Noored õpetajad soovivad direktoritelt rohkem toetust

31. jaan. 2020 - Kommenteeri artiklit

Käesoleval õppeaastal tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja. Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis. Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides. Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.

Illustratsioon: Tuomas Kärkkäinen / Opettaja

24. ja 25. jaanuaril toimus Helsingis juba 25. korda haridusmess EDUCA. Tänastes artiklites kajastatud teemad ongi valitud nende hulgast, mis ka messil päevakorral olid.


Noored õpetajad soovivad direktoritelt rohkem toetust

Noored õpetajad väärtustavad oma tööd, kuid soovivad tööle asudes saada rohkem tuge nii koolijuhilt kui ka kolleegidelt, vahendab Salla Hongisto.

Oma kogemusi kirjeldab alustav õpetaja: „Tööelu alguses oli palju ebakindlust. Minust oli ametlikult saanud õpetaja, kuid kooli igapäevaelu pakkus hoopis midagi muud kui lihtsalt õpetamist: jooksvaid probleeme, tülide lahendamist, dokumentide täitmist jms. Õppepraktikal harjutati tundide planeerimist, aga reaalses olukorras pidi plaane muutma lennult, õpilaste kolmeastmeline tugisüsteem tundus arusaamatu ja segaduses olekus tekitas lisapingeid vajadus saavutada tulemusi.“ (Paljudel noortel õpetajatel on esialgu aastane tööleping).

Õpetajate ametiühing korraldas küsitluse, kus alustavad õpetajad said välja tuua oma põhimured ja olulised ootused. Enim kerkisid esile järgmised mõtted:

  • väga tähtis on vanema kolleegi toetus ja juhendamine,
  • praegusest palju rohkem tuleks tutvustada igapäevase koolitööga seotud argiasju,
  • oodatud on töökollektiivi toetus ja igapäevane märkamine,
  • kuidas märgata õpiabi vajavaid õpilasi?,
  • ehmuti, kui palju tundide ettevalmistuseks aega kulub, seetõttu kannatab vaba aeg,
  • kuidas piiritleda oma tööhulka ja milliseid eesmärke peaks oma tööle seadma?,
  • tähtajaline tööleping sunnib ebamõistlikult pingutama (igas omavalitsuses polegi vabu töökohti kohe saadaval).

Jätkab noor õpetaja: „Sooviksin, et igaüks julgeks nõuda direktorilt sissejuhatavat tutvustust kooliellu ja järjepidevat toetust. Häid nõuandeid on vaja, et edaspidigi oleks koolides asjatundlikke õpetajaid. Noored õpetajad otsustavad esimeste tööaastate järel, kas jätkata selles ametis või mitte.“

Professor Juha T. Hakala nendib, et praegune hariduskorraldus ei toeta õpetajate teotahet. Seega tuleb tööheaolu sõlmprobleemid endal lahendada. Ta soovitab noortel õpetajatel latti veidi madalamale lasta ja annab mõned juhtnöörid.

  • Loobu endale asetatud kõrgetest eesmärkidest.
  • Vähenda oluliselt tegelusi-toimetusi. Kogu õppekava ei pea täitma. Keskendu oma tugevustele ja tee seda suurepäraselt.
  • Arutlege kogu koolirahvaga, mis õigupoolest on õpetaja põhiülesanne (see iva). Kõik muu on sõklad, mis tehakse ära siis, kui jagub aega ja jaksu.
  • Et loovus ei kaoks, peab saama ka igavleda ja laiselda.
  • Ära venita oma tööpäevi ülearu pikkadeks. Tõeliselt keskendunult suudab inimene töötada 4–5 tundi päevas!


Õpilashoolekanne – kõikide õigus, aga …

Õpilashoolekandega seotud murekohtadest ja võimalikest lahendusvariantidest kirjutab Saara Paatero.

