Karin Kilp: „Ekraane ega koormate viisi mänguasju ei olegi vaja.“

„Meie pere keset lapikest maad, mille keskel kõrgub kolmesaja aasta vanune tuletorn; taamal pisut räämas suur maja, maja ees ja taga kiviviske kaugusel meri,“ – nii kirjeldab vabatahtlik saarevaht Karin Kilp esimest kohtumist Keri saarega. Praeguseks on pere käinud saarel kolmel suvel ning seal kogetust on inspireeritud ka eelmise aasta lõpus ilmunud lasteraamat „Oma saar“.

Karin Kilp, kuidas te perega Keri saarele sattusite?

Esimest korda käisime perega Keril 2017. aasta suvel. Kuna poega ootas sügisel ees kooliminek, mõtlesin sellele, et kool seab lapsele piirid ja raamid ning muretu aeg lõpeb ära. Tahtsin koos temaga ette võtta midagi erilist, eeskätt kinkida talle aega iseendaga olemiseks. Siis käiski peast läbi mõte, et kui läheks ja prooviks. Püsiv saarevaht elas Keril viimati paarkümmend aastat tagasi, pärast seda on seal olnud ajutised saarevahid. Kevadest sügiseni, kui paadiga saarele ligi pääseb, on saarel kogu aeg keegi, üks vahetus kestab nädal aega. Tahtjaid on palju ja järjekord pikk. Võtsin ühendust Keri seltsi inimestega ja õnneks oli juunis üks nädal vaba. Pakkisime riided, toiduained, veepudelid, puud sauna kütmiseks, bensiini ja muu vajaliku Leppneeme sadamas kummipaati, mis meid saarele viis. Me ei teadnud, mis meid saarel ees ootab. Teadsime ainult seda, et igasugustes tingimustes tuleb hakkama saada. See ei pannud muretsema, pigem tundus põneva seiklusena.

Millised olid esimesed emotsioonid saarele jõudes?

Esimesel aastal läksime saarele juuni keskel ja seal oli meeletult külm. Sealne temperatuur sõltub ümbritseva vee temperatuurist ning kuna saarel suuri puid ei kasva, on tuule korral kogu saar tuulele valla. Rannal oli näha palju linde – kajakad, tiirud, hahad ja nende äsja koorunud pojad – aga ka kümnete kaupa surnud kajakaid, mis tekitas natuke hirmu. Aga see läks kiiresti üle.

Keri saarel on pikkust ühtpidi umbes 80, teistpidi 400 meetrit, ümberringi loksub meri. Elasime endises majakavahi hoones, mille teise otsa on sisse seatud külalistoad. Veel on saarel sauna- ja kaevumaja, paadi- ja puukuur, kinomaja, generaatorimaja, ilmajaam ning hästi palju kirsipuid, tõeline kirsimets! Ja muidugi tuletorn ise, mis ehitati tsaar Peeter I korraldusel sellele Eesti ühele põhjapoolsemale väikesaarele 1719. aastal ja mis alguses oli puidust.

Kohe järgmisel päeval pärast kohalejõudmist algas torm. Lained ründasid maja poole, õue minna ei saanud, istusime toas, joped seljas, mütsid peas, magamiskotid jalgu soojendamas ja vaatasime aknast, kuidas vesi möllas ja vahutas ning vihm vastu akent pritsis. Katkisi ahje ei kannatanud kütta, pealegi tuli küttepuid hoida sauna jaoks. Poeg istus mugavalt tugitoolis, vaatas lummatult akna taga möllavat merd kui imetabast loodusfilmi ja mängis samal ajal suupilli. Kaevupump, mille kaudu vesi kööki jõuab, et ei peaks vett kaevust ämbriga tooma, läks katki. Hommikuputru keetes sai ka viimane gaasiballoon tühjaks. Vastukaaluks sellele ekstreemsele kogemusele oli juba järgmisel päeval tuulevaikus ja paistis päike.

Mida saarevahil saarel teha tuleb?

Kuna saarel käib aeg-ajalt külalisi, tuleb paatidel kaldal vastas olla ja juhatada, kust sisse sõita, et vältida kividesse või madalikule sõitmist. Samuti on saarevahi kohus näidata tulijatele kõiki saare vaatamisväärsusi ja rääkida saare lugusid. Oma esimesel Keri-suvel saime viia külalised ka tuletorni, kust avaneb kaunis vaade. Viimased aastad on olnud tuletorn suletud, sest see on halvas seisus ja varisemisohtlik. Torn hakkas lagunema juba 1990. aastatel, kui varises kokku selle põhjapoolne külg, millele pandi kaitseks terasvitsad ümber. Hea uudis on, et eelmisel sügisel, kui Keri tuletorn sai 300-aastaseks, eraldas Eesti valitsus selle kordategemiseks kaks miljonit eurot.

Kuidas poeg end saarel tundis?

Pojal läks kohanemine isegi lihtsamini kui meil. Ta on sedasorti laps, kellega oleme hästi palju matkanud ja rännanud ning tal on loodusega head suhted. Kui ta kodus oli harjunud veetma aega ka sõprade, televiisori ja arvutimängude seltsis, siis nüüd oli ta ühtäkki koos ema-isaga saarel, kus seda kõike polnud, isegi poodi mitte. Väga kiiresti oli näha, et internetti, televiisorit ega koormate viisi mänguasju ei olegi vaja: lennuki saab kokku panna ka takjatest ning kaldale uhutud lauajuppidest ehitada laeva, millel sõidavad kivikestest reisijad. Kui luua sobiv keskkond, kus laps saab segamatult olla laps, hakkab tema loovus tööle.

