Olukorrast keeltes ehk Humanitaaria ja reaalia vastasseis tänases koolis

24. jaan. 2020 Sigrid Butlers, Maigi Varusk Miina Härma gümnaasiumi õpetajad - Kommenteeri artiklit
Illustratsioon: Liis Somelar

Nii nagu ühiskonnas laiemalt on ka tänases koolis selgelt tuntav vastasseis humanitaarainete ja loodusteaduste õpetajate vahel. Humanitaare peetakse pehmodeks, kelle õpetatav on pigem lihtsasti arusaadav ja sobivam õpilastele, kelle pea matemaatikat kunagi jagama ei hakka.

Arusaam, et humanitaarid-kunstiinimesed on need, kes ühiskonnale niikuinii mingit rikkust tootma ei hakka, on nii sügavale juurdunud, et gümnaasiumi lõpetamise järel soovitavad ka üldhariduskoolidega tihedat koostööd tegevad karjäärinõustajad näiteks sügava ajaloohuviga õpilasel tõsiselt kaaluda edasi õppimiseks pigem mõnda teist valdkonda, sest see ei võimalda ju tulevikus ära elada. Sobivaks valikuks peetakse IT-valdkonda, majandust ja arstiteadust – Eesti Nokiaid.

Üldharidus läheb vooluga kaasa. Kui vaadata Eestis keskharidust pakkuvate gümnaasiumide õppekavasid, sealhulgas suuna- ja valikaineid, ning nende täitumust, on prioriteediks see, et igas koolis oleks loodus- ja/või reaalsuund, valikus oleks palju arvutiteaduste valdkonna aineid, nagu robootika, 3D-modelleerimine, programmeerimine, mitte see, et õpilased mõistaksid ilukirjandust, oskaksid tajuda ajaloosündmuste mõju tänapäevale või teaksid saja ladinakeelse sententsi tähendust.

Harjumuspäraselt liigitatakse võõrkeeled humanitaaria valdkonda kuuluvate ainete hulka. Nad on samuti ühed nendest „pehmodest“. Tavaliselt on võõrkeeltes edukad ontlikud tütarlapsed ja need, kes ennast reaalainetele vastandavad. Kuid mis oleks, kui vaataks võõrkeeli teise nurga alt? Mis oleks, kui mõtleks korraks iga keele põhiolemusele? Keel on suhtlusvahend. Veelgi enam, see on tööriist, mis võimaldab omandada teadmisi igas valdkonnas ning suhelda sama hästi nii teadus- ja tehnikamaailma kui ka kaunite kunstidega. Seega peaks olema iga üldhariduskooli prioriteet võõrkeelte õpetamine. Seda tuleks vaadelda kui valdkonnaülest oskust. Iga kool võiks oma õppekava ja -aine mahtusid ning suunavalikuid planeerides paika panna kindlad põhimõtted ehk nn kooli keelepoliitika. See on alus, millele toetudes saab võõrkeelte potentsiaali maksimaalselt kasutada.

„Peeglike, peeglike seina peal, millist võõrkeelt küll õppida siin ilma peal?“

Kui inglise keelel on oma positsiooni lihtne põhjendada – tegemist on rahvusvahelises teaduses, äris, poliitikas, meelelahutuses kasutatava lingua franca’ga, mille olulisust ja omandamist piisaval ehk B2-tasemel kontrollib ka riigieksam, siis teistel Eestis, sh Miina Härma gümnaasiumis enim õpetatavatel keeltel (hispaania, prantsuse, saksa, vene) nii lihtne ei ole.

