kellegi erilisena positsioneerida: „Tahame osutada tavalisi kohvikuteenuseid.“

Kohvikus on väga tarvilik inimene Anita Meķe, kes juhib kohviku magusamajandust: „Taoti olen ehk väga range, tahan, et meil oleksid kõige maitsvamad tooted, aga ega me töötajad pahanda mu peale. See on kõige tähtsam. Ma ei tee kõike teiste kohvikutöötajate eest ära, aga nad õpivad, esiti ollakse ju vajalike kogemusteta. Ärgu vaid kardetagu! Nad on ju natuke kartlikud.“

Kui kohvik RB Cafe 2019. aasta juunis oma uksed avas, said seal tööd kaheksa inimest, ent tahtjaid oli tuhat. Tuhande inimese peale kaheksa täiesti tavalist töökohta. Nüüd tahetakse kohvikust teha omamoodi „tavaliste“ tööandjate ja „eriliste“ tööotsijate kohtumispaik, mis pakuks töökohalootust neilegi, kes juunikuus ukse taha jäid, rääkimata uutest tööotsijatest.

Kohvik RB Cafe tundub olevat ennast juba tõestanud. Ka Upesgrīva kooli suvesöökla peaks jätkama, hoolimata Lätis möllavatest haldusreformi ja haridusreformi kirgedest. Upesgrīva kooli direktor Maija Aveniņa on ses suhtes üsna rahulik – nende kooli ei pidavat see oluliselt mõjutama, kooli püsimajäämine sõltub eelkõige isade-emade valikutest – kas nad ikka usaldavad oma laste koolitamise Upesgrīva kooli hooleks. Kas kõik nii jääbki, näitab tulevik.