Laps paneb lelu sündi oma hinge

Tartu luterliku Peetri kooli lasteaias valmib igal koolieelikul lõputööna marionettnukk.

Marionettnuku valmistamisele kulub kolm kuud. Laiemalt võttes võib öelda, et isegi mitu aastat, sest osavust ja töövõtteid, mida nii peen ja keerukas töö nõuab, hakkavad lapsed omandama juba varakult. Meisterdamine ja käeline tegevus on au sees juba algusest peale.

„Kui nukud valmis, mõtleb igaüks välja oma loo,“ kirjeldab õpetaja Heidi Sarap. Õpetajad klapitavad laste lood üheks suureks looks, mida harjutatakse ja mis kantakse siis lõpupeol ette kogu lasteaiale, vanematele, külalistele.

„Vanemad ei suuda uskuda, et laps tõepoolest nuku ise valmis sai,“ muheleb Heidi Sarap. Õpetaja ei tee midagi kellegi eest ära, vaid juhendab ja õpetab, teeb kaasa kõik etapid ja nii sünnib temalgi igal aastal uus nukk. Nukutegu püütakse hoida nooremate laste eest salajas, et nendelegi oleks etendusel üllatus. Mõni nelja-aastane arvutab pärast etendust, mitme aasta pärast tema oma nukku teha saab.

Luterliku Peetri kooli lasteaia rühmaruumides on õdusad pesad, mis lausa kutsuvad mängima. Poest ostetud mänguasju hakkab silma vähe. Palju on valminud õpetajate, vanemate ja laste endi kätetööna.

„Suurem osa asju, mida lastega teeme, leiab pärast tee koju. Kui laps ise midagi teeb, on sel hoopis teine väärtus, ta paneb protsessi oma hinge,“ räägib Heidi Sarap.

Uudistan õpetajate heegeldatud loomi ja linde. Neil pole täpilisi seelikuid seljas, kasutatud on naturaalseid värve. Mängimiseks on ka päris puupakud ja -pulgad, kangad, käbid, kivikesed ja palju muud põnevat. Kõik kenasti korvides süstematiseeritult.

„Laps õpib maailma tundma oma tajude kaudu. Mida rohkem on loomulikkust, seda paremini ta ümbritsevat tajub,“ ütleb Sarap. „Plastmassi on kodus ka. Meie eelistame looduslikke materjale.

Kui annan plastmassist puupaku mängimiseks, siis rikun lapse taju. Pole karedust, lõhna. Lapsed ehitavad ise mängides endale nii pitsaahju kui kosmoselaeva, kasutades pinke, puupakke, klotse, taldrikuid ja muud käepärast. Aju peab töötama.“

Ühelt poolt on tegu ökoloogilise jalajälje vähendamise ja tähelepanu pööramisega sellele, et me ei ostaks ega tarbiks arutult. Samas saavad lapsed arendada oma fantaasiat ja loovust, kasutades olemasolevaid asju. Näiteks teevad lapsed ise etendusi ka kangaste abil, luues neist nii taeva, ranna kui paadi.

Varakult õpitakse puutööd ja kasutama kruustange, saagi, puuri.

Jõuludeks teevad õpetajate juhendamisel aga vanemad midagi lastele oma kätega. Ühine nokitsemine on alati väga lõbus.

„Tihtipeale ei mõelda, miks me lastele midagi ostame,“ arutleb Heidi Sarap. „Meil on selge eesmärk panna lapsi mängima ja mõtleme selle all loovat mängu, kus meie ei sekku. Oleme juures, aga ei sekku. Lapsed valivad vahendid, kaaslased. Mängu kaudu toimub loomulik areng – kuidas laps käitub grupis. Ta õpib ka tülisid lahendama. Peame laskma teha, mis on loomulik. Mängides areneb fantaasia, see on kõige efektiivsem viis maailma tundma õppimiseks. Õppemängul ja vabal mängul on suur vahe.“

KÜSIMUS JA VASTUS

Milline on teie lasteaia mänguasjapoliitika?

Tiia Savason, Tartu Krõlli lasteaia õppealajuhataja:

Tartu Krõlli lastele pole aastaid kaubandusest mänguasju ostetud, seega pole ka üleküllust märgata. Iganädalane mänguasjapäev, kui iga laps võtab kodust kaasa ühe asja, on andnud võimaluse tutvuda ja mängida põnevate leludega. Samuti on see andnud tõuke ise mänguasju meisterdada. Laps tahab ju samasugust nagu kaaslasel. Temal on, minul ei ole. Tuleb teha!

Spordikrõllide õpetaja Signe Kaasik on seda meelt, et kui miski on katki, tuleb ära parandada. Aga kes parandab? Lapsed teavad väga hästi, et isad oskavad seda tööd kõige paremini. Nii ongi rühma autod saanud laste palvel uued rattad ja koos peredega valminud suured fantaasiamasinad. Iga laps, iga pere tahab anda  oma panuse.

Lapsed on hakanud huvi tundma eri materjalide vastu ja pakkunud välja ideid, mida nendest meisterdada annab.

