Vilets elu …
Üllatav, kui palju võib hinnang ühele teosele aastate jooksul muutuda. Pean silmas „Tõde ja õigust“, filmi jõudmist Oscari nominentide sekka. Lugesin „Tõe ja õiguse“ esimest köidet esimest korda viiendas klassis, sest kirjandusõpetaja soovitas. Tema oskas kirjanduse põnevaks teha ja tema soovitusi me uskusime. Nii hakkasingi seda raamatut lugema ja täitsa huvitav oli. Esiteks oli mulle seal kõik tuttav. Minu vanemad kasvasid üles rehielamus ja ma kujutasin Vargamäed väga selgelt ette. Mu vanemad oskasid niita, künda, vihku köita. Teiseks olid Andres ja Pearu väga sarnased mu kodukandi koloriitsete vanade meestega. Lugesin raamatust huviga, kuidas sellised mehed elavad ja mis tükke välja mõtlevad. Pidasin Andresest ja Pearust mõlemast lugu, sest nad olid justkui natuke mu esivanemad ja esivanemaid tollal ei analüüsitud, vaid austati.
Keskkooli ajal toimus muutus – me hakkasime neid ikkagi analüüsima. Vaidlesime, kumb oli õigem mees, kas Andres või Pearu. Peeti isegi kirjanduslikke kohtuid, kus süüalusteks olid Andres ja Pearu ning kus kohtunikud ei jõudnud kunagi üksmeelele. Minu poolehoid kuulus Andresele, sest tema kuivendas maad, rajas põldu, ehitas uued kambrid. Mulle kõlab tänaseni lausa motona Andrese ütlemine, et ära vaata, mis see Vargamäe on, vaid mõtle, mis sellest saab teha.
Siis nägin Kaarin Raidi lavastust „Me otsime Vargamäed“, kus Pearut mängis tollal 21-aastane Aivar Tommingas. Pearu oli noor mees! See oli väga suur üllatus. Teiseks elas ta Pearu osasse nii sisse et see vana vingamees muutus sümpaatseks, Andresest sümpaatsemakski, mis võis muidugi olla ka lavastaja eesmärk.
Ja nüüd siis „Tõde ja õigus“ filmina. Inimese räägivad seal loomuliku häälega, mitte pateetiliselt nagu teatris. Palju lummavalt ilusaid kaadreid loodusest. Meisterlikud näitlejatööd. Aga see ei ole enam eepiline lugu, kus keegi pole milleski süüdi. Režissöör paneb rõhu just eetikale ja moraalile. Filmi teist korda televiisorist vaadates süvenes mõte, et hirmsat elu elasid nad seal Vargamäel. Kaks hullu talumeest. Koduvägivald. Loomapiinamine. Enda ja teiste vigaseks töötamine. Valetamine. Omakasu! Kui kirikuõpetaja Andresele ütles, et see elab viletsat elu seal Vargamäel, siis tundus see üsna Tammsaare enda mõttena. Seda stseeni vaadates meenus kuuldus, et Tallinnas elades ei olevat Tammsaare 20 aasta jooksul oma Järvamaal elavat vana isa kordagi külastanud.
Võib-olla on selle filmi sisu tänapäeva vaatajale liiga hirmus, et Oscarit saada?