Saarel olles ei näinud ma poega tundide viisi, lindude häälte järgi enam-vähem aimasin, kus ta parajasti oli. Saarel on mõned ohtlikud kohad, mis me enne koos läbi käisime ja kuhu palusime tal mitte ronida. Näiteks üks kõrgendik, mille all sügavikus olid asunud Nõukogude sõjaväe kütusemahutid. Muidu käis poiss saarel vabalt ringi ja tegi, mida tahtis: hüppas kivilt kivile, ronis, meisterdas, mängis, oli päev otsa õues.

Kui poeg neljandal päeval küsis, millal me siit ära läheme, oli mu esimene mõte, et tal on hakanud igav. Selgus aga, et tal oli hoopis kahju, et ärasõit nii lähedal on, ta oleks tahtnud sinna elama jääda. Nii on olnud kõigi lastega, kes saarele on sattunud. Nädal tundub seal meeletult pikk periood ning saar saab koduselt omaks. Keri on koht, kus kõik kuidagi laabub ning kus oledki rahulik ja õnnelik.

Kas kordagi igav ei hakanud?

Ei hakanud. Kusjuures ka liikumisest ei tundnud puudust. Mul oli käe peal sammulugeja, mis näitas, et päevas tegin kokku 20 000 sammu, vaatamata sellele, et saar on väike. Elumaja ja sauna vahemaa on 70 meetrit, elumaja ja tuletorni vahele jääb 191 meetrit, majast kaevuni 43 meetrit. Kõndisin ka niisama kivilt kivile astudes ümber saare ja lugesin kokku 1300 kivi.

Mõnikord tuleb saarele ka külalisi, suve jooksul korraldatakse seal filmiõhtuid ja maalilaagreid. Aga külaliste tulekust rohkem nautisime saarel just vaikust, rahu ja omaette olemist. Ainsad hääled on lainete loksumine vastu kive, lindude hääled, vahel harva on kaugel kuulda mõnd mootorpaati sõitmas või lennukit lendamas. Keril ei ole kellaaegu ega nädalapäevi, elu käib päikese ja looduse järgi. Päikesetõusud ja -loojangud paistavad kogu oma ilus ja seal on aega neid imetleda.

Hiljuti ilmus sul Keril veedetud päevadest inspireeritud lasteraamat „Oma saar“. Kas mõte kirjutada raamat oli juba minnes?

Ei olnud. Hakkasin sellele mõtlema pimedatel talveõhtutel, kui otsisin, mida pojale unejutuks ette lugeda, ja Keril oldud ajale tagasi mõtlesin. Raamatul on ka teine pealkiri, „Lugu valgusest“. Selles loos kohtuvad ühe väikese saare tuletorni valgus ja valgus, mida iga inimene enda sees õnnelik olemiseks vajab. Raamat räägibki sellest, kuidas üks poiss selle valguse leiab. Et seda leida, peab aeg-ajalt minema linnakärast eemale ja võtma aega iseendaga olemiseks.

Kas sul endal oli lapsena mõni selline omaette olemise koht?

Minu jaoks oli selline koht vanavanemate talu, kus ma suved veetsin ja kus ma ka mänguasjad meisterdasin endale ise. Vanaema kuivatas õunu – ajas õunatükid niidi otsa ja riputas ahju juurde kuivama – nendest said minu pärlikeed. Nukuks oli mul hernehirmutis, kellele ma kibuvitsaõitest süüa tegin. Arvan, et selline oma koht, kus on aeg-ajalt võimalus looduse ja iseendaga olla, peab igal inimesel olema. See koht võib asuda ükskõik kus, selleks ei peagi saarele minema. Mul on kahju, et paljud tänapäeva noored emad ja isad ei mõista, kui oluline see lapse arenguks on. Andsin paar aastat väikelastele loovustunde ja see oli üsna silmi avav kogemus.

Kuidas nii?

Mäletan, et ühel sügisel meisterdasime tunnis lastega siili ja ma korjasin pargist hästi palju kastanimune. Jagasin need laiali, mille peale üks ema ütles, et ta ei mäletagi, millal viimati sügisel pargis või metsas käis ja mis tunne on okkalist kastanimuna käes hoida. Talle oli see suur avastus, mulle aga kurvaks tegev äratundmine, et asjadest, mis on minu jaoks igapäevased ja arusaadavad, hakatakse võõranduma. Ja sellises keskkonnas kasvavad ju lapsed.

Teine sarnane kogemus oli, kui kinnitasin seintele tapeediribad, millele hakkasime lastega värvidega kunsti tegema. Üks ema küsis murelikult, mis siis saab, kui laps hakkab kodus ka seina peale joonistama? Ütlesin talle, et selle üle peaks ju rõõmustama, kui laps tahab ennast väljendada. Lapsele tuleb selleks lihtsalt tingimused luua: teha talle oma nurk, kinnitada seinale suured paberid, näiteks vanad tapeedid. Laps peaks saama neid laste asju igapäevaselt teha, mitte ainult loovustunnis. Kurb on kogeda mõne lapsevanema suhtumist, et lapsel võiks olla sisse- ja väljalülitamise nupp: kui vanemad tahavad, et laps neid oma küsimiste ja jutuga ei tüütaks ning tuba püsiks kogu aeg puhas ja korras, piisaks nupule vajutamisest. Väljalülitamise nupuna kasutatakse mitmesuguseid ekraane.

Kas raamat püüab lugejat nende asjade üle mõtlema panna?

Tahaksin oma raamatuga suunata nii lapsi kui ka lastevanemaid loomulike asjade juurde ja loodan, et nad saavad sealt mõtteid ja inspiratsiooni. Praegu kirjutan sellele raamatule järge, millest see täpsemalt räägib, jäägu praegu saladuseks. Aga augustikuu esimesel nädalal on meie pere jälle Keri saarel.