Kes on Liivimaa parim koolipidaja?
Fotod: Joanna Jõhvikas
Viimasel ajal on omavalitsusega tekkinud vastasseisu tõttu langenud koolijuhte nagu loogu. Ärevaks tegevad sündmused on pannud mitmeidki direktoreid küsima, kas tuleks ehk taas kõik koolid riigile anda. Kes on parim koolipidaja: kas riik, kohalik omavalitsus või eraomanik? Eri peremeeste plusse-miinuseid vaagisid vestlusringis Eesti koolijuhtide ühenduse ja Tartu erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Nissi põhikooli direktor Annely Ajaots, Võru gümnaasiumi direktor Karmo Kurvits, Valga asevallavanem hariduse, kultuuri ja noorsootöö alal Kalmer Sarv ja HTM-i koolivõrgu osakonna juhataja Raivo Trummal.
Haridusjuhtide aastakonverentsi koridorijuttudes kuulsin täna päris mitmelt direktorilt, et kohalike omavalitsuste asemel võiks kõik koolid kuuluda riigile. Kas see muudaks taeva pilvitumaks ja kas üks peremees oleks ikka mõistlik?
Kalmer Sarv: Oleme elanud üle aja, mil kõik koolid olid riigi käes. Kui Eesti Vabariik taasloodi, rõõmustasid kohalikud omavalitsused: nüüd saame endale kooli ja hakkame seda pidama. Rõõm oli suur, aga algul ei jagatud seda vastutust, mida hariduses oodatakse.
Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus riik ei paku omavalitsusele nii palju rahatuge, kui nõuab haridussüsteem, kaasav haridus.
Mitmekesisus toob muidugi värvi ja vürtsi. Kas see täidab ka meie ootusi, on juba iseasi. Riik versus kohalik omavalitsus on siiski mustvalge lähenemine. Peaksime tegema endale selgeks, mida me tahame.
Urmo Uiboleht: Mõistlik on mõelda, miks tahetakse just praegu koole uuesti riigile anda. Siin on mitu probleemi: ei olda pidamistasandiga rahul, ja on ka teine pool: miks riiki rohkem usaldatakse?
Mina seisan loomulikult selle eest, et ka erasektor kooli peaks. Koolipidamise teemat ei saa laia lauaga lüüa. Peaksime ehk koolivõrgu ja kooliastmed uuesti üle vaatama. Võib-olla kahe esimese kooliastme puhul oleks kõige parem kogukonnale panustada ning progümnaasiumi ja gümnaasiumi puhul kaaluda need riigi pidada anda.
Karmo Kurvits: Selle asemel et küsida, kas koolid peaks kuuluma omavalitsusele või riigile, ütlen ma riigigümnaasiumi direktorina: kõigile sama hea koolipidaja kui on riik!
Annely Ajaots: On kohalikke omavalitsusi, kes on väga head koolipidajad. Olen seda meelt, et põhiharidus võiks olla kohaliku omavalitsuse käes, kuna omavalitsus on koolile lähemal ja tal on kogukonnaga suhe. Iseküsimus, kas põhikool on 1.–9. või 1.–6. klassini. Kui kolmandas kooliastmes jääb õpilasi alla kümne, võiks kool olla 1.–6. klassini, aga ideaalne on 1.–9. klassini. Asi tuleks lahendada regionaalselt. Kui lähestikku on kaks põhikooli, võiks üks olla 1.–6. ja teine 1.–9. klassini.
Raivo Trummal: 530 üldhariduskooli seas on riigikoolide hulk marginaalne, 33. Erakoole on 59. Valdavalt on munitsipaalkoolid. 130 kooli on lasteaedadega koos. Paljudes omavalitsustes on koolimajadel ka muud funktsioonid – külaraamatukogud jm. Kui jõuga sellesse maailma sekkuda ja öelda, et mingi tükk seal majas on edaspidi riigi oma, tekib keerulisi küsimusi ja vaidluskohti. Sellises olukorras peab olema rahumeelne.
