Püha Johannese koolis on vaikusel oma koht

Püha Johannese kooli aatriumis kajab päeva lõpetuseks ühislaul. Korraga võtab maad vaikus. Ja nii on see igal päeval. Alates hetkest, kui koolile meloodia kinkinud Arvo Pärdi tähelepaneliku pilgu all kirjutasid lapsed ise sõnad ja laul oli esmakordselt kõlanud. Vaikuse rollist koolis ja klassiruumis vestlesime Püha Johannese Kooli asutaja ja direktori Liivika Simmuliga.

Vaikust ühislaulu järel ei reguleeri ega dirigeeri keegi, mõnikord on see lühem, mõnikord pikem ja kui keegi vaikuse lõpetab, siis see lõpebki. Aga mõnikord kestab vaikus väga kaua, kõik prioritiseerivad seda, kuigi nad on väsinud ja tahaks minna muid tegevusi tegema.

“See on meie kooli varandus – õpilaste poolt vaikus, mis ei ole õpetajate tekitatud,” ütleb Liivika Simmul.

Püha Johannese kooli on loonud Nõmme õigeusu koguduse liikmed. Õigeusus peetakse kõige olulisemaks seda, mis toimub inimese sees ja südames, südamepalves on just vaikusel keskne roll. Erinevalt Eestiski laialt praktiseeritavatest vaikuseminutitest põhinevad siin vaikus ja meelerahu inimese ja jumala vahelisel suhtel.

Milline tähendus on teie jaoks vaikusel koolis ja klassiruumis?

Arvan, et vaikust klassis on tajunud kõik väga head õpetajad. Et seda kogeda, ei pea olema religioosse maailmavaatega kool. See on selguse, äratundmise või mõistmise moment, kus on selline väga elus rahu.

Nüüdisaegne pedagoogika liigub aktiiv- ja koosõppe poole, kus on palju liikumist ja suhtlemist ja see kõik on ka meil väga teretulnud. Aga peab olema tasakaal ja meie õpetajad armastavad ka sellist vaikset nohinat.

Vaikus klassiruumis võib olla nii õpilaste- kui ka õpetajapoolne. Eeldatakse, et vaikne klass on hea asi, järelikult siis laps õpib. Aga kuidas saaks õpetaja ise teadlikumalt vaikust kasutada?

See sõltub õpetaja karismast. Sageli võib just alustaval õpetajal olla kiusatus rääkida ruum täis või olla rahu rikkujaks, rääkides tunnis kõrvalisi asju. Ebakindlusest ei suudeta algul veel luua niiöelda õppimise ruumi. Iga tund peaks algama vaikusega. Vahetunnist tulevaid lapsi peab aitama jõuda õppimise seisundisse. Samas peab jätma tunnis ruumi ka tegeliku kohalolu tajumiseks. 

Ma ise olen tajunud aastatega, et on kasvanud soov õpetada aeglasemalt ja isegi ütlen oma õpilastele, et see, mis ma praegu teen, on slow learning. Hakkasin seda lihtsalt ise kuidagi tegema, sest sain aru, et nii on õppimine palju sügavam, isiklikum, tähendusrikkam ja ka tulemuslikum. 

Mida vaikuse kasutamine koolis veel annab?

Vaikus taastab õpilase ja õpetaja jõudu. Hea õppimine on sarnane voo seisundile, kuhu on kaasatud kogu isiksus, see tähendab, et inimene on haaratud, süvenenud, ja sellega sageli kaasneb vaikus. Vaikus saab terviklikuks siduda inimese mõistust, hinge, südant ja keha. 

Olete öelnud, et oluline on vähem kasutada otsest õpetamist ja rohkem õiges seisundis ja meeleolus olemist.

Õpetaja on ka töörahu looja. Paljud meie õpetajad palvetavad õpilaste eest ja see ehitab üles suhet nendega. Kooli puhul on kõige olulisem õhkkond. Palvetamine on kõige mõjusam tegur seda luua. Hea õhkkond on ka nendes koolides, kus pole palvet, aga meie kogemuse põhjal on palvel kõige suurem mõju.

Enne lahkumist ühinen minagi aatrumis koolipere ühislauluga. Lapsed istuvad koos õpetajatega mugavalt põrandal või toolidel, kogu ruum täitub lauluhäältest. Korraga jääb ruum vaikseks. Tunnen, et olen osa saanud selles erilise ja sooja koolipere ühest erilisest hetkest.