Hariduse tagatubadest ja meediast on aastate jooksul läbi käinud arvamus, et esimeseks koolis õpitavaks võõrkeeleks võiks olla „raskem“ keel, mille omandamine ja milles arvestatavale tasemele jõudmine võtab rohkem aega, kindlasti alguses ka pühendumist ja distsipliini. Õpilastele ja vanematele oleks raske põhjendada, miks alustada võõrkeeleõpinguid mõnest muust keelest kui inglise, kui praktilist väljundit peaaegu ei ole. Valdavalt valiksid vanemad (kui neile valida anda) oma lapsele keele, mille kasutamise võimalus koolist väljaspool on tõenäolisem. Eestis on selleks inglise keele järel vene keel. Kui Eesti riik tahaks hammustada eriti suurt tükki, siis võiks alustada hoopis suure kõnelejate arvuga hiina, araabia või hispaania keele õppimisega ning teha seda juba varakult, et jõuda kõrgemate tasemeteni. Siin tuleb aga teha valikuid lähtuvalt võimalustest. Kvalifitseeritud õpetajad ja jätkusuutlikkus on keeleõppe üks alustalasid, mida eelnevalt nimetatud keelte puhul aastal 2020 veel laialdaselt saavutatud pole. Meil on olemas ressurss vene, saksa, prantsuse keele õpetamiseks, kuid ka siin hakkab potentsiaal ja jätkusuutlikkus end ammendama.

Üks, mis kindel – teist võõrkeelt tuleb hakata õppima kolmandast või neljandast klassist senise kuuenda asemel. Nii avaneks põhikooli lõpuks võimalus jõuda kõigis õpitavates võõrkeeltes arvestatavale tasemele ja gümnaasiumi lõpuks riiklikus õppekavas ette nähtud B1/B2-tasemeni. Miina Härma gümnaasiumis alustatakse inglise keelega esimeses klassis. Võib kinnitada, et varakult võõrkeeleõppega alustamine on tulemuslik. Iga järgneva võõrkeelega alustamisel antakse kolme keele (prantsuse, saksa, vene) vahel valida. Keeltele panustatud suur tunniressurss ja väikesed õpirühmad on aidanud kaasa õpilaste eksamivalikutele. Põhikooli valikulise lõpueksamina valib inglise keele pea kogu õpilaskond. 9. klassi lõpus sooritatakse lisaks kolmanda võõrkeelena õpitava saksa (DSD 1), prantsuse (DELF Junior) ja vene keele rahvusvahelisi tasemeeksameid. Aasta-aastalt on kasvanud gümnasistide hulgas huvi rahvusvahelise inglise keele CAE-eksami vastu. See eksam tõestab kõrget keeletaset (C1–C2). Samal ajal ei ole ka siin olukord ideaalne, eriti gümnaasiumiastmes, kus levinud perioodõpe ja niigi väheste kursuste arvu ebaloogiline paigutamine võib nii mõnegi võõrkeelehuvilise motivatsioonile karuteene teha.

Eesti koolides tervikuna toob eelnevalt nimetatud valikute pakkumine endaga kaasa lahendamist vajavad probleemid. Kas oleks õpetajaid, kes õpetaks võõrkeeli eri tasemel, ka kõige kõrgemal? Kas riik pakub piisavalt tuge tänapäevaste õppevahendite soetamiseks, õpetajate täiendkoolitusteks, võõrkeelte oskuse populariseerimiseks ja kontrollib keeletaset näiteks olümpiaadi või kas või tasemetööga?

Tänapäevane metoodika ja õppematerjalid

On selgemast selgem et loe-tõlgi-tüüpi keeletunnid on eilne päev. Niisamuti ei tegelda võõrkeeletundides tohututes kogustes kontekstiväliste grammatikaharjutuste drillimisega. Kuid väga vale on ka laialdaselt levinud arusaam, et võõrkeel kuidagi tundide kaupa Youtube’i vaadates iseenesest igaühele külge hakkab.

Võõrkeele riikliku õppekava aluseks on Euroopa nüüdiskeelte keskuse (inglise keeles ECML) välja töötatud raamdokumendid. Neis on ära toodud üsna selgelt mõistetavad metoodilised suunad:

  • keel on kultuuride ja valdkondade vaheline suhtlusvahend;
  • õppematerjalina tuleb kasutada päriselulisi ja võimalikult erinevatest eluvaldkondadest pärinevaid allikaid;
  • digioskusi tuleb arendada ka keeleõppes;
  • võõrkeelte õppimisega tuleb alustada võimalikult vara;
  • võõrkeeleõppe suur eesmärk olgu mitme võõrkeele oskus.

