Keel tuleb kätte mängude kaudu

Laupäeviti koguneb üks seltskond Pärnu linna keskraamatukogu rippsaali suhtlusklubisse Integratsiooni Sihtasutuse algatatud Eesti keele maja keeleõppe kohvikusse.

Tänavu veebruari algusest kuni mai lõpuni tegutsevat suhtlusklubi juhib eestvedajana Silja Joon, abiks mõned vabatahtlikud. Koos käib umbes 30 inimest, noored ja keskealised, ka mõned pensionärid, kelle emakeel on enamikul vene, kuid on ka soome, inglise ja poola emakeelega inimesi ning üks khmeeri keelt kõnelev härra.

Kogunemisel kõlab taustaks Curly Strings. Koos on üle paarikümne keelehuvilise, kes istuvad ringi ja suhtlus algabki. Kõigepealt tutvustab igaüks ennast ja ütleb ühe sõna, et väljendada tunnet, millega kohale tuli: „Hammas valutab; hea atmosfäär; õpin uut; rõõm teid näha; tulen sõprade juurde.“ Oskajamad ütlevad täislause, mõni piirdub ühe sõnaga, peaasi et igaüks räägib.

Vahetame kohad ning algab sõna- ja liikumismäng „Mulle meeldib …“. Püsti tõusevad ja kohta vahetavad need, kellele meeldib see tegevus, mida üks seltskonnast kõigile kuulutab. Üks tool on vähem kui osalisi ja nii jääb iga uue meeldimise juures keegi püsti ning saab järgmiseks sõna. On nalja ja naeru ning kiirelt vahetatakse kohti – kes aeglane, jääb keskele.

Nüüd saab igaüks paberilehe, kus on kirjas hulk oskusi. Harjutus nimega „Leia keegi, kes …“ paneb taas liikuma, suhtlema ning üksteiselt pärima, mida keegi oskab, kas oskab … Paberilehed täituvad oskajate nimedega – sedasi saab kaaslaste nimesid meelde tuletada, aga ka pikemalt oskustest rääkida.

Kui kellahelin lõpetab mängu, on kohviku eestvedaja Silja kord küsida, kes oskab … Tõusevad käed, hüütakse nimesid ja Silja küsitleb oskuste kohta. Tema abiline, vabatahtlik Agne kirjutab plakatile äsja kuuldud uusi või raskemaid sõnu. Tund on möödunud märkamatult.

Vaja on rääkida ja kuulata

Kohvipausi ajal räägib Jevgeni, juba teist aastat keelekohvikuline, et ligi pooled seltskonnast osalesid ka mullu. Noormees on veendunud, et keeleoskuseks on vaja suhelda ja kõnekeelt kuulata. Temal läheb hästi, sest kuuleb tööl eesti keelt ja saab seda rääkida. Jevgeni lisab, et kuigi keeleõppes on nüüd põhimõte, et ei parandata vigu, on siiski parem – ja seda on ka Siljalt palutud, et ta kordaks õigesti sõnu, milles on rääkides vigu tehtud. Jevgeni kinnitab, et talle meeldib väga õppida keelt just niimoodi, nagu siin seda tehakse – suheldes.

Soomlased Pekka, Sirkka ja Ritva ütlevad, et kuigi nad õpivad sugulaskeelt, sõltub keeleõppe edu enda tahtest. Sirkka räägib, et nemad on vana kooli inimesed ja harjunud, et keel tuleb selgeks saada perfektselt ja suud ei või lahti teha enne, kui oled kindel, et ütled õigesti. Keelekohvikus meeldib neile, et tähtis pole täiuslik keeleoskus, vaid jutust arusaamine.

Eestis elavate soomlaste hädaks nimetavad Soome pärnakad seda, et suheldakse enamasti vaid oma rahvuskaaslastega emakeeles. „Meil, pensionäridel, on vähe suhtlemist kohalikega,“ ütleb Ritva. Keeleõppeks on neil peamiselt telesaated ja eestikeelsed ajakirjad. Pekka lisab, et subtiitritega filmides kaovad tekstid nii kiiresti, et ei jõua lugeda.

Vaheaeg saab läbi ja algab uus tegevus. Seltskond jaguneb neljaks meeskonnaks, igaühel nimeks eri aastaaeg ja igal oma kapten. Kõigepealt võisteldakse Pärnu tänavanimede tundmises. Laudkond, kes jõuab kirja panna kõige rohkem tänavanimesid, on võitja ja teenib aplausi ning kommid. Seejärel algab ajurünnak teemadel, mis igal laual isesugune. Neile, kes vähem aru saavad, selgitavad kaaslased emakeeles ülesannet.