Urmo Uiboleht: Karmo, sina saad meile öelda, mida riik teeb koolipidajana hästi, et koolipidamisel oleks üllam eesmärk – olla kogukonna hoidja ja väärtustaja?
Karmo Kurvits: Olen kogenud vabadust ja usaldust. Kui ma vajan abi ja kompetentsust, pöördun koolipidaja poole. Usaldus on tekkinud igapäevaste toimingute tulemusena, hindan seda väga kõrgelt. Ma pole kuulnud teiste koolijuhtide käest, et sellist usaldust oleks väga palju.
Annely Ajaots: Harjumaa koolijuhtide seas on inimesi, kes on olnud enne koolipidajad. Nüüd, kus nad on riigikoolide juhid, ütlevad nad, et riik usaldab, toetab, hoolib ja on tugivõrgustik. Nad polegi ühtegi negatiivset asja välja toonud.
Samas ütlen, et Harjumaal on omavalitsusi-koolipidajaid, kelle kohta koolijuhid räägivad sama. Ka mina võin oma koolipidaja kohta öelda, et ta usaldab ja toetab mind.
Karmo Kurvits tõi välja koolipidaja kompetentsuse küsimuse. Kas pole imelik, et direktoritele on kehtestatud ametisse sobivuseks nõuded, aga koolipidajale nõudmisi pole?
Karmo Kurvits: Mul on tõesti tunne, et saan kellegi sülle oma pea panna ja pöörduda kellegi poole, kui mul on abi vaja. See tunne on koolijuhile väga hea, kandub ka allapoole, õpetajaile, ja nemad viivad selle klassiruumi.
Kalmer Sarv: Mina koolipidajana usaldan oma juhte, sest nad on valitud oma kohale ja saavad väga hästi hakkama. Näiteks ühe kooli juurde loodi alternatiivne Gaia õppesuund. Kui kool leiab, et miski on hea, siis teeme ära. Soovin edasi anda samasugust turvatunnet, nagu tundsin direktorina riigi poolt. (Kalmer Sarv oli pikka aega riigi hallatava Urvaste kooli juht – toim.)
Mida teha, et kõigist omavalitsustest saaksid kompetentsed koolipidajad?
Kalmer Sarv: Kõik on kinni inimestes ja selles, kes on omavalitsuse eesotsas. Kui ei lähe poliitiliseks ja võimuvõitluseks, on hästi, ja see on kõige olulisem. Poliitikat ei tohi mängu tuua, kool on arenev keskkond.
Urmo Uiboleht: Võib-olla annab praegu veel tunda haldusreformi järelkaja – vallad liitusid ja uute oludega pole kohanetud. Ehk on vaja aega. Aga kindlasti ka pädevusi. Ka riik panustab koolituste kaudu, mis on koolipidajale suunatud. Usun, et asjad lähevad paremaks. Võtmesõna on ka võrgustumine ja toetamine mitte ainult koolide, vaid ka pidajate tasandil. Ootamatu maavalitsuste haridusüksuste ärakadumine on tekitanud peataoleku, aga arvan, et asi loksub paika.
Kalmer Sarv: Näen, et inimesed ootavad võrgustumist ja koostööd. Arutleme asjade üle kolleegidega teistest piirkondadest, teavet oodatakse.
Annely Ajaots: Hea on kuulda võrgustumisest. Käime Harjumaa koolijuhtide võrgustikuga regulaarselt koos, teeme endale koolitusi. Kohale tullakse nii koolituse sisu kui ka selle pärast, et omasugustega kokku saada ja jagada kogemusi, rääkida muredest. Tunned kolleegi ja tead, et võid iga kell talle helistada ja nõu küsida.
Urmo Uiboleht: Üks asi, mis probleeme tekitab, on konkurentsihirm. Riigikoolide puhul ei saa öelda, et nad konkureerivad omavahel. See vabastab pingest. Pole vaja teisele ära teha, sest tal on lapsi rohkem, või siis konkureerida õpetajate pärast.