Õpilaste vaimse tervise tagatis on tavalise töökorraldusega lihtne koolielu, tõdeb Soome psühholoogide liidu juht Annarilla Ahtola. Õpilaste heaolu tagamiseks tuleb haridusse anda ressursse, et koolide baasvajadused oleksid tagatud: õpperühmad piisavalt väikesed, õpetajatel vajalik haridus, õpilastel toetussüsteem ja kõigil valdkondadel rahaline kate.

Viimase kahe aasta jooksul on suurenenud mured neljanda ja viienda klassi õpilaste vaimse tervisega. Õpilased tahaksid, et vaimse tervise probleemidele saaks nõu ja abi koolimajas, et poleks vaja mujalt nõustamist otsida. Õpilastel on seadusest tulenev õigus saada hooldust, mille peamine eesmärk on ennetada vaimseid probleeme ja anda vajaduspõhist abi õppetöös. Õpilashoolekande hulka kuuluvad psühholoogi, sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi ja meditsiiniõe antav abi.

Psühholoogide liit nõuab, et iga kooliastme hoolekande ressursid saaksid lahendatud nii, et koolipsühholoogidel oleks piisavalt aega üksikjuhtumitega tegelda. Ahtola meelest on ühele psühholoogile sobiv koormus 600–800, aga sisukaks tööks vaid 500 õpilast.

Soomes on vajaka mitusada koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi, kuna pole loodud vastavaid ametikohti. Sõltuvalt omavalitsusest on psühholoogidel erinev koormus ja osa käib nii-öelda külakorda.

Helsingist 130 km kaugusel asuv väike Koski vald ei kurda spetsialistide puuduse üle. Koolipsühholoog on seal töötanud juba 16 aastat ning tegeleb 500 lapsega. Vald võimaldab oma töötajatele täiendõpet ja kui nad tunnevad end koolis hästi, nähtub see ka õpilaste pealt. Probleemidesse sekkutakse kohe ja ressursse on panustatud eriti alusharidusse ja algkooli. Õpilaste arvates neid kuulatakse ja ollakse huvitatud sellest, kuidas neil läheb.

Lisaks hoolekandeteenustele võeti vallas kasutusele positiivsele käitumisele kannustav Resetti tegevustik (https://www.valteri.fi/). Selle abil saab peresid aidata lasteaias ja koolis kohapeal ehk seal, kus probleemid ilmnevad. Esimesed tulemused on julgustavad – õpilased on rahunenud ja õpetajad omandanud igapäevase õppetöö toeks uusi võtteid.

Koski vallast oluliselt suurem Turu linn võttis koolidesse tööle kümme psühhiaatriaõde, kes hakkasid tegelema õpilastega alates 7. klassist kuni gümnaasiumi ja kutsekoolini välja. Niimoodi vähenesid psühhiaatrilise meditsiiniabi järjekorrad ja kooli õpilashoolekande töörühm sai ressurssi juurde. Turu linnas on ühe psühholoogi hooleks umbes 750 ja sotsiaalpedagoogil 850 õpilast.

Praegu on Soomes teoksil sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna uuendused, mis võivad muuta rahastust. Psühholoogialiit ja õpetajate ametiühing loodavad, et rahastus muudab (hoolekande)teenuse omavalitsustes senisest ühtlasemalt kättesaadavaks.


Kolmepoolsed kohtumised

Vähemalt kord õppeaastas täituvad õpetajate kalendrid arenguvestluste aegadega. Ühisvestluses osalevad õpilane, lapsevanem ja õpetaja. Kuidas nendeks valmistuda, kuidas rahustada murelikke vanemaid ja julgustada õpilast oma mõtteid avaldama? Näpunäiteid annavad Miia Sainio Jyväskylä ülikoolist ning Minna Riikka Järvinen arenduskeskusest. Spetsialistide nõuandeid vahendab Minna Hotokka.