Tänapäevane keeleõppe metoodika eeldab, et õpilastes arendatakse loovust, julgust, suhtlemisoskust, analüüsivõimet. Tegemist on aineüleste pädevustega, millele toetudes tõuseb õppekvaliteet ka teistes ainetes. Praegu on võõrkeel tunniplaanis sageli lihtsalt üks õppeaine ja klassiruumis 45 minutit kestev tund on fragment, millest väljutakse järgmisesse tundi, kuid tegelikult võimaldaks see kõikide valdkondade lõimingut.

Juba mitmeid aastaid kestnud võitlus võõrkeelte positsiooni pärast kooli õppekavas peab jääma teisejärguliseks. Vahet pole, kas keelte võitlusest väljub võitjana ehk esimese võõrkeelena inglise, vene või mõni muu keel, kasusaaja peab olema õpilane. Tema on see, kes suhtleb, loob ja arendab ning taastoodab nii üha uusi ja uusi võõrkeelehuvilisi.


Ideaalkeeletaja profiil

Uku on fiktiivne võõrkeelehuviline, kes eksisteerib kusagil tulevikus. Ta hakkas esimest võõrkeelt õppima juba lasteaias viieselt, sest tal oli see võimalus.

Kohe koolis puutus ta kokku suures mahus keeleõppega ja esimesed korralikud suhtlused olid 3. klassiks juba selja taha jäänud.

Teise võõrkeelega pusis ta neljanda klassi alguses pikalt ja tulemusi hakkas tajuma pärast aastast õppimist. Ukuke märkas, et kui ta käis linnas ringi, suutis ta enne võõrliigina tunduvate inimeste vestlustest teemasid, sõnu, mõtteid välja noppida. Ta tundis end hästi, sest oli selgeks saanud midagi, mis andis enesekindlust ja tekitas tahet edasi õppida.

Kuuendas klassis avanes tal võimalus nuusutada järgmist keelt. See tuli juba palju lihtsamalt ja Uku ei kartnud enam rääkides vigu teha. Ta avastas, et see ongi edu võti. Tihti mõtles ta ühes keeles ja hakkas rääkima teises, vahel ei leidnud õigeid sõnu ja rääkis segakeelt: „Can я helfen you, c’il vouz plait?“

Uku-poiss sooritas üheksanda klassi lõpus esimese rahvusvahelise keeleeksami ja sai DSD I taseme, mille üle vanaisa Günther muidugi väga rõõmustas.

Uku koolielu tipphetk oli osalemine 10. klassis ETV keeleteaduslikus saates „Paabel 66“. Ta võitis selle ja sai 10 000-eurose teadusstipendiumi, et end välismaal täiendada. Samuti garanteeriti talle õppekoht ülikoolis.

Nii aina edasi liikudes jõudis ta peagi tasemeni, kus mõistis kolme keelt ja suutis oma mõtteid ja tundeid neis väljendada ning paberile panna. Ta nautis filme ja seriaale, kus kuulis fragmente endale tuttavates keeltes ja suutis neid konteksti panna.

Ta aju oli muutunud. Ukule tundus, justkui oleks temast saanud mitme hingega eestlane.

Maigi Varusk


Võõrkeel arvudes

  • Käesoleval õppeaastal õpib inglise keelt A-võõrkeelena 95,8% õpilastest.
  • Esimene võõrkeel on saksa keel 28, prantsuse keel 5 ja vene keel 19 koolis.
  • Enamik õpilasi alustab A-võõrkeelega 3. klassis.
  • 31% koolidest alustatakse B-võõrkeele õppega enne 6. klassi.
  • 245 koolis (62%) on valikus üks B-võõrkeel.
  • Kolmandat võõrkeelt õpib umbes 4500 gümnasisti.

Allikas: Pille Põiklik, HTM-i keeleosakonna peaekspert


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!