Mart või Manfred – mänguline identiteet võõrkeeleõppes

Võõrkeele õpetamiseks ja õppimiseks on palju meetodeid, kuid õpilasi huvitab alati üks ja sama põhiküsimus: kuidas hakata kiiresti võõrkeeles rääkima? Tartu ülikooli algajate saksa keele intensiivkursusel on juba mitmendat aastat kasutatud mängulist identiteedimuutust.

Sellise pisut omamoodi lähenemisega keeleõppe eesmärk on julgustada üliõpilasi vabamalt suhtlema, motiveerida neid iseseisvalt keelega tegelema ja tuua sihtkeele kultuuriruum klassiruumi. Vähem oluline pole äratada ja hoida huvi saksa keele vastu. Teadupärast on saksa keele õppijaid jäänud vähemaks nii koolides kui ülikoolides.

Identiteedimuutus klassiruumis väljendub selles, et kursuse alguses võtavad üliõpilased endale saksapärase ees- ja perekonnanime, mõtlevad välja uue kodukoha, mis peab olema mõnes saksa keelt rääkivas riigis (Saksamaa, Austria, Šveits, Luksemburg, Liechtenstein, Lõuna-Tirool Itaalias, Belgia saksakeelne kogukond) ja loovad endale uue väljamõeldud identiteedi. Selline mänguline saksastumine kestab neljal hommikul nädalas kaks semestrit. Vastavalt õpikuteemadele jõuavad üliõpilased selle aja jooksul rääkida ja kirjutada oma uuest väljamõeldud perest, kodulinnast, elukohast, oma päevast, tööst, reisidest jne. Nii istuvad klassiruumis Lüneburgist pärit kohvikupidaja Emma, Hamburgi kodutu Hans, St. Antonis mägilaskumise suusatreeneri ametit pidav Victoria ja Berliinis kirjanikuna töötav Frieda Schmidt.

On üliõpilasi, kes teevad oma biograafias vaid väheseid muudatusi, säilitades vanuse ja üliõpilase staatuse. Mõne jaoks erineb klassiruumi identiteet oluliselt nende enda omast: samasoolises abielus olev filmirežissöör, silla all elav kodutu, pensionär jne. Üliõpilaste poole pöördutakse tunnis nende saksa nimedega ning dialoogide, arutelude ja eri sisuga rollimängude aluseks on fiktiivse identiteedi biograafilised elemendid. Kursuse lõppedes on võimalik, et õppejõud mäletabki üliõpilasi nende saksa nimede järgi ning aineprotokolli hinde sissekandmine nõuab tõsist pingutust, et päris ja uus nimi omavahel kokku viia.

Vahepeal saavad üliõpilased siiski ka oma päris elust rääkida ja kirjutada. Uut identiteeti ei kasutata tundides järjepidevalt, kuna teatud tüüpi ülesannete puhul ei ole see otstarbekas. Õpikutekste lugedes ja analüüsides ning grammatikareegleid tuletades ja nende üle arutledes ollakse ikka „mina“ ise. Ühtlasi on see vastutulek üliõpilastele, kes identiteedimuutuse suhtes pisut skeptilised võivad olla. Huvitaval kombel kasutavad mõned kursusel osalevad üliõpilased üksteisega väljaspool klassiruumi suheldes teadlikult oma saksa nime.

Lisaks auditoorsele õppele toetab üliõpilasi kursuse e-tugi Moodle’is, kuhu õppejõud riputab lisamaterjali ja kust puudujad leiavad informatsiooni tunnis tehtu kohta. Igal üliõpilasel on samas keskkonnas oma e-portfoolio, kuhu kirjutatakse uue identiteediga seotud tekste ja lisatakse pildimaterjali. Teema lõppedes teeb õppejõud üliõpilaste kirjatöödest välja nopitud huvitavatest sõnadest ja väljenditest kokkuvõtte ning annab eelkõige positiivset tagasisidet suulises vormis. Seejärel jagatakse üliõpilastele vigaste lausetega töölehed, et nende üle ühiselt arutleda ja vigadest õppida. Vead tuleb üliõpilastel endal ära parandada. Ühtlasi on e-portfoolio koht, kus üliõpilane reflekteerib oma edasijõudmist kursusel ja annab tagasisidet kursuse kohta.

Tagasiside kursustele, kus mängulist identiteeti on kasutatud, on olnud positiivne. Üliõpilased kirjutavad, et uus identiteet võimaldab olla loomingulisem, suurendab suhtlemisoskust koos enesekindluse kasvuga ja aitab õpitavat keelt kinnistada. Sõnavara laienemisega saab vabamalt rääkida ja väheneb hirm vigu teha. Pidev suuline suhtlus ja paaristöö aitavad kaasa grammatika ja lauseehituse paremale arusaamisele. Arvatakse, et uuest identiteedist rääkimine ja kirjutamine on parem kui rääkimine ja kirjutamine ülikoolist, sest igal üliõpilasel on originaalne tekst, ning kõik see tekitab klassiruumis elevust, uudishimu ja pingevaba õhkkonna. Varasemalt on olnud juhtumeid, kus üliõpilased endast ja oma perest väga hea meelega rääkida ei taha. Selline olukord raskendab paaristöö läbiviimist ja tekitab tahtmatult pingelisi momente.

Negatiivse poole pealt uue identiteedi kasutamisel tuuakse välja kahe eri nime vahelduvat kasutamist, näiteks kuhu mis nimi kirjutada, kellena esineda ja kelle kohta ülesandeid kirjutada. Seega tuleb mängulise identiteediga seonduv õppetöös hästi läbi mõelda ja reeglites kokku leppida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mänguline identiteedimuutus võõrkeeleõppes võimaldab oluliselt suurendada õpitava keele sõnavara, mis lihtsustab ja julgustab võõrkeeles rääkima ning tekitab ja säilitab huvi sihtkeele kultuuriruumi vastu.