Mida on vaja hariduse ümberkujundamiseks?
Londonis toimus 19.–22. jaanuarini järjekordne maailma haridusfoorum (World Education Forum), mis on suurim maailma haridusministrite ja haridusega tegelevate organisatsioonide (nt UNESCO, World Bank, Aasia arengupank, Microsoft, Google, Apple, Discovery Learning) kokkutulek, millel arutatakse maailma hariduse olukorda ja tulevikuväljavaateid. Kuigi tänavu osales 1263 esindajat 95 riigist, oli ka seekord tegemist kinnise üritusega, kuhu pääses vaid kutsetega.
Eesti on osalenud kõigil foorumitel, esimene neist toimus 2000. aastal Dakaris. Seal võeti vastu esimene üleilmset hariduspoliitikat kujundada püüdev raamdokument „Haridus kõigile” (Education For all), mille kohaselt pidi aastaks 2015 olema üle maailma kõigile tagatud juurdepääs vähemalt algharidusele. Kuigi selles suunas on edukalt liigutud, pole siiski kõiki eesmärke saavutatud ja taas räägivad haridusliidrid globaalsest kriisist hariduses.
Learning poverty
Ka selle foorumi arutelude eesmärk oli kollektiivse teadmise ja mõistmise (collective intelligence) kujunemine, mis lubaks osalenuil võrrelda seniseid kogemusi ning näha võimalusi kujundada edasist hariduspoliitikat. Foorumi programmi direktorid Dominic Savage ja Gavin Dykes olid koostanud suurepärase kava, mis kolme päeva jooksul pakkus võimalusi kuulata nii haridusministrite, teadlaste, ettevõtjate kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide esinejate seisukohti. Foorumile lisas pidulikkust tema kuningliku kõrguse Yorki printsessi Beatrice’i tervitus.
Briti haridusjuht Gavin Williamson ütles oma avakõnes, et oluline on jagada ühist visiooni hariduse tähendusest ja võimalustest kas või kliimamuutustega toimetulekuks. Vaja on kujundada poliitikat ning konkreetseid tegevusi, mis tagaksid ühiskondade ja kultuuride jätkusuutlikkuse kõikides valdkondades. Osalejaile oli oodatud sõnum, et Ühendkuningriik soovib säilitada kontakte ja jätkata koostööd kõikide maadega ka pärast Brexitit. Meile tähendab see ligi 950 Eesti üliõpilase jaoks võimalust lõpetada oma õpingud varem kokkulepitud tingimustel.
Üleilmse hariduskriisi lahendamiseks ja kogu elanikkonna harituse tõstmiseks otsiti ettepanekuid, sellest ka tänavuse foorumi teema „Üks põlvkond: mida on vaja hariduse ümberkujundamiseks?“. Keskenduti eelkõige üldhariduse kvaliteedile eri riikides ja võimalustele tõsta õppimise tulemuslikkust. 2019. aastal toimunud arvukatel diskussioonidel maailma eri paigus tunnistati, et kuigi on ka edusamme, pole siiski suudetud kasutada optimaalselt kõiki olemasolevaid ressursse. Tulemuslikum haridus kõikidel astmetel ja liikides suudaks oluliselt parandada inimeste elujärge, edukust tööelus, aga ka riikide julgeolekut.
Foorumi avaettekande tegi OECD direktor Andreas Schleicher, kes lähtus OECD käsutuses olevatest suhteliselt mahukatest andmetest. Paraku tuli temalgi tunnistada, et siiski pole neid saadud piisavalt kõikidest maailma piirkondadest. Tulemused ei ole rõõmustavad, sest õpilaste põhioskused pole piisavalt kiiresti paranenud seatud eesmärke silmas pidades.