Kalmer Sarv: Mina ei tunneta oma piirkonnas konkurentsi. Toetan seda, et iga kool leiaks oma eripära ja niši, ja nad teevadki seda. Ükski kool pole teisega sarnane.
Aga võib-olla peabki enne potil kaane maha lööma, et asjad loksuksid paika? Volikogudesse on siin-seal Eestis tulnud inimesi, kes tahavad mõnest juhist lahti saada. Loodan, et suudan oma vallas hoida seda tasakaalukust, et ei mindaks lahmima nagu labidaga kurge lööma.
Karmo Kurvits: Lisaks koolide võrgustumisele ja koostööle võiks ka koolipidajad koostööd teha, sõltumata sellest, kas tegu on riigi, omavalitsuse või erakoolipidajaga, ja moodustada võrgustiku. Seda võiks arendada ja proovida.
Riik võiks ehk anda omavalitsustele snitti?
Kalmer Sarv: Omavalitsused toimetavad juba üsna palju koos. Kaks korda aastas on kokkusaamised.
Urmo Uiboleht: Praegu on Eestis neli-viis valda, kus pole ametis haridusspetsialisti. Seega enamikus on, seis pole lootusetu. Arvan, et me ei peaks tormama võitlusse ega tegema põhimõttelisi muutusi ja andma signaale, et kohalik omavalitsus ei oska ja riik oskab kooli pidada. Vaja on koostööd.
Raivo Trummal: Juhtumid on väga erinevad olnud. On juhtunud, et omavalitsus kiusab direktorit, direktor õpetajaid, õpetaja õpilasi, õpilased õpetajat ja vanemad kiusavad ka veel kedagi. Tekib küsimus, mis on juhtunud, kas seda pole enne olnud. On ikka, aga kasvanud on teadlikkus ja kogukonna soov kaasa rääkida. Ja info liigub ka paremini.
Eks võti ole selles, et kõik tahavad tööle tagasisidet, alates omavalitsusjuhtidest kuni õpilaste ja õpetajateni. Minnakse kohe koolijuhti kangutama, aga keegi pole talle 20 aasta jooksul tema töö kohta midagi öelnud.
Kui oleme rääkinud koolijuhtidega, tuleb välja, et keegi pole nendega kordagi vestelnud! On tekkinud ka küsimus, kes üldse peaks vestlema. Vallavanem ise ei pruugi haridusest eriti midagi teada ja eks vallal ole veel palju muid allasutusi. Kuid nüüd on olukord muutunud, kui valdades on haridusspetsialistid.
Annely Ajaots: Mul on ka kogemus varasemast ajast, et polnud arenguvestlusi. Aga kui ma tahan tagasisidet, saan ju ise astuda esimese sammu. Läksingi ise aasta lõpus vallavanema juurde. Ta ei tulnud selle pealegi, et mind vestlusele kutsuda. Tegin kokkuvõtte oma tööst. Tuleb hoida suhteid, olla üksteise suhtes lugupidav. Paljud konfliktid on alguse saanud sellest, et koolidirektor mõtleb: ah see vallavanem on vaat sihuke. Tegelikult on vallavanem tema ülemus. Kui ta mulle ei meeldi, kumb siis lahkuma peab? Või kas ma suudan kohaneda, kui meil on suur eesmärk ja teeme koostööd? Olen nii kaua olnud koolijuht, et mul on olnud kaheksa vallavanemat. Ühega neist oli keeruline, aga olime ausad ja üksteise suhtes lugupidavad.
Karmo Kurvits: Viimaste juhtumite puhul on puudu jäänud koolijuhi ja -pidaja suhtlemisest, kokku on leppimata rollid ja vastutus.
Meil on kokku lepitud regulaarsed vestlused, tean, et saan igal ajal vestlema minna. Ja juhtub ka vastupidi. Teame üksteise ootusi ja vajadusi, vastutuse piirid on kokku lepitud ja paika pandud, sellest peetakse kinni.
