Õnnelik õpetaja – kas müüt või tegelikkus?
Minu viimase paarikümne aasta kogemus koolidega, kuhu mahub nii noorte õpetamist, koolide arenguprogrammides osalemist, koolitamist, koolijuhtide toetamist, on viinud küsimuseni: kas õpilane saab olla õnnelik, kui tema õpetaja pole õnnelik? Jah, Eestil on põhjust olla uhke PISA testide tulemuste üle, aga millise hinnaga on need saavutatud või kas sama kõrge skoori saaksime ka kooliõnne mõõtmisel?
Kirjanik, pedagoog Riina Kangur kirjutas mõne aasta eest Kanada kogemusest, kus lastel olid algkoolis kodutööd keelatud. „Selle asemel sai käia balletitunnis, ujumas, tennist mängimas ja suusatamas. Tänu sellele tahtsid lapsed kooli minna, sest koolis oli huvitav ja lõbus.“ On suur vahe, kas töötad lastega, kes tahavad koolis olla, või nendega, kes vaevlevad stressis. Aga õpilaste jaksamine on ainult üks muutuja õpetaja tööõnne valemis.
Piirideta karjäär
Jagan siinkohal kogemusi oma praktikast, mis on pannud murelikult tõdema, et vajame suuri muutusi. Töötasin superviisorina ühe kooliga, mis maadles eksistentsiaalse teemaga: kas jäädakse kestma iseseisvana või pihustatakse personal laiali teiste piirkonna koolide vahel. Koolijuhi pikaaegne sisukas töö oma meeskonnaga oli loonud kollektiivi võimsa sünergia – koos käidi mitte ainult sünnipäevaõnnitlusi üle andmas, vaid ka õpiti üksteiselt, leiti vahendeid arenguks ja unistati suurelt.
Kord palusin õpetajatel olla oma õpilaste olukorras, et leida just sealt vastuseid küsimustele, kuidas muuta kool paigaks, kuhu noored tahavad tulla. Tänu rollivahetusele hakkas ideid voolama kui küllusesarvest. Jõuti selleni, et kool võiks olla mainekas klubi, kuhu on au kuuluda. Koolis võiks olla koguni eluoskuste programm, personaliseeritud õpe ja hubased nn molutamispaigad. Üle võlli unistades koguni talveaiad, mullivannid, massaaž ja miks mitte stipendiumid, digiõpe ning maailmatasemel lektorid.
Hiljem, kui pilvedest alla tulles esmaseid uusi lahendusi õpilaste väljalanguse pidurdamiseks kirjeldasime, nentis kooli juhtkond kibedalt, et sellisteks asjadeks ei ole neil iial omavalitsuse toetust.
Karjääriteoorias on käibel piirideta karjääri mõiste, mis tähendab, et ehitame töörolli professionaali ümber, mitte ei vääna spetsialisti oma normide järgi. Kõige hinnatum aspekt tööõnne kontekstis on tõdemus, et meil on piisav vabadus oma tööd korraldada. Kahjuks tunnevad paljud koolid end just selles punktis nurka surutuna, koolijuhid aga üksildasena. Reegleid, piiranguid ja nõudmisi on lademes, aga pole kedagi, kes koolijuhte teeniks. Ka neil peab olema keegi, kelle sülle panna pea.
Üks inimene üksipäini on liiga väike ühik, et teha suuri asju, on vaja toetavat seljatagust. Ükski koolijuht ei peaks maadlema üksinda uue ajastu juhtimise väljakutsetega. Vaja on nii mentorit kui toetavat juhti kooliomaniku näol, lisaks lahkelt supervisiooni ja toetust ka kõige pöörasemate ideede elluviimiseks, mis koolielu mõnusamaks muudaksid.
Julge eksida!
Olen sage esineja hariduskonverentsidel ja seminaridel. Uurin õpetajatelt muuhulgas, kui avatud on nad kolleege oma tundidesse töövarjuks kutsuma. Ehkki aastatega on pilt pisut paranenud, tõusevad saalis ikka vaid üksikud käed ja needki oma enamasti nooremad või välismaal elanud õpetajad.
Üksteiselt õppimine ja kogemuse jagamine on areneva organisatsiooni vundament. Paraku pelgavad paljud õpetajad oma kolleegide hinnanguid ja kriitikat ega julge olla avali oma kaasteeliste ees. Nii jääb aga saamata ka väärtuslik tagasiside ning tunnustus praktikatele.
Kuna õpetaja peamine tööriist on tema isiksus, siis kuidas saab ta luua avatud, hinnanguvaba ja mõnusa õhkkonna klassis, kui see kooliüleselt ei toimi. Haavatust kui juhtimise vundamenti uurinud teadlane Brene Brown kinnitab oma raamatus „Julgege juhtida“, et meil ei ole vaja inimesi mõjutada haiget tegemise ja hirmuga, vaid usalduse ja avatud südamega. „See on ainus, mis ühendab meid päriselt teiste inimestega,“ sõnab Brown.
Mitte kunagi varem pole õpetajad pidanud madistama selliste psühhosotsiaalste väljakutsetega kui praegusel ajal. Nõudmised teadmiste jagamisele on üha kõrgemad, kuid paljudel kooliõpilastel on diagnoositud stress, sekka ärevus- ja keskendumisraskused, meeleolu kõikumised või muud psüühikahäired. Me võime jäädagi juurdlema põhjuste üle, miks see nii on, ja targutada teemal, kuidas vanasti oli kõik parem, aga maailm meie ümber on pöördumatult muutunud ja koolgi ei saa jääda samaks.
Küsin noortelt sageli, kas teil on koolis piisavalt võimalusi ennast ja oma võimalusi tundma õppida ja saan vastuseks pearaputuse. Meil on lahkelt fakte ajaloost ja hulgaliselt valemeid, kuid napib elementaarseid eluoskusi, kuidas raskete tunnetega toime tulla, enda vastu leebe olla või kuidas endast erinevate inimestega suhelda. Kuidas kasutada tarkvaramaailmas levinud tõdesid: julge eksida, viga on okei, sellest õppimine viib meid edasi.
Hiljuti pakkusid ühe Tallinna kooli kaheksandikud hariduse disainimise ideena välja, et koolis võiks olla magamise tund. Nad igatsesid teadmisi, kuidas stressiga toime tulla, võimalust valida aineid juba põhikoolis, rohkem e-õpet ja et kool algaks paar tundi hiljem. Vähese une probleem, millest algavad kõik muud probleemid, näikse olevat koolides epideemiline. Kui paljud meie koolinoortest lähevad kell 22 hingerahus magama ja puhkavad vähemalt kaheksa tundi jutti? Õpetajad kurdavad, et valmista ette kui tahes põnev tund, kui su vastas on pooleldi tukkuv stressis õpilane, jookseb kõik liiva. Väsinud ja kergesti ärrituvad õpilased mõjutavad ka üksteist ja nii põhjustab „kivi sulpsatus järvevees“ juba suurema lainetuse, teisisõnu halva ja pingelise koolikliima.
Juhtimisest sõltub kõik
17 aasta jooksul personalitöö ja tööõnne valdkonnas tegutsedes olen ikka ja jälle põrkunud dilemma otsa, et kui palju toetust on vaja, et üks organisatsioon toimiks elujõuliselt ja tuleks toime enda ees seisvate ülesannetega. Jah, kõige olulisem – spirituaalne komponent tööõnne seisukohalt – on koolis paigas. Töö eesmärk hariduse valdkonnas on üllas, nagu ka meditsiinis, kus päästetakse elusid. Samas, nii nagu meditsiinis, nii ka haridussektoris kipub asi sellega piirduma, justkui nende valdkondade inimesed ei vajakski, et neil on juht, kes on nende tööõnne maaletooja. Või nende kohta ei kehtikski tööelukaare loogika, kus on paigas nii sisseelamine, tunnustamine, motiveerimine, professionaalne toetus, protsesside intuitiivsus, info liikumise kvaliteet kuni terviseedenduseni välja.
Olen kogenud, et koolirahval võtab karva lahti haridusest kui teenusest rääkimine ja õpilase kui kliendi kohtlemine. Samas aitaks just asjale läbi teenuseprisma vaatamine ja kasutajakogemuse disainimine luua vajalikku kultuuri, mis organisatsiooni kui tervikut toetab. Heast tootest või teenusest on meil enamasti ühtne arusaam – lisaks sellele, et asjad saab aetud, pakub see naudingut ja rõõmu.
Sama tunne peaks valdama ka koolis töötades: me ei saa ainult asju aetud, vaid sealne kultuur tõstab meie väärtust inimesena ja rõõmustab südant. Olen kohanud koole, mis maadlevad sellega, et õpetajate põud sunnib taluma ka selliseid õpetajaid, kelle erialatüdimus selgelt välja paistab ja ka kolleege muserdab, kuid puuduvad rollikaardid või kompetentsimudelid, mille alusel neile tagasisidet anda. Või ei ole ette võetudki väärtuste sõnastamist, millest igapäevases koostöös juhinduda.
Sageli on lahendamata sisemine teadmiste jagamine või ei peeta sisukaid ja inspireerivaid arenguvestlusi. Rääkimata õpetaja võimalusest võtta korra või paar karjääri jooksul kuue kuu kuni kaheaastane tasustatud puhkus, ehk sabbatical, mis võimaldaks ringi rännata ja uusi asju õppida.
Kool on eriline paik
Samas on kool organisatsioon nagu iga teine ja vajab toimimiseks kokkuleppeid, raamistikke, tarku protsesse ja kultuuri. Lihtne võrdlus hambapesuga: meil poleks puhtaid hambaid, kui me hommikul ja õhtul ei teeks hambaharjaga läbi kaheminutist rituaali. Nii kasvavad ka koolis asjad üle pea, kui puuduvad vajalikud toimingud.
Jaanuari hakul kirjutas staažikas koolijuht Aarne Link Eesti Päevalehe arvamusloos, et igal institutsioonil peab olema vajalikke ressursse ülesannete täitmiseks. „Selles valdkonnas on haridussüsteemis palju probleeme. Ajaloo kõigis olulistes protsessides on määravaks teguriks olnud inimene. Haridusvaldkonnas on selleks teguriks õpetaja.“
Nõustun selle mõttega täielikult. Kaitsesin 2018. a suvel tööõnne valemi teemalise teadustöö, milles tuli muuhulgas välja, et väga paljud oma valdkonna professionaalid peavad unistuste ametiks just õpetajaametit ja oleksid rõõmuga nõus kooli tööle minema. Põhjus, miks nad sinna ei lähe, on hirm, et nad jäävad seal üksi ja põlevad varem või hiljem läbi, andes välja rohkem, kui tagasi saavad.
Kõigest hoolimata olen lootusrikas, sest olen näinud Eestis ka koole, mida juhitakse kui maailma tipptasemel organisatsioone ja mille õpetajad ning õpilased säravad. Seepärast innustan kõiki haridusasutusi mugavustsoonist välja tulema ja organisatsioonidisaini teekonda ette võtma.