Mõtlemisainet Rootsist: mida ja miks naabrid teevad?

Rootsi kooliameti peadirektor Peter Fredriksson tuli vana aasta lõpus välja informatsiooniga uute õppekavade kohta. Need peaksid meilegi huvi pakkuma, arvestades 2019. aasta oktoobris-novembris alushariduse õppekavaga seoses toimunut …

Sarnaselt Soome 2016. aasta õppekavaga pani ka Rootsi kooliamet 2018. aastal oma õppekava avalikule arutelule. Koguti arvukalt asjatundjate arvamusi, mille põhjal õppekava tööversiooni ka täiendati. Hariduspoliitilisi eesmärke, mida uue õppekavaga taotletakse, on põhiliselt kaks: õpetaja töö hõlbustamine (Rootsis on puudu ligi 60 000 kvalifitseeritud õpetajat) ja võimalikult võrdse hariduskvaliteedi tagamine kõikidele õpilastele.

Kuigi Rootsis on aastakümneid järgitud detsentraliseerituse printsiipi, on praeguseks jõutud tagasi ühtluskooli vajaduse mõistmise juurde. Kvaliteedi tagamise all mõeldakse sedasama, mis on „Eesti entsüklopeedias“ märksõna „ühtluskool“ all kirjas juba 1937. aastast: võrdne juurdepääs ühesugusele hariduse sisule (igas koolis õpitakse neid aineid, mis õppekavas kirjas). Ühine õppesisu lubab ka praegu liikuda ühest koolist teise, samuti on konkreetse õppesisu alusel võimalik koostada võrreldavaid kontrolltöid ja tasemetöid, mis omakorda lubavad usaldusväärselt hinnata omandatud teadmisi ja oskusi.

Abiks õpetajale

Tsentraliseeritult esitatud õppesisu aitab eelkõige õpetajat. Rootsi kooliamet soovib rõhutada õppesisus neid osi, mis käsitlevad turvalisust, koolirahu (õpirahu) ja suhtekasvatust (relationships). Need omakorda võimaldaksid suuremat tähelepanu pöörata õpilase tervisele ning heaolule ja toetada teda teadlike valikute tegemisel.

Aine- ja kursusekavade arendamisel on lähtutud viiest põhimõttest: rõhutada selgemalt faktiteadmisi, kohandada kursuse- ja ainekavad paremini kooliastme, koolitüübi ja klassiga ning arvestada vastavust kohustusliku minimaalse õppeajaga; demonstreerida teadmiste ainepõhist arengut koolieelsest klassist gümnaasiumi kursusteni ning nendevahelisi seoseid; muuta teadmiste nõuded aineti senisest vähem detailseks, jäädes valdavalt teema ja põhimõistete tasandile.

Uut on veelgi – näiteks töökogemuse pakkumine nii põhikoolis (min 10 päeva) kui ka gümnaasiumis, tutvustamaks erinevaid elukutseid. Samuti peavad koolid kasutusele võtma igaks päevaks mõeldud liikumisprogrammid, nad võivad arvestada tasemetööde tulemusi kokkuvõtva hinde kujundamisel jm.

Üleriigilisi digitaalseid tasemetöid hakatakse korraldama alates 2022. aastast. Rootsi keele ja matemaatikaoskuste arendamisele pöörati tähelepanu juba 2017. aastast, kolmas erilise tähelepanu all olev õppeaine on inglise keel. Koolikohustus algab Rootsis kuuendast eluaastast (koolieelne aasta kuulutati kohustuslikuks juba 2018), koos 9-klassilise põhikooliga omandatakse põhiharidust seega kümme aastat.

Taotletakse, et õppekava oleks eelkõige õpetajale hea töödokument, mille fookuses on õppesisu ja arusaamisega õppimine.