Nii ongi valminud palju mänguasju, nt osavusmäng kendama, stressipallid, lauamängud, nukkudele riided, saapad, arvutid, nutitelefonid, ehted.

Lapsed on väga osavad kääride, naaskli, noa kasutajad. Kõige keerulisem oli ehk õppida teipi kasutama. Kuid kui üks lastest õpetaja abiga nõksu selgeks sai, õpetas ta seda ka teistele. Kõige paremini omandavadki lapsed teadmisi lapselt lapsele.

Maret Kivi, Tamsalu Krõlli lasteaia õppealajuhataja:

Mänguasju soetame eri firmade kaudu. Firma tuleb majja ja õpetajad valivad ise mänguasjad lähtuvalt rühma vajadustest eraldatud summa piires. Mänguasjade valikul lähtutakse rühma koosseisust (kas rohkem poisse või tüdrukuid, ühevanused lapsed või liitrühm, erivajadusega laste olemasolu rühmas jm.).

Meil on juba palju aastaid traditsioon, et igal kevadel toimub õpetajate valmistatud õppevahendite näitus. Enamasti valmivad vahendid taaskasutusmaterjalist. Mitmel aastal oleme valmistanud lauateatri vahendeid, mille abil lavastada lastele muinasjutte, ja vahendeid õppemängude läbiviimiseks, mille abil õppida lugema ja kinnistada tähti, arendada matemaatilisi oskusi, tutvustada loodust, kinnistada värvusi, arendada sõnavara ja eesti keele oskust.

Koos lastega on valmistatud rühmades ka mänge, õppemänge, näiteks ,,Leia pildi juurde õige sõna“. Aga arenguruumi on veel palju.

Teeme ise endale mänguasju

Katri Vaaks, TLÜ kasvatusteaduste magistrant:

Kohila Sipsiku lasteaia õpetajad tegid ettepaneku proovida alanud aastal hakkama saada nii, et rühmadesse ei osteta juurde enam ühtegi asja. Igale rühmale ette nähtud raha võiks jagada osadeks ja pakkuda lastele hoopis sündmusi. 

Kohila Sipsiku lasteaias ongi juba mõnda aega otsitud võimalusi, kuidas elada keskkonda säästvamalt ja ökoloogiliselt väiksema jalajäljega. Pärast ühte väga inspireerivat käiku Rakvere Rohuaia lasteaeda hakati tegutsema ja liituti „Rohelise kooli“ programmiga. Läbi on viidud mitmeid rohelisi ettevõtmisi, nagu näiteks jäätmete vähendamise kuu. Selle raames pakkus ühe rühma õpetaja välja, et kuu aega võiksid lapsed endale ise mänguasju teha.

„Plastmassist mänguasjad pakkisime keldrisse ning järele jäid ainult raamatud ja kaisuloomad, mille võib iga laps meil kodust kaasa võtta,“ kirjeldab lasteaia direktor Kaia Rungi. „Kahtlustan, et neid kotte ei toodagi sealt keldrist enam üles.“

Mänguasjade valmistamist korraldas esialgu õpetaja, uurides lastelt, millist mängu lapsed tahavad mängida. Vastavalt soovile otsis ta välja materjalid. Aga kahe nädala möödudes läksid lapsed juba ise keldrist vaatama, millest saab mänguasju teha. 

Novembris oli lasteaias mänguasjade vahetus. „Iga laps sai tuua oma kodust ühe puhta ja terve mänguasja, millega ta enam ei taha mängida, ja sai vastu voucher’i,” räägib Kaia Rungi. „Asjad koondati lasteaia saali ja igaüks sai oma voucher’iga uue mänguasja valida. Kartsime algul, et hakatakse tahtma ühte ja sama mänguasja, aga rühmaõpetajad tegid eeltööd, rääkides lastele valimisest, et kõigepealt vaatad üle, mis üldse on, ja siis otsustad.  Kõik laabus palju paremini, kui oleksime osanud arvata. Vahetati 55 mänguasja. Kõik leidsid endale sobiliku asenduse. Ma ei tea, kas see rõõmustas ka kodusid, sest selliseid üürgavaid, pasundavaid võlukepikesi oli ka. Lapsed küsisid, mitu ööd me peame ära magama, et saaksime uuesti mänguasju vahetada. Vastasime, et 364 päeva pärast.“

Rungi sõnul on rõõmustav, et kodudest tuli väga toredat tagasisidet. Lapsed muudkui leiutavad ja ehitavad, kodust võetakse materjali kaasa. Loovus on sisuliselt plahvatanud. 

Rohelist mõtlemist arendati ka detsembris. Küünla põletamise ajal selgitati lastele, et alumiinium on see, mis loodusesse igavesest ajast igavesti jääb, ja selleks, et ta ei satuks olmeprügisse, korjame selle kokku ja viime jäätmejaama. Igas rühmas on patareide ja küünlaümbriste tops. Jäätmejaam asub kilomeetri kaugusel ja koos lastega käiakse sinna viimas nii küünlaümbriseid kui ka patareisid.

„Tavaliselt ununeb ära patareid kuhugi viia, aga lapsed on suurepärased meelespidajad!“ sõnab Rungi.