Kunst kui kriitilise meele looja

Uue algus ei jäta vana lõppu maha. Maailma painavad moraalsed dilemmad ja probleemid astuvad meie, tavainimestega uude kümnendisse. Kõik paistab nagu liiga kiiresti muutuvat, aga samas näeme pidevat seisakut seal, kus muutust kõige rohkem vaja on. Keeruline on vaadata empaatilise pilguga muresid, mis pole näiliselt meie omad, ning kriitilise pilguga neid, millesse oleme liiga tihedalt põimunud.

Mõlemaid oskusi – nii kriitika- kui ka empaatiavõimet – õpime me üles kasvades peamiselt kodus, koolis – kohtades, kus tunneme end mugavalt ja turvaliselt. Täiskasvanuna peame õppimisvõimalusi ise otsima. Eri probleemide paremaks mõistmiseks peame leidma viisi, kuidas näha neid eri vaatepunktidest, vähema deskriptiivsusega, kui me neid ajalehtedest või sotsiaalmeediast loeme.

Üks hea õppimise viis on kunst, mis ei ole kinni vormis ning toob inimesed mõttele endale lähemale. Lauseehituse ja sõnade valiku olulisus asendub kunstiteose efekti ja vaataja kogemusega, mis toovad tänu oma paindlikkusele pähe uusi mõtteid ning vaatenurki, mille peale pole paljud varem mõelnud. Vaatajal lubatakse endal järeldusele jõuda, talle ei pakuta alati kindlaid vastuseid.

Taolistest empaatiat ja kriitilist meelt nõudvatest ühiskonnaprobleemidest räägivad ka mitmed Tallinna Kunstihoones praegu avatud näitused, mis tulid koos ülejäänud maailmaga eelmisest kümnendist uude.

Kunstihoones 24. veebruarini avatud „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ on mõeldud kõigile, omades samas erinevaid eesmärke. Suuremale osale publikust on see õppimisvõimalus, kuidas luua kõigile võrdne täisväärtuslik kogemus ning kuidas mõnikord on ühiskonnas toimuv progress näiline või ebapiisav. Näitus äratab inimestes tähelepanu asjade vastu, mida nad enne tähele ei pannud, olles neist liiga kaugel.

Kui mõelda probleemidele, mida meil on keeruline kriitilise pilguga vaadata, sest oleme neist pidevalt ümbritsetud, on hea näide 14. veebruaril Linnagaleriis avanev näitus „Ede Raadik. Parim, kes sa kunagi oled“ ning 20. veebruaril Kunstihoone galeriis avanev „Laura Kuusk. Armas algoritm“. Esimene tegeleb meid ümbritseva patriarhaalse süsteemiga, andes edasi ametialaselt ekspluateeritud naise kogemuslugu, ning toob meie ette ka viisi, kuidas vaadata enesehoolduse kultuuri – nii produktide enda kui reklaamide näol. Teine vaatab laiemalt ühiskondlikke norme ning käitumismustreid, mille järgi inimesed eri institutsioonides käituvad, innustades vaatajaid nende mustrite aluste peale sügavamalt mõtlema ning teisiti proovima.

Praeguse aja üleküllastunud infoühiskonnas võib paljudel olla juba teadmiste üledoos, aga selle vastu aitab eri meediumite kaasamine. Kunsti keel mõjub uudisnuppude kõrval värskendavalt ning meeldejäävalt.