Prügisukelduja ja laskur

Arutletakse ja pakutakse ideid, kuidas eesti kultuuri paremini tundma õppida, kuidas võtta maha 5–10 kg, kuidas väljendada tänu ja kuidas elada säästlikku ning keskkonnasõbralikku elu. Suured paberlehed täituvad asjalike, vaimukate ja humoorikate lausetega ning igaüks saab kaasa rääkida. Nii möödub teinegi tund tempokalt.

Lõpetuseks istutakse taas ringis. Silja käes on lill, mis hakkab käest kätte liikuma koos igaühe öeldud sõnaga, mis sel korral omandati. Enim korduvad sõnad: „prügisukelduja“, „laskur“, „purjetama“. Kui kellelegi mõni kuuldust arusaamatu on, saab see selgeks tõlke või teiste sõnade kaudu.

Järgmisel laupäeval kohtutakse mitte raamatukogus, vaid Pärnu loodusmajas Pernova. Sellel õppekäigul räägitakse loomadest, lindudest ja taimedest. Keelehuvilised vaatavad filmi ja tutvuvad giidi saatel põneva majaga.

Emakeelepäeva ootavad keeleõppijad huviga, sest siis tuleb eesti keele pidu tantsu, laulu, laulumängude ja rahvustoitudega. Kui ilmad veelgi kevadisemad, sõidetakse Kurgjale ja Kihnu – ikka Eestit avastama.

Mullu kevadel Pärnus toimunud Silja Joone juhitud eesti keele kohvikus osalenud olid vanuses 18–71, emakeeli oli neil kokku üle poole tosina. Keelekohvikus saadi omavahel tuttavaks ja tekkis kogukonna tunne. Moodustati ühine Facebooki grupp ja jätkati suhtlust suvelgi.

Maailmas levinud õppemeetod

„Keelekohvikud, tandemõpe, suhtlusklubid jne on maailmas väga levinud,“ ütleb Silja Joon. Sel kevadel nimetati Pärnu keelekohvik suhtlusklubiks. „Et tuua sisse värskeid momente,“ põhjendab Joon. Ta lisab, et on saanud kõige enam inspiratsiooni õppematerjalide autorite ja koolitajate Leelo Kingissepa ja Mare Kitsniku koolituselt. Keelekohvikus kasutab ta aktiivõppe meetodit, mida õppis lisaks integratsiooni SA koolitusele ka Tartu õpetajate seminari pedagoogikakursustel ning Tallinna ülikooli magistriõppes, kus tegi läbi Kaia Köstri nõustamiskursuse. 

Varem gümnaasiumis meediat õpetades kasutas ta sealgi loovõpetust. „Mulle meeldis tuua tundi mängulisi elemente, mis annavad võimaluse ennast avastada ja proovile panna,“ räägib Joon. Keelekohvik või suhtlusklubi võimaldab mängude kaudu keelt harjutada. Suhtlusklubi vorm sobib ka neile, kes õpivad eesti keelt kursustel. Ja neid, kes ei õpi, innustab selline suhtlus kursustele minema. Kõige tähtsam on Joone sõnul, et inimesed püüavad omavahel suhelda ja infot vahetada. Aktiivõppemeetodeid muutes on lihtne tundi üles ehitada. Teemadeks sobib kõik, millega inimene kokku puutub – pere, töö, olme, tähtpäevad, loodus jne.

„Vahel olen mõelnud, et emakeelest erineva keele harjutamine on nagu igasugune muu eneseväljendus – tants, joonistamine, laulmine, ehitamine, käsitöö jne,“ arutleb Joon. Et keeleharjutustes edeneda, on vaja entusiasmi ja rõõmu, mis aitavad jagu saada ebalusest, võõristusest ja tundest, et ei oska. Reisides on ta märganud, et saab inglise keeles kõik vajaliku räägitud. „Kui olin koos inspireerivate inimestega, siis jutt lausa lendas. Aga kui teadsin, et kõrval on mõni kriitiline kaasmaalane, panin suu lukku või asusin oma nõrgale keeleoskusele vabandusi otsima,“ jutustab ta. 

Eesti keele maja pakub keeleõpet

Eesti keele maja algatatud tasuta õppeprogramm – keelekohvik – on mõeldud neile, kelle emakeel ei ole eesti keel ning kes tahavad eesti keelt mängulisel moel praktiseerida ja oma eesti keele sõnavara täiendada.

Eesti keele maja pakub üle Eesti keeleõpet mitmes vormis keelekursustest -klubide ja õpikodadeni. Osa keelekohvikuid alustavad märtsis ning kokku võib neid siis olla üle 30.