Selgita eelkõige endale, lapsevanemale ja õpilasele, mis on eesseisva arenguvestluse eesmärk. Arutelu teravik peaks olema suunatud lapse kooliskäimise ja õpingute toetamisele ning kooli ja kodu koostöö tugevdamisele. Kõige rohkem on lootust eesmärkide saavutamiseks juhul, kui õpilane ise saab esile tuua just teda puudutavad rõõmud ja mured. On oluline, et täiskasvanud kuulaksid ja oleksid kindlad, et õpilase arvamus on vestluse peamine sisu. Ühisvestluse aega ei maksa kulutada mõne halva hinde, koolitarvete unustamise või tunni segamise teemadele.

Sõnasta kutse vanemale arusaadavalt ja täpselt, et ei tekiks vale ettekujutust sellest, miks ta on kooli kutsutud.

Vestluse võiks avada õpetaja, küsides, „millest meil on vaja täna rääkida“. Oluline on kuulata ja lasta õpilasel rahulikult vastata. Vajadusel võib last aidata täpsustavate lisaküsimuste abil, näiteks: kas ma sain sinust õigesti aru, et pidasid silmas …?

Vanematega kokkusaamised ei pruugi tekitada pingeid, kui õpetaja suhtleb nendega ka väljaspool arenguvestluste perioodi. Seega tasub e-kooli kaudu teada anda meeldivatest olukordadest. Nii ei teki vanematel tunnet, et õpetajaga kohtumisel on päevakorral vaid ebameeldivad teemad.

Paratamatult tuleb vestlustel võtta kõneks ka ebameeldivad teemad. Tasub keskenduda võimaliku lahenduse leidmisele olemasoleva hea kaudu. Näiteks: laps on öelnud, et koolis pole ühtki õiglast õpetajat. Tasub küsida, milles see on väljendunud, äkki on olnud siiski hetki, kui keegi täiskasvanutest on õigesti toiminud? Võib-olla meenub õpilasele, et näiteks sõbralik majahoidja aitas tal kadunud uiske otsida.

Last tuleb suunata märkama olukordi, mis pakkusid talle südantsoojendavaid kokkupuuteid täiskasvanutega. Ehk tasubki käituda niimoodi, et õpetajad oleksid edaspidigi tema suhtes õiglased?!

Mida teha, kui sinu vastas istub tulivihane lapsevanem? Jälgi oma näoilmet ja kehakeelt, püsi rahulikuna. Pole vaja samaga vastata, vaid küsi, millest oleks just praegu vaja rääkida. Kas on mingisugunegi võimalus leida tekkinud probleemile nii lühikese vestlusaja jooksul lahendus? Jälgi, et pahane lapsevanem ei võtaks kokkusaamises endale pearolli, õpilane peab kindlasti sõna saama, et avaldada oma arvamus probleemi kohta.

Kui õpilane on sisserännanu perest, siis selgita enne vestlust välja, kas tema vanemad vajavad tõlki. Õpilane peab enne arenguvestlust täitma heaoluküsitluse, mis võimaldab saada teada tema tunded ja seisukohad. Nii ei kulu vestlusaeg tühja-tähja üle arutlemisele. Anna ka lapsele teada, milleks tema vastuseid kasutatakse.

Silja Aavik: Koolis, kus ma Helsingis töötasin, peeti arenguvestlusi kaks korda aastas. Sügisel arutati koos, millised oleksid õpilase jaoks olulised eesmärgid (sotsiaalsed oskused, mõne õppeaine eriline jälgimine, õpiabi vajadus, terviseprobleemid). Jaanuaris tehti vahekokkuvõtteid. Mõlemad vestlused kestsid 30 minutit. Et kohtumisele mõeldud aega otstarbekalt kasutada, tuli ära teha korralik eeltöö. Sinna kuulusid õpilase tehtud analüüs oma õpi- ja sotsiaalsete oskuste kohta, aineõpetajate hinnangud (põhimõttel: mida oled õppinud, mida oskad ja mida pead veel harjutama) ja klassijuhataja kokkuvõte. Arenguvestluste toon peaks last julgustama ja innustama, kuid tagasiside olema realistlik. Kindla raamistikuga vestluseks piisas ettenähtud ajast täiesti.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!