Kuidas on erakoolis lood, kes läheb kelle juurde?
Urmo Uiboleht: Olen kahes rollis, dialoog on rohkem iseendaga! Üsna sageli ongi juhtidel probleem, et oled üksi. Seepärast on vaja võrgustikku, et omavahel suhelda. Erasektoris peab koolipidaja süsteemseid vestlusi, et areng oleks tagatud. Rocca al Mare on vist ainuke kool, kus juhtidel on tähtajalised töölepingud.
Koolijuhtide töölepingute teema ongi üleval, olen nõus, et peabki arutama tähtajaliste lepingute plusse ja miinuseid. Ma pole nõus sellega, justkui halbadest koolijuhtidest muidu ei saakski lahti.
Vaatasin konverentsisaalis täna ringi ja nägin väga palju noori juhte, see on energiat täis ruum. Nii õpetaja kui direktori karjäärimudeli üle võiks arutleda. Uue põlvkonna peas pole mõtet, et järgmised 25 aastat olengi direktor. Ja üldse juhivad edukaid koole praegu hoopis meeskonnad.
Mida ütlete koolipidamise teema kokkuvõtteks?
Raivo Trummal: Inimestega tuleb rääkida ja eeskätt kuulata, mis on kõige raskem. Siis on hulk probleeme lahendatud.
Kalmer Sarv: Muutused ja lapsevanema ootused haridusele on suured. Kui on rahulik meel, oskus kuulata ja tajuda, kaasata kollegiaalse vastutusega rahulolematuid, saab edasi minna. Tuleb leida tasakaal, säilitada suhteid.
Annely Ajaots: Kriisi tuleb osata märgata ja sellega kohe tegelda. Probleem on selleks, et seda lahendada.
Urmo Uiboleht: Ultimatiivsus või punaste joonte tõmbamine pole koostöö. Sellega ütled, et ootad vaid oma silmade jaoks sobivat lahendust. Ärme sildista, et üks on hea koolipidaja ja teine halb. Kui kuskil on midagi hästi, siis räägime sellest, miks on hästi. Kui on halvasti, siis aitame.
Karmo Kurvits: Nii nagu vanemad usaldavad kooli ja õpetajaid, ootan mina koolijuhina, et koolipidaja usaldaks mind, ja ka vastupidi.
Eesti kõige tähtsamad juhid kohtusid Pärnus
6. ja 7. veebruaril Pärnus toimunud Eesti haridusjuhtide konverentsil vaadati koos üle, mida uuenduslikku saab õppida teistelt elualadelt, räägiti parimatest juhtimiskogemustest ning mõistagi loodi uusi ja tugevdati vanu tutvusi.
Nagu haridusjuhtide aastakogunemistel kombeks, tabas Eestimaa eri paigust kohale sõitnuid tõeline esinejate tulevärk. Haridusrahva ette astus sissejuhatuseks kolm presidenti: Madis Müller (Eesti Pank), Tarmo Soomere (teaduste akadeemia), Urmas Sõõrumaa (EOK). Ega järgmisedki kõnelejad alla jäänud: Eesti edukaim noor ettevõtja Kristel Kruustük, brigaadikindral Veiko-Vello Palm, haridus- ja teadusminister Mailis Reps, üleilmse parima õpetaja auhinna võitja Andria Zafirakou jpt.
Üritust juhtisid Kohtla-Järve gümnaasiumi õppetoolijuht Ainar Ruussaar ja koolijuhtide ühenduse pikaaegne juht Toomas Kruusimägi, kes nimetas oma pöördumises haridusjuhte Eesti kõige olulisemateks juhtideks.
„Ühiskonnad liiguvad teadmispõhise mudeli suunas. Kui haridus ja hariduse juhtimine on käest ära, ei ole tulevikust enam midagi loota. Sama hea ja edumeelne, kui on meie haridus ja teadmiste rakendamise oskus, saab olla ühiskond tervikuna,“ märkis Kruusimägi.
