Kaltsukastist esikukapis ehk Minu lapsepõlve ökoelu
Praegusel ajal räägitakse palju sellest, et tuleb elada säästlikult ja loodust kahjustamata: sorteerida prügi, anda kasutatud esemetele uus elu, mitte raisata toitu ja paberit, vältida mürgiseid pesuvahendeid jne jne.
Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis meie, praegused viiekümneaastased, 1970.–1980. aastatel ENSV-s just nii elasimegi.
Saaremaal Kingissepa linnas Juhan Smuuli tänava paneelmaja 5. korruse kodus oli meil esikus suur kast, mille sees hoiti vanu kulunud riideid. Sealt võtsime vajadusel lappe nõude pesemiseks, tolmu pühkimiseks, põrandate pesemiseks või mõne riideeseme parandamiseks. Isa suured spordisärgid sobisid hästi trepikoja pesemiseks, mida meie naabritüdrukuga kordamööda tegema pidime. Sageli võtsime selle töö ette ühiselt, sest nii oli teadagi lõbusam.
Koos naabritüdrukuga käisime jalgsi üle karjamaa ka päris õiget lehmapiima toomas, kummalgi kolmeliitrine piimamannerg käe otsas kõikumas. Sooja ja vahust piima saime iga kord ka maitsta. Kui lehmapiima parasjagu ei olnud, tõime võrkkotis koju klaaspudelitesse pandud piima lähedal asuvast Tooma poest. Venna ülesanne oli tühjad pudelid poodi tagasi viia. Ja just nimelt võrgus, sest kilekotte sel ajal ei olnud. Või kui oli, siis neid ei raatsitud kasutada. Poes pakiti paberisse nii leib ja sai kui ka vorst ja juust. Liha niikuinii poes müügil ei olnud, seda hankisime tuttava lihakombinaadi töötaja abiga.
Ajalehti käis meie peres ka. Põhiline lugeja oli isa, keda huvitasid kõige rohkem spordiküljed. Vanad ajalehed leidsid kasutust nii akende pesemisel kui ka WC-s. Ajaleht käis ka prügikasti põhja, ei mingit kilekotti. Kui ajalehti ikka veel üle jäi, sidusime need kokku ja viisime kooli, kus pioneerirühmade vahel käis makulatuuri kogumise võistlus.
Aknapesu käis lahja äädikaveega ja nõusid pesti soodaga. Suvilas ja maal vanaema juures oli potte lihtsam puhtaks saada, sest sai kasutada puutuhka. Tihti pesime nõusid kahes pesukausis: ühes oli soodaga nõudepesuvesi, teises loputusvesi. Nõudepesulapile heegeldasin käsitöötunnis nõudelapi hoidja. Vanaemal oli selle kingituse üle väga hea meel, sest selle sees oli lappi palju viisakam kuivama panna. Puupliidi kohal kuivas see ka hästi ruttu.
Suvilal oli meie peres oluline koht, kuna seal olid kõikvõimalike aiasaaduste peenrad, marjapõõsad ja suur maasikapeenar. Nende eest hoolitsesime koos vanavanematega. Seal möödus suur osa meie suvedest ning tänu sellele kompotid ja moosid vanasse maakeldrisse saidki.
Vanavanemad kasvatasid ka sigu, jäneseid ja kanu – ikka vabapidamisel ja rammusate toidujäätmete peal. Kõik pere munakoored ja kuivanud leivad-saiad leidsid kasutust.
Meeles on, et vanaisa keetis ise isegi seepi, millega sai villased riided kenasti puhtaks pesta.
Suurema osa riietest õmbles ema mulle ja vennale ise ning neid sai kantud nende eluea lõpuni või antud noorematele sugulastele edasi. Pehmed pidujalanõud valmistas tuttav kingsepp.
Hoidsin sageli onulapsi ja marliriidest mähkmete vahetamine käis hoidja töö juurde. Mida kiiremini laps potil käima õppis, seda vähemaks jäi lappide pesemist.
Kasutusel olid puuvillased taskurätid, kõige rohkem olid au sees sellised, kuhu oli käsitsi imepeene niidiga pits ümber heegeldatud.
Muna ja leivaga pea pesemine ja nõgeseveega loputamine on mul samuti lapsepõlves läbi tehtud. Üsna tihti juhtus sedagi, et sooja vett kraanist ei tulnud ega jäänud muud üle kui külma veega karastamine selgeks saada. Ühine saunatamine ja paljalt lumes jooksmine tulevad samuti soojalt meelde.
Vahepeal see kõik justkui kadus. On rõõm näha, et ökoelu on uuesti avastatud normaalsus ning minu lapsepõlves kogetu kulub nüüd noorte julgustamiseks marjaks ära.
Örrekese meistrikoda pakub loodusliku kosmeetika ja puhastusainete tegemise õpitube. Meiega koos saab valmistada ka näiteks mesikangast ja sel moel vähendada koduses köögis toidukile tarbimist.
Örrekese ökoelu õpitube saab tellida kooli, lasteaeda, noortekeskusesse, raamatukokku või ka sünnipäevadele.
Vaata lisaks www.orreke.ee või helista 529 0207.