Kuu raamat: Mati Õun ja Hanno Ojalo „Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid“
„Miks kirjutatakse endiselt aina edasi Teisest maailmasõjast, mis ometi lõppes 74 aastat tagasi? Sellepärast, et võimatu on unustada sellist tohutut veresauna, kus sai surma üle 50 miljoni inimese, purustati sadade ja tuhandete kaupa linnu, külasid, hävitati miljardite eest inimeste vara.“ Selliste sõnadega algab Mati Õuna ja Hanno Ojalo üks värskemaid Teist maailmasõda käsitlevaid teoseid (lk 9).
Mati Õun on eesti sõjaajaloolane, kes alustas raamatute kirjutamist juba eelmisel sajandil. Tema sulest on autori või kaasautorina ilmunud muljetavaldav hulk raamatuid (üle 100) – küll sõjaväelastest, masinatest ja relvadest, lahingutest ja sõdadest üldisemaltki.
Hanno Ojalo, autorite tandemi teine osapool, ei ole küll hariduselt ajaloolane, kuid olnud aastatel 2004–2013 Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi esimees ning on aastate jooksul süvitsi tegelnud just 20. saj sõjaajalooga. Kirjutamisest ja kirjastamisest sai põhitöö, kui ta asutas 2015. a Ammukaare kirjastuse, mis on spetsialiseerunud peamiselt ajalooalaste teoste väljaandmisele. Üheskoos on Õun ja Ojalo kirjutanud sõjaajaloo teemadel juba paarkümmend raamatut – see on pretsedenditult viljakas koostöö.
Autorite teoste nimekirja raamatukogudes või raamatupoes uurides on selge, et Teisest maailmasõjast on võimalik kirjutada lõputult, lähtudes üha erinevatest aspektidest, käsitledes kitsamaid või laiemaid valdkondi. Seekordne raamat ei ole entsüklopeedia, nagu pealkirja järgi võiks arvata. Teos pakub põgusaid pilguheite Teise maailmasõja aega ja kulgu, näidates, milliste äärmusteni võitluste käigus ja võidu nimel mindi.
Esimestes peatükkides käsitletakse Teise maailmasõja rekordeid – rajatud hiigelehitisi (varjendid, punkrid, kaitseliinid, õhutõrjetornid) ja loodud superrelvi (kahurid, suurtükid, tankid, lennukipommid ja pommitajad, laevad). Edasi nihkub fookus inimestele: kes olid silmapaistvaimad isiksused Teises maailmasõjas (näiteks kus teenisid aega hilisemad USA presidendid), milliseid suurejoonelisi operatsioone kavandati ja täide viidi. Juhtus ka, et seejuures äparduti. Räägitakse suure sõja varikatte all toimunud sissisõjast, mis kohati oli stiihiline, samas ka riikide enda toetatud: spioonivõrgustikud, partisanide ja vastupanuliikumine. Igal maal toimus see veidi omamoodi.
Väga põnev lugemine on peatükid nn blufimeestest – Teise maailmasõja kangelastest ja sellest, kuidas neist kangelased kujundati ja müüte veel aastakümneid pärast sõja lõppu elus hoiti. Autorite terava pilgu eest ei pääse seegi, kuidas ajalugu on „kirjutatud“ – vastase ebaõnn kiidetud enda kangelaslikeks võitudeks või hoogsates lahingukirjeldustes tuginetud olematutele faktidele.
Peatükid on hästi liigendatud, sel moel ei muutu faktitihe materjal väsitavaks. Teksti illustreerivad rohked fotod, ka skeemid ja tabelid. Nii mõnedki raamatus esile toodud kurioosumid on seotud Eesti ja eestlastega. Lugeda võib järjest või jupiti siit-sealt, igalt leheküljelt leiab midagi huvitavat. Soovitatav lisalugemine põhikooli vanemale astmele ja gümnaasiumiõpilastele, kuid küllap leiavad ka ajalooõpetajad sellest raamatust mõndagi huvitavat, mille abil koolitunnid köitvamaks muuta. Lugegem ja ärgem unustagem!