Lähiminevikus koolijuhtidega toimunu näitab paraku, et tingimused on muutunud ebakindlaks, närviliseks ja kohati arusaamatuks. Ametisse minnes võtad riske, aga kas ja kuidas on süsteem valmis toetama noort koolijuhti? Kui ikka nelja kuuga selgub, et uus koolijuht ei sobi, võib järeldada, et viga oli valikuprotsessis.
Muljetavaldavalt palju oli saalis noori juhte. Mullu koolijuhtide ühenduse uueks esimeheks valitud Urmo Uiboleht lausus, et konverentsist on saanud haridusrahvale olulise sõnumiga üritus, mille programm ergutab mõtlema. Ka noorte juhtide silmad tuleb lahti hoida, neile õlale patsutada ja soovida neile edu, et nad tunneksid end kohe ringi kuuluvana.
„Peame rohkem reklaamima, et koolijuht olla on uhke ja hea, see on mõjuvõimas amet, kus saad midagi ära teha,“ rääkis Uiboleht. „Kõik hakkab peale enesetundest, peame ise olema enesekindlamad ja välja ütlema, et oleme tugevad juhid ja Eesti haridus on hästi juhitud. Kui me ise sellesse ei usu, siis keegi seda tiitlit meile omistama ei hakka.“
Tartu koolide noored õppejuhid olid lõunaajal koondunud ühise söögilaua taha ja vahendasid Õpetajate Lehele muljeid.
Jaan Poska gümnaasiumi õppejuhid Mari Roostik ja Märten Karm kiitsid konverentsi programmi, kus oli nii haridusalaseid kui ka ühiskonnast laiemat pilti andvaid ettekandeid. Igal aastal on keegi, kes ekstra kõnetab. Põnevad esinejad võimestavad enda pikalt tiksunud ideid, et neid uue energiaga rakendada.
Forseliuse kooli õppejuht Kristi Mumm ootas eriti välisesinejaid, kes koolielust räägivad, lootes saada ideid, mis aitavad edasi liikuda. Konverentsil kohtutakse alati uute inimestega ja pannakse aluseid võrgustikele.
Mart Reiniku kooli õppealajuhataja Pille Pärlini sõnul mõjub stimuleerivalt olla sama valdkonna inimestega pikemalt koos. Põnev on leida huvitavaid nüansse, mis aitavad luua avaramat pilti.
TäheTERA vastne õppejuht Karen Kärtmann osales aastakonverentsil esimest korda ja hindas kogetut inspireerivaks ja huvitavaks.
„Üllatusi pakkusid tõsised teemad, nagu kliima soojenemine, mis oli esitatud omamoodi võtmes, ning riigikaitse. Usun, et see haaras kaasa kõik kuulajad,“ rääkis Kärtmann. Olgugi et esinejad olid eri valdkondade esindajad, leidis ettekannetest ühiseid jooni ja enda jaoks mõne vahva mõtte. Näiteks selle, et muutused on vajalikud, et areneda, ja juht on see, kes peab otsustama.
Mis aga ajendab kogenud koolijuhte ikka ja jälle aastakonverentsile tulema?
Hugo Treffneri gümnaasiumi õppealajuhataja Aime Punga tuleb huvitavate esinejate pärast. Eelmisel aastal inspireeris teda eriti Robert Kiti jutt. Seda ootamatum oli pangajuhiga hiljem juhtunu.
„Minuealisi jääb konverentsil aga järjest vähemaks, noored on tublid ja entusiastlikud,“ täheldas Punga.
Narva-Jõesuu kooli direktorit Joel Guljavinit inspireeris eriti Testlio kaasasutaja ja juht Kristel Kruustük, kes on ehe näide, milline võiks ja peaks olema Eesti kooli lõpetaja.
„Paneb mõtlema, kuidas peab õpetaja töötama, et lõpetajate seas oleksid enamuses hakkajad, töökad ja targad,“ lausus Guljavin.