Kui on teada, et 53% kogu maailma 10-aastastest lastest ei mõista loetud lühiteksti sisu (Aafrikas on see protsent 90), siis tuleb midagi ette võtta alus- ja alghariduses. Kasutusele on võetud termin learning poverty, mille võiks eesti keelde tõlkida kui kehva õppimise (nii õppesisu kui ka õppeprotsessi seisukohalt) ja mis ei vii soovitud õpitulemuseni. Märgiti sedagi, et kuigi koolis käiakse ja tunnis istutakse, ei toimu alati õppimist ehk uute teadmiste ja oskuste omandamist, kõnelemata nende rakendamisoskusest.
Väljapääsu nähti õppesisu ja -protsessi ümberkujundamises, mis tagaks arusaamisega õppimise (learning with comprehension) ja mis tähendab eelkõige õppesisu mõistmist ning salvestamist püsimällu. Selles on eriline roll õpetajal, kes peab valdama võimalikult paljusid pedagoogilisi võtteid ja õppevorme avastusõppest eri liiki näitlikustamise ja selgitusviisideni. Küsiti sedagi, kuidas oleks võimalik usaldusväärselt teada saada, kus see vähese tulemuslikkusega õppimine toimub ning mis tähendus on kontrollil ja hindamisel selle avastamisel. Edasi peab loomulikult järgnema olukorra väljaselgitamine, probleemide analüüs ja konkreetsed tegevused õpetajate nõustamiseks ja/või õppekeskkondade arendamiseks, sageli ka tervise ja hügieeninõuete täitmiseks.
Korduvalt küsiti, kuidas saaksime seda ulatuslikku andmestikku ja mitmekülgset teavet parimal võimalikul viisil rakendada. Kuigi elame nn andmerohkel ajastul, on vaja mõelda, millised neist on vajalikud ja rakendatavad eri tasanditel ministrist koolijuhi, õpetaja, kirjastaja, haridustehnoloogi ja lapsevanemani. Tarbetuid ja seisma jäävaid andmeid polegi mõtet koguda, arvestama peab ka arvamusküsitluste tähendust vaid selles ajas, mil need korraldati. Sihtgruppide väärtushinnangud ja motivatsioon muutuvad aina kiiremini ning sedavõrd, kuidas muutub sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline keskkond nende ümber.
Education Nation
Loomulikult käsitles Andreas Schleicher PISA uuringuid nende arenguloos. Eelmiste uuringutega võrreldes on mõnes riigis toimunud edasiminek, mõnes paraku mitte. Tervikuna tuleb tunnistada, et eelkõige lugemis- ja arvutamisoskus pole endiselt soovitud tempos edenenud ega ole piisav toimetulekuks 21. sajandi kiirelt muutuvas tööelus.
Eesti üldharidus on oma tulemustega tõepoolest Euroopa parim, vähemalt kolmes PISA valdkonnas. Meie haridusest oli juttu mitmes ettekandes. Seda oli tore kuulda. Meie ministri esinemist kuulati suure tähelepanuga, kõigile oli üllatus, et Eestis on põhikooli õppevara saadaval nii paberil kui ka veebis. Talle esitati palju küsimusi nii plenaaristungil kui vaheaegadel, kõnelemata ametlikult korraldatud kohtumisest, nt Guardiani ja The Timesi asjatundlike ajakirjanikega, aga ka firmade Amazon Web Service, Apple, Discovery Learning, Cambridge Assessment ja Education First omanikega. Toimus ka kohtumine lordide koja teadus- ja tehnoloogiakomitee esimehe lord Pateliga.
Eesti delegatsiooni liikmetega vestelda soovijaid oli palju ja koostööpakkumisi tuli arvukalt kõige erinevamatest valdkondadest. Ka hariduses maksab palju hea maine ja sageli soovitaksegi selgitusi, mis ja millistes oludes võib viia lähemale seatud eesmärkidele.