Mis töötab, jääb alles

Kõige suuremad muudatused seisavad ees algkoolis, samuti on varasema hariduspoliitilise otsuse kohaselt muudetud kohustuslikuks lasteaias korraldatav ettevalmistus kooliks. Vajalikuks peetakse konkreetseid teadmisi millegi kohta, mitte pelgalt abstraktseid oskusi. Printsiibiks õppesisu arengus on selle astmeline tõus (progressioon), mida meie nimetame tavaliselt dünaamikaks – Hilda Taba määratluse järgi on see liikumine tasemelt, kes ollakse praegu, kellekski saamise poole. Selle kohaselt muutub teadmiste konkreetsuse aste vastavalt lapse edasiliikumisele vanematesse klassidesse.

Eriti oluliseks peetakse õppeaja ja -sisu mahu vastavuse järgimist. Kui algklassilaps omandab põhiteadmisi, siis edaspidi areneb seoste mõistmine erinevate teadmiste ja oskuste vahel ning liikumine tervikliku maailmapildi kujunemise poole.

Mõned olulised seisukohad lisaks. Väiksed lapsed ei pea veel midagi analüüsima ega reflekteerima, kõigepealt on vaja omandada igapäevaelu põhiteadmised. 7–9-aastased lapsed peavad omandama eelkõige lugemis- ja kirjutamisoskuse, mis lubab neil järgmistes klassides aineõpetusega toime tulla. Loomulikult on vaja ka tekstist aru saada ja küsimustele vastata.

Kogu õppesisu vaadati üle ja nt Rootsi hümn ning rootsi lastelaulud on tagasi õppekavas. Rootsis elades on vaja siiski mõista seda kultuuri ja sotsiaalset keskkonda, kus elatakse, st käsitletakse Rootsi ühiskonnale olulist ning omast, mida õpitakse ühiselt väärtustama.

Rootsis on omaette probleem õpetajate puudus, mistõttu on vaja, et ka õppekava abil oleks võimalik õpetaja tööd hõlbustada. Seetõttu on õppesisu valik ette antud, kohati juba lõimitult. Rootsis arvatakse, et Eesti ja Soome pole PISA-s edukad mitte oma õppekavade, vaid kogenud õpetajate tõttu, kellest peetakse lugu. Ja õppekava peabki olema sedavõrd kvaliteetne õpetaja töö alusdokument, et õpetajal jääks rohkem aega metoodiliste lahenduste leidmiseks oma klassi või õpilasgruppi arvestades.

Üsna konkreetselt on kirjas, mida õpetaja peab tegema, ja ühine õppesisu on kirjeldatud eri tasanditel. Osa materjali on ainekavadest ka välja võetud ja osa on liikunud klasside ja kursuste vahel. Alles on jäänud kõik see hea ja vajalik, mis seni hästi töötanud. Hariduse põhieesmärgid, eelkõige tema humanistlik dimensioon on alles, õppekavade struktuurielemendid on samuti paigas.

Küllap on meilgi asjakohane mõelda, miks on rootslased oma hariduspoliitikas ja õppekavaarenduses seda teed läinud. Konstruktivism ja liberaalsed ideoloogiad pole kooli- ja õppekorralduses soovitud tulemusi andnud. 9. ja 10. detsembril Tallinnas toimunud GEIS (Global Educational International Summit) seminaril, kus viibisid ka OECD ja Euroopa Komisjoni haridusliidrid, märgiti, et PISA-s on korduvalt edukad olnud need riigid, kus on osatud säilitada traditsioonilise koolikultuuri ja uuenduslike ideede rakenduse mõistlik tasakaal.

Loodetavasti leiame uuel aastal nii oma kooliloost kui ka naabrite juurest palju õppimisväärset. Analüüsime hoolega, mida naabrid teevad, ja miks nad just nii teevad. Kui seni väga liberaalset haridust pooldav Rootsi pöördub tagasi korrastatud ning ühtlustatud üldhariduse poole, tuleks nende kogemusest ilmselt õppida, mida Eesti üldhariduses rakendada, ja seda mitte ainult heade PISA tulemuste saavutamiseks.