Elu püsiväärtuste üle pani Guljavinit juurdlema religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar, kes tõestas, et lihtsalt ja arusaadavalt saab rääkida ka keerulistest asjadest, nagu on suhted, hoiakud, käitumine.
„Mind rõõmustas, et üsna mitmed esinejad tõid selgelt välja vajaduse seostada koolis õpitavat tegeliku eluga. Eesti haridusteoreetikud on aastaid rääkinud vajadusest lõimida õppeaineid omavahel. Leida muusika ja matemaatika vahel ühisosa on kahtlemata intellektuaalselt huvitav, aga seostada neid koolis tegeliku eluga on märksa tähtsam,“ märkis Guljavin.
Natuke nõutuks teeb Guljavinit see, et konverentsilt ei kuulnud ta haridusministeeriumi sõnumit, kuidas toetada eesti õppekeelega koole, kus märgatav osa õpilasi on vene emakeelega lapsed. Heast sõnast ja toetavast hoiakust jääb väheks, andmaks kõigile võrdse kvaliteediga haridust. Vene perede huvi panna laps eesti kooli aga kasvab.
Direktorite perekonna teine liige, Iisaku gümnaasiumi direktor Külli Guljavin oli vahepeal neli aastat koolist eemal ja nii jäid tal ka konverentsid vahele. Nüüd koges ta taas, et nii korralduse pool kui sisu on väga heal tasemel.
Ida-Virumaalt sõidab Pärnusse ligi kolm tundi ja Ida-Viru koolijuhtidel ongi kombeks konverentsisõit koos ette võtta, et olulisi teemasid arutada.
Külli Guljavin on endale seadnud eesmärgi, et igalt koolituselt tuleb edasiseks tööks vähemalt kaks mõtet üles noppida. Kui ei suuda, järelikult ei pingutanud piisavalt.
Esimene mõte pärineb Arnold-Rein Tatuntsilt: anna meeskonnale nii suur ülesanne, et see paneks nad ahhetama. Kui oma inimestesse usud, küll nad hakkavad siis soovitud suunas liikuma.
Teine mõte: et õpilased saaksid õpitava vajalikkusest paremini aru, võiksid eri ainete õpetajad koos tundi anda.
„Selles ei ole küll midagi uut, aga meie koolis võiksime seda rohkem kasutada,“ arvas Guljavin.
Kolmanda ja neljanda mõtte sai ta Londoni õpetajalt Andria Zafirakoult: kooli võitlus nutiseadmete kasutamise vastu on kooli enesetapp. Kooli ülesanne on õpetada õpilasi kasutama nutiseadmeid sellisel moel, mis neid kõige rohkem arendab. Keelamisega ei jõua kuhugi.
Tänapäeva õpetaja väljakutse on inspireerida õpilasi oma aine kaudu ning olla lisaks sellele nõustaja ja tugiisik, vahel isegi politseinik. „Aga õpetaja ei tohi kunagi unustada, et ta peab olema õpilastele parim võimalik eeskuju,“ vahendas Guljavin.
Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor, Eesti kutseõppe edendamise ühingu juhatuse liige Tanel Linnus meenutas, et kui eelmisel aastatuhandel konverentsidega alustati, oligi mõte tuua esinema tipptegijaid, et koolijuht saaks mõelda teistes kategooriates, uusi teadmisi oma koolis levitada ja mõndagi paremini teha. Juht saab otsustada ainult sel moel, et on teistest natuke fantaasiarikkam.
„Igal aastal on aga üllatav, kui ilusti kõik räägivad, et haridus on tähtis, aga kui jõuame reaalmaailma, unustavad inimesed selle lõplikult ära,“ kahetses Linnus.
KOLLEEGID!
Kui soovime rääkida Liivimaa Eesti osast, siis tuleb nii ka öelda või –
Põhja-Liivimaa. Meil ju ei ole asjatundlikkust hinnata Läti koole…
Või… esitame Lätile juba nn territoriaalseid nõudmisi?