Tähelepanuväärne oli MATIFIC-i kaasasutaja ja juhtivteaduri professor Raz Kupfermani ettekanne matemaatika õppimise arendamisvõimalustest ja ülemineku korraldamisest ühelt haridustasemelt teisele. Oluline on tagada uuele ja tulemuslikumale õppimisele jõudmiseks selle protsessi dünaamilisus, loogilisus ja loomulikkus, mis lubaks õppida mitte ainult elukestvalt (life-long), vaid ka life-wide, mis tähendab õppimist kõigist formaal- ja huvihariduse võimaluste kasutamisest õppimiseni juhuslikust ja planeerimata elukogemusest. Tema arvates on kogu maailm üks suur õppimiskeskkond, mille võimalusi tuleks õppida märkama. Suured tehnoloogiafirmad on osanud märgata nii mõndagi, sellest ka pakutavate haridustoodete rohkus. Mida ja kas osta, tuleb aga hoolega kaaluda.
Mõistetavalt on hariduspoliitilisi otsuseid vaja teha oma probleemidest ja kontekstist lähtudes, kuid globaalseid mõjureid targalt arvestades. Saime teada, et Egiptuse valitsus otsustas üldhariduse jaoks sisse osta õppekavad koos nende juurde kuuluva õppevaraga firmalt Discovery Learning. Sellega loodetakse lahti saada hinnete ja diplomite fetišeerimisest ning jõuda õpitulemuste objektiivse tunnustamiseni.
Peaaegu uskumatu tundus Nigeeria haridusministri Hon Godwin Obaseki sõnavõtt. Kui 1970. aastate lõpuni oli neil suhteliselt hästi funktsioneeriv haridussüsteem, siis järgnenud 30 aastat sõjaväelist võimu viis terve põlvkonna pea kirjaoskamatute tekkimiseni. Nüüdseks on kooliskäijate arv kiiresti kasvanud. Eriliseks saavutuseks pidas ta seda, et kehaline karistus koolides on vähenenud 50%.
Türgi haridusminister Ziya Selcuk tuletas meelde hariduspoliitika järjepidevat olemust. Sõltumata võimulolevate parteide vahetumisest peab see olema suunatud ühiskonna inimkapitali arendamisele. Paljud ministrid kasutasid majandustermineid, olulisel kohal olid arutelud süsteemide juhtimise ja haridusökonoomiliste lahenduste üle. Asjakohaseks peeti realistlikku ja oma võimalusi arvestavat eesmärgiseadet.
Täiesti olid ettekannetest kadunud liberaalsete ideoloogiate käsitlused, sest eks paljudes riikides ole jõutud äratundmisele, mis väärtused on ühtluskoolil, ühtsel ja jagatud üleilmsel haridusvisioonil ja koostööl paljudel eri tasemetel.
Enne ärasõitu käisime Ühendkuningriigi haridusministeeriumis. Üllatav oli kuulda, et britid on oma üldhariduses loobunud pädevuspõhisusest (kompetentsustest) ja sätestanud vaid õppesisu, samuti otsustavad koolid ise ainetundide arvu üle riikliku õppekava täitmisel.
Minister Reps esines ka saalitäiele ametnikele Eesti hariduse eduloost ja tulevikuvõimalustest ning vastas küsimustele. Samal ajal kuulasid teda Skype’is need ametnikud, kes töötavad teistes linnades. Eesti kui Education Nation on praegu lemmiklapse staatuses, keda imetletakse ja kelle ideedest püütakse õppust võtta. Küllap ongi meil palju seda, mida oma koolikultuurist ja kogemusest jagada.
Haridusreformis on sätestatud punkt, et lapsi ei jääta enam klassi kordama. Õpiraskustega lastele luuakse tugigruppid ja neist moodustatakse araldi klassikomplektid. See on väga hea muudatus, kuna nii saab raskustes laps õppida enda tasemele vastavalt ja õpetaja tööd kergendab selline muudatus tunduvalt. Nad ei pea keskenduma enam õpiraskustega noore aitamisele, vaid selleks on loodud tugigrupp, kus on oma juhendajad õpilase abistamiseks.
Haridusreform toob kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid muudatusi. See raskendab kohati õpilaste hariduse kättesaamist, kuid samas annab erinevates koolides õppivatele noortele samad võimalused edasisteks õpinguteks.