Võõrkeeleõpetaja väljakutsed aastal 2020

Elame 20. aastat 21. sajandis. Läheme ootusärevalt ja probleemideta (ilmselt olete märganud, et 21. sajandil sai nimelt probleemist väljakutse) vastu uuele 2020. aastale, mis inglise keeles kõlab kenasti riimiliselt twenty-twenty. Küllap toob see kauni numbrirütmiga aasta praegusest PISA tulemuste eufooriast hoolimata eesti õpetajatele ka omajagu väljakutseid. Kuna uue aasta algul on kombeks anda lubadusi (ingl New Year resolutions), pakun omalt poolt mõned, mis ehk aitavad võimalike väljakutsetega toime tulla. Igale lubadusele lisan abistava spikri.

1. Püüan mõista, mida tähendab „muutuv õpikäsitus“

Spikker. Õpikäsitus on arusaamine sellest, miks ja kuidas õppimine/õpetamine toimub. „Miks?“ otsustatakse suuresti riikliku õppekava tasandil, aga „kuidas?“ on iga õpetaja professionaalsuses kinni. „Muutuv“ tähendab liikumist õpetajakeskselt õppelt õppijakesksele, ainevaldkondade lõimimist, meeskonnatööd, loovat/kriitilist mõtlemist, eneseväljendusoskust, faktiteadmiste asemel probleemilahendamist jms. Kui võtame arvesse Geert Hofstede kultuuriliste erinevuste teooria (riikide kultuurilise võrdlustabeli leiate kergesti kui guugeldate* Hofstede), siis peaks eesti koolil selleks muutuseks olema üsna head eeldused. Hofstede dimensioonide skaala on 1:100. Eesti on väikese võimudistantsiga (40) maa, st õpetaja ja õpilase suhted on mitteformaalsed, õpetamisel arvestatakse õpilase huvidega, õpilane julgeb oma arvamust avaldada. Individualismi-kollektivismi dimensioonis oleme pigem individualistlikud (60), st õpilane mõistab, et vastutab oma õppimise eest ise. Ajalise dimensiooni näitaja on meil erakordselt kõrge (82), st oleme tulevikuorientatsiooniga, eesti õpilased on valmis koolis hästi õppima ja vaeva nägema, et saada selle eest „tasu“ tulevikus. Muuseas, kõigil parimate PISA tulemustega riikidel on just ajalise dimensiooni näitaja väga kõrge.

Rääkimine muutuvast/nüüdisaegsest/õppijakesksest õpikäsitusest (heal lapsel mitu nime!) on ilmselt võõrkeeleõpetajatele juba üsna tüütuks muutunud, sest alates kommunikatiivse lähenemise hiilgeajast 1990-ndatel on Eestis võõrkeeleõpetuses järgitud põhimõtet arendada võõrkeeleõppija suhtluspädevust, mis riikliku õppekava järgi on suutlikkus ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt võõrkeeles väljendada, arvestades olukordi ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust; ennast esitleda, oma seisukohti esitada ja põhjendada; lugeda ning eristada ja mõista teabe- ja tarbetekste ning ilukirjandust; kirjutada eri liiki tekste, kasutades korrektset viitamist, kohaseid keelevahendeid ja sobivat stiili; väärtustada õigekeelsust ja väljendusrikast keelt ning kokkuleppel põhinevat suhtlemisviisi. Kui võõrkeeleõpetuse eesmärk on õpilaste suhtluspädevuse arendamine, on seda keeruline teha õppijakeskse lähenemiseta. Niisiis on üsna tõenäoline, et eesti võõrkeeleõpetajal ei olegi enam midagi muuta, vaid ta juba toimetab muutunud õpikäsituses. Ootan huviga, millise kauni nime me sellele uuele õpikäsitusele välja mõtleme, sest ega seda lõpmatult muutuvaks kutsuda saa.

2. Pean meeles, et võõrkeelteõpe on tööstusharu

Spikker. Möödas on keeleõppemeetodite kuldaeg, kui usuti, et teatud õpetamismeetodi kasutamine toob kaasa õppijate plahvatusliku võõrkeeleoskuse tõusu. Aegade jooksul on proovitud mitmesuguseid meetodeid: grammatika tõlge, audiolingvaalne, otsene, loomulik, sugestopeedia, kehaline reageering, kommunikatiivne jt. Loomulikult ilmub iga uue meetodiga haridusturule hulk õppematerjali, mida neid väljaandvad kirjastused üksteise võidu reklaamivad. Kahjuks ei ole senini ühegi meetodi puhul imelisi tulemusi saavutatud. Keskmiselt 15 aastaga tuhmub iga meetodi kuulsus ning kerkib esile uus lootustandvam. Viimasel ajal on tavaks rääkida põlvkondliku õpetamise eripärast (alates Teise maailmasõja järgsest beebibuumi põlvkonnast 1950-ndatel kuni 21. saj Z-põlvkonnani). Tähestiku viimase tähena märgitud Z-põlvkonnast (sünd 1995–2012) me veel eriti palju ei tea, sest enamik sellest on alles kooliõpilased ja seetõttu on selle põlvkonna käitumine täiskasvanute maailmas veel uurimata. Küll aga tunneme neid ümbritsevat keskkonda, mida iseloomustab keerukas meedia- ja arvutikasutus. Kui eelmine, Y-põlvkond (e millenniumilapsed) ei mäleta aega mobiiltelefonita, siis Z-põlvkonnale on internet loomulik osa elust. Sellest tingituna on võõrkeeleõpetaja olukorras, kus õpikuks on saanud internet. Võõrkeeleõpe on muutunud hübriidseks, kus klassikalisele inimeselt inimesele õpetusele on lisandunud virtuaalmaailma võimalused ja digitaalne (tehniline) kirjaoskus, mille all pean silmas võimet kasutada infotehnoloogia valdkonna teadmisi, ning oskusi enesearenguks ja ühiskonnas toimetulekuks on asendamas klassikalist kirjaoskust, st teksti lugemist ja kirjutamist.

Ilmselt on enamik võõrkeeleõpetajatest nõus, et segu eri meetoditest (ingl eclectical method), kus iga õpetaja otsustab, kuidas ta õpetab vastavalt oma õpilaste vajadustele, ongi 2020. aasta valitsev võõrkeeleõppe meetod. Kas võiksime seda ehk kutsuda põlvkondlikuks lähenemiseks? Seega ei juhtu midagi hullu, kui võõrkeeleõpetaja/kool ei suuda muretseda iga viimast kui uut õppematerjali, mis võõrkeeleõppe tööstus välja annab. Kuna Eesti on üks vähestest Euroopa riikidest, kus kahe võõrkeele õpe on koolis kohustuslik 7–9 aastat, siis on selge, et õpikuid selleks ikka kulub. Õpikust on muidugi abi, aga iga professionaalne õpetaja teab, et õpiku esimesest leheküljest viimaseni läbi õpetamine ei taga veel tema õpilaste võõrkeeleoskust. Siinkohal pean lisama, et praegune võõrkeeleõpetaja normkoormus soodustab õpiku kasutamist, sest sellise tundide mahu juures ei jõua õpetaja kuigi kaua loovalt särada ja ise kogu vajalikku õppematerjali koostada.

3. Tutvun Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandega

Spikker. Euroopa keeleõppe raamdokument, mis on ka Eesti riikliku õppekava võõrkeelte ainekava aluseks, sai 2018. aastal täiendust sõsarväljaande (guugeldage CEFR Companion Volume with New Descriptors) näol. Kui raamdokumendi keeleoskustasemete A1–C2 kirjeldused ja võõrkeeleoskuse enesehindamise skaala – tean, oskan, suudan (ingl can do statements) – on levinud ka väljapoole võõrkeeleõppega seotud ringkondi, siis sõsarväljaandest on ilmselt kuulnud vaid võõrkeeleõpetajad. Kuigi HTM plaanis selle dokumendi 2019. aastal eestindada, ei ole see praeguseks veel ilmunud. Sõsarväljaande olulisemad muutused on loobumine püüdlusest jõuda emakeelekõneleja tasemele ja vahendamise (ingl mediation) olulisuse rõhutamine. Kui seni peeti võõrkeeleõppe eesmärgiks jõuda keelekasutuses emakeelekõnelejaga võrreldavale keeleoskustasemele, siis olukorras, kus enamik võõrkeelsest suhtlusest toimub inimeste vahel, kellele kasutatav keel on võõrkeel, muutub aina olulisemaks üksteisest aru saamine (ingl intelligibility). Selline lähenemine põhineb eeldusel, et emakeelekõneleja keel ei ole enam normiks, vaid tekivad uued nn eurovõõrkeeled (nt euroinglise keel), mille kujunemist mõjutavad neid keeli võõrkeeltena kõnelejad. Kui nii, siis on ka meie Estinglishil, millega inglise keele õpetajad iga päev võitlevad, ehk väljavaateid kunagi euroinglise keelt kujundada. Sõsarväljaanne räägib palju ka vahendamise (ingl mediation) kontseptsioonist. Kuigi juba keeleõppe raamdokumendis mainitakse vahendamist, leiab see põhjalikumalt käsitlemist alles uues väljaandes. Vahendamine ei tähenda tingimata tõlkimist keelte vahel, see võib toimuda ka samas keeles, eri olukordades, registrites. Raamdokumendile omaselt pakub sõsarväljaanne ka vahendamise hindamisskaalasid. Igal juhul on tegemist dokumendiga, millega võõrkeeleõpetaja peab kursis olema.

4. Võtan aega oma professionaalseks arenguks

Spikker. Võttes arvesse Eesti võõrkeeleõpetajate vanuselist jaotust, on enamik selle artikli lugejaid ilmselt Teise maailmasõja järgsest beebibuumi põlvkonnast (sündinud 1946–1964). See on teadupärast töönarkomaanide (ingl workaholics) põlvkond. Kuna tööpõld on suur ja lai, siis võib kergesti juhtuda, et võõrkeeleõpetaja lükkab enda arenguvajadused tagaplaanile, lootes, et küll jõuab. Aga riik on näinud ette, et õpetaja võib enda arengu unarusse jätta, ja kirjutanud õpetaja kutsestandardisse, et iga õpetaja koostab enda professionaalse arengu kava ja määratleb õppimisvajaduse, arvestades ka haridusasutuse arenguvajadusi ja riiklikke haridusprioriteete; kasutab digikeskkondi enda professionaalseks arendamiseks; jälgib, hindab ja väärtustab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist, tegutseb nende tasakaalus hoidmise nimel (õpetaja kutsestandard 6). Loodetavasti on igal võõrkeeleõpetajal enda arengukava kenasti koostatud (kui mitte kirja panduna, siis ehk mõtteski). Kui te aga siiski ei tea, mis teile arenguks vaja peaks olema, on abiks koostatud materjal „Õpetaja kompetentsimudel ja 360 kraadi tagasiside meetod“. Kenasti SA Innove kodulehel väljas. Kui otsite Innovest võimalikke täienduskursusi, siis märkate, et nad tegelevad palju keelekümblusega, muud võõrkeeleõpetajatele suunatut on vähem. Kuna Innoves on käimas struktuurireform, võib see nende tegevust sel aastal muidugi oluliselt pärssida. Haridus- ja teadusministeeriumis on ka keeleosakond, aga selle tegevus keskendub suuremas osas eesti keele õpetamisele, vähem võõrkeeleõppega seotule. Küll aga leidsin HTM-i kodulehelt dokumendist „Keeleprogramm 2018–2021“ paljulubava lause: „Võõrkeeleõpetajaid teavitatakse ja koolitatakse teemadel, nagu Euroopa keeleõppe raamdokument, keeleoskustasemete hindamine ja Euroopa keelemapp.“ Nii et midagigi on oodata. YAAAAAS! (ingl yes; milleeniumipõlvkonna vaimustust avaldav väljend, mida rohkem a-sid, seda suurem rõõm).

* Internetist Google’i abil otsima. Tegemist ühe nn esimese Estinglishi laine